Viimastel aastatel on tulnud sageli oma välitöid teha merepinnast paarisaja meetri kõrgusel, lennukis. Hüljeste seire, mis muud. Alguses pidi tundide kaupa jõllitama jäävälju ja sealt mis tahes tumedamat prügi otsima ja registreerima, et äkki on hülged. Segasid kõikvõimalikud varjud ja kummalise kujuga jääpangad, sulaveelombid jne.

Ega seal pole eriti aega mõtiskleda: jääpind kulgeb madalal lendava lennuki all väga kiiresti ja enne kui arugi saad, on tumedam asjandus vaateväljast kadunud. Oli see siis nüüd see loom, kelle pärast õhku sai tõustud, või mitte, mine võta tagantjärele kinni.
Õnneks on digiajastu murdnud igapäevaellu ja patt olnuks seda mitte kasutada. Nüüd ole ainult piisavalt kiire „päästikumees”, peaaegu kogu ülejäänud musta töö teeb ära GPS-iga ühendatud kaamera. Pärast aega küll pilte uurida. Nendel piltidel leidub nii mõndagi, mida silmaga fikseerida ei jõua.
Kuid peale otsitava paistab õhust ka palju muud põnevat. Eriti paeluv on minu jaoks nn. surnud looduse ehk eluta looduse ruumiline paiknemine: kivide, liiva ja vee, eriti aga tuule, lume ning jää kujundatud mustrid: kuidas nad ikka tekivad ja miks nad just sellised välja paistavad?
Fotol on lagedal jääl ootamatult silmatud umbes meetrikõrgused lumehanged, pildistatud 110 meetri kõrguselt. F/10, 1/1250 sek., ISO 400.

Tööriistadeks on praegu Canon 1 D Mk II, 40 D ja 5 D Mk II kaamerad ja peamised „silmad” õhust pildistamisel Canon EF 70 – 200 F/4,0 L IS USM objektiiv. Vajadust mööda on fotokotis veel mõned Canoni „torud” 17–40 mm kuni 600 mm-ni. Ja taskus igaks petteks veekindel Sony „seebikarp”.