Üks Eesti looduskaitse peateemasid viimastel aastakümnetel on poollooduslike koosluste kõrval olnud metsade elurikkuse kaitse. Kohati on saavutatud edu: suurenenud on rangelt kaitstavate metsade pindala, riigimetsas kehtib kevad-suvine raierahu jne. Samas on nii mõnedki sammud metsa kui ökosüsteemi heaks jäänud poolikuks või pole neid julgetud astuda. Tihti on meie ökosüsteemide majandamine siiski huvide kompromiss, mitte teadmistest lähtuv otsuste tulem.

Eesti metsades elab kuni 20 000 liiki taimi, loomi ja seeni. Suur osa neist on seotud teatud elupaikadega, nagu põlismets, suure läbimõõduga ja tugevasti lagunenud kuuse kõdupuit, põlendikud, laialehised puuliigid jne. Looduskaitsebioloogid uurivad, milliste elupaikade liigid vajavad erilist tähelepanu ja millised meetmed viivad sihile rahaliselt kõige säästlikumalt.

Üks tõhusamaid looduskaitsemeetmeid on majandustegevuse keelustamine. See on põhjendatud eelkõige sellise elurikkuse puhul, mida praegune metsamajandusmudel ei kaitse: peamiselt vanad, üle saja-aastased loodusmetsad, kus elab hinnanguliselt kuni 2000 liiki organisme. Nende kaitseks on tarvilik aktiivsest majandamisest välja arvata 10–12% metsamaast [4].
Enamiku muu elurikkuse alalhoiuks 90% metsamaal piisab metsanduse ja looduskaitse paindlikest abinõudest, nagu puhverribade, vääriselupaikade ja surnud puidu säilitamine, metsakasutuse ruumiline planeerimine jne. Lisandub kitsam liigikaitse, mis lähtub iga ohustatud liigi kaitsevajadustest.

Vanade metsadega seotud elurikkuse hoiuks on vaja meie metsamaastikust vähemalt kümnendikku hoida looduslikus arengus, ilma inimese olulise sekkumiseta. Põhieeldusena peaks see kümnendik metsamaast hõlmama kindla osakaaluga eri kasvukohatüüpide metsi.
See nõue tuleneb asjaolust, et metsade looduslik häiringudünaamika pole ühesugune. Näiteks leidub ka loodusmaastikus niisketel viljakatel muldadel rohkem vanu metsi kui kuivadel liivastel muldadel, kus metsad põlevad looduslikult peaaegu iga 50 aasta tagant.
Praegu võtavad Eestis majandustegevusest välja jäetud metsad enda alla 9,5% metsamaast ja selle järgi tundub, et 10% eesmärgi saavutamisele ollakse lähedal. Kahjuks tuleb tunnistada, et uusi kaitsealasid luues ei ole suudetud järgida esinduslikkuse põhimõtet ja vajakud seostuvad just kõige viljakamate metsadega. Näiteks peaks kaitse all olema veel ligikaudu 19 000 ha laanemetsi ja üle 20 000 hektari salumetsi.
Vajadus looduslikult arenevate metsade järele oleneb metsamajanduses kehtestatud raievanustest ja selle tulemusel kujunevast metsade vanuselisest koosseisust. Mida nooremat metsa raiutakse, seda suurem osa vanemate metsade elurikkusest ei suuda praeguse metsamajanduse mudeli korral püsida.
Nüüdisajal on võetud arvesse, et kuni saja-aastaste metsadega seotud liigid suudavad püsida ka majandusmetsades. Kuid raievanust vähendades tuleb arvestada, et ka näiteks kaheksakümne- ja üheksakümneaastaste metsade elustiku hoiuks tuleb metsi range kaitse alla võtta. Sel juhul vajaks kaitset veel üle 50 000 hektari viljakaid metsi.
Et tagada vanade metsade elurikkus, tuleb vaadata metsamaastikku laiemalt. Mitmekesine elustik vajab piisavalt suuri kaitsealasid, et jääda kestma. Kahjuks ei asu enamik vanade metsade elustikule sobivaid metsaosi kaitsealadel. Põhjus ei ole kaitsealade kehvas planeerimises, vaid selles, et allesjäänud vanad metsad on killustunud ja paiknevad mõne hektari suuruste tükkidena hajali kogu metsamaal.
Eesti statistilise metsainventuuri andmeil [1] leidub loodusmetsade kriteeriumidele vastavaid metsi Eestis praegu vaid 51 700 hektaril ehk 2,3% metsamaast ja sellest vaid 32,1% asub kaitse- ja hoiualadel.
Mõneti sisendab lootusrikkust asjaolu, et loodusdirektiivi elupaigatüüpide nõuetele vastavaid metsi on meil hinnanguliselt 269 300 hektarit ehk 12,2% metsamaast. Samas paiknes eelmainitutest vaid 19,1% rangete raiepiirangutega kaitsevööndites.
Seega tuleb peale suurte kaitsealade tagada ka praegu metsamaastikul hajali paiknevate loodusmetsade kildude säilimine, et seal elavatel liikidel oleks võimalus levida kaitsealadel kujunevatesse loodusmetsalaamadesse. Kaitsealade metsade looduskaitseväärtuse paranemine nõuab aga aega, enne kui kõik neist saavutavad struktuurilt ja liigiliselt koosseisult loodusmetsale omased jooned.

Elurikkuse kaitse majandusmetsas. Vanade metsade elurikkuse säilimiseks ei piisa vaid kaitsealadest: ka majandusmetsade ehk 90% metsamaa eest tuleb kanda hoolt nii, et see toetaks kaitsealade võrgustikku.
Tuleb meeles pidada, et 10% looduslikule arengule jäetud metsadest on loodusmetsade elustiku säilimiseks vajalik miinimum. Kuid selleks, et liigid suudaksid levida ja lokaalpopulatsioonid omavahel geneetilist infot vahetada, peavad eraldi paiknevad kaitsealad olema majandatava metsamaastiku kaudu seotud sidusaks võrgustikuks. Seega peaks kaitsealasid ümbritsevates majandusmetsades alles jätma ka vanemaid metsakooslusi.
Neid metsi võib majandada, kuid nende raieiga määrates tuleb juhinduda ka ökoloogilistest kaalutlustest. Juhul, kui väljaspool kaitsealasid käsitletakse metsi üksnes puupõlluna, peab looduslikule arengule jäävate metsade osakaalu tunduvalt suurendama.

Vääriselupaigad. Väljaspool kaitsealasid asuvaid väärtuslikke metsakooslusi saab õigupoolest kaitsta vaid vääriselupaigana. Vääriselupaik on metsaosa, kus suure tõenäosusega leidub ohustatud ja haruldasi liike. Üldjuhul on tegemist vanade loodusmetsakildudega tavalisel metsamaastikul. Seaduse silmis võibki vääriselupaik asuda ainult väljaspool kaitsealasid.
Vääriselupaiku inventeeriti Eestis aastatel 1999–2002. Toona pandi kirja veidi üle 4000 ala. Pärast seda on lisandunud veel mõnikümmend uut vääriselupaika.
Riigimaadel peaksid vääriselupaigad olema raie eest kaitstud keskkonnaministri käskkirjaga, eramaadel aga maaomaniku ja riigi vaheliste vabatahtlike lepingute kaudu. 2009. aastal oli sõlmitud 268 lepingut, mis katsid 650,2 ha väärielupaiku. Praegu hõlmavad vääriselupaigad tulundusmetsades 10 948 hektarit, millest 64% asub riigimaadel.
Majandamine avaldab vääriselupaikadele survet: ELF-i kogutud andmetel on 6,1% vääriselupaikadest otseselt mõjutatud raietest. Enim langetati vääriselupaikades puid aastatel 2000–2002. Nüüdseks on raie vähenenud, kuid probleemina on esile kerkinud raietega tekitatud servaefekti negatiivne mõju väikeste metsaosade elustikule. Praegustest vääriselupaikadest 23,3% piirneb lageraielankidega. Lähitulevikus tuleb kindlasti selgeks teha, millist tüüpi vääriselupaigad vajavad säilimiseks teatud puhvertsooni, kus põhiline majandusviis ei tohiks olla lageraie.
Info vääriselupaikade kohta on metsaregistris andmekihina avalikult kättesaadav. Seega on vastutustundlikel puiduvarumise ja -töötlemisega tegelevatel ettevõtetel võimalus vältida vääriselupaikadest raiutud puitu. ELF kutsus 2007. aastal puidufirmasid üles liituma moratooriumiga, mis nägi ette kohustust kontrollida ostetava puidu päritolu ja välistada vääriselupaikadest pärit puidu ostmine. Praeguseks on üleskutsega liitunud ainult üks ettevõte – AS Stora Enso Eesti.

Surnud puit ja elurikkus. Suure osa elustiku jaoks on oluline eriliste mikroelupaikade ja substraatide olemasolu metsamaastikus. Üks metsade elurikkuse põhitegureid on surnud puit. Majandatavates metsades on äärmiselt oluline määratleda, millises koguses ja mis kujul tuleb surnud puitu kindlasti alles hoida, et tagada liikidele omane elupaik pikas perspektiivis.
Looduslikes metsaökosüsteemides leidub alati teatud kogus surnud puitu, mis pole veel täielikult lagunenud. Surnud puidu kogus pole ajas püsiv: see oleneb kasvukohatüübist, metsa liigilisest koosseisust, sellest, kui palju aega on möödas viimasest häiringust jne. Eri puuliikide, eri suuruse ja lagunemisastmega surnud puidu olemasolu on omane kogu looduslikule metsamaastikule. Sealne elustik on väga arvukas, varieeruvate elupaiganõudmistega ja mängib ökosüsteemi talitluses keskset rolli.
Kuni veerand metsades elavatest liikidest on otseselt seotud surnud puiduga. Sealse elustiku koosseisu määravad puu liik, puidu lagunemisaste ja seened, mis puitu lagundavad. Üksiti on oluline surnud puidu läbimõõt ja puidu tüüp: tüügas, lamapuit, tuuleheide jne.
Surnud puiduga seotud liigirühmadest on arvukamad seened ja putukad. Soome boreaalses osas seostub kõnealuse puiduga 1880–2880 liiki putukaid, puitu lagundavaid seeni on seal umbkaudu 1500. Nii seente kui ka putukate puhul on rõhutatud üle 20 cm läbimõõduga surnud puidu tähtsust paljude liikide jaoks.
Paljud samblad ja samblikud on nn. fakultatiivsed surnud puidu liigid, kes võivad kasvada nii surnud puidul kui ka teistel substraatidel. Soome boreaalses metsavööndis on hinnanguliselt surnud puidu kui substraadiga kindlalt seotud 50 samblikuliiki ja 20 samblaliiki. Selgroogsetest on selliseid liike üle kolmekümne [6].
Uuringute järgi on ilmnenud surnud puitu vajavate liikide arvu negatiivne seos laiuskraadidega [6]. Seega võib eeldada, et Eestis on surnud puiduga seotud liikide arv vähemalt niisama suur kui Soome boreaalsetes okasmetsades, eriti arvestades meie killustunud laialehiseid metsi.
Surnud puidu tähtsusest haruldaste ja ohustatud liikide jaoks annab tunnistust fakt, et Soome 727 ohustatud liigist ligikaudu 43,6% puhul kujutab suurt ohtu surnud puidu koguste vähenemine metsades. Eestis pole praegu täpseid hinnanguid surnud puiduga seotud liikide arvu kohta, samuti pole punases nimestikus eraldi ohutegurina esile toodud surnud puidu hulga vähenemist.

Metsakuivendus. Eesti metsadest on 27% kuivendatud, sellest tingitud suurimad muutused metsamaastikul on toimunud 22 aasta jooksul. Näiteks 1964–1986 vähenes karusambla ja lodu kasvukohatüübi pindala poole peale [5].
Metsakuivenduse mõju keskkonnale on peamiselt uuritud puude juurdekasvu seisukohast, kuid ülejäänud aspekte on käsitletud väga vähe. Kuivenduse mõju ulatus oleneb kuivenduskraavi asukohast, ala suurusest ja tüübist (madalsoo, raba), kusjuures toime on suurem väikesele alale ning mõju madalsoole on tugevam kui rabale. Mõju keskkonnale on kõige suurem kuivenduskraavi rajades ja vahetult järgnevatel aastatel.
Kõige enam suureneb kuivenduse tagajärjel puistute produktiivsus lodu, madal- ja siirdesoo kasvukohatüüpides, kus boniteedi kasv võib ulatuda kahe-kolme klassini [3]. Kuna nimetatud kasvukohatüüpide kuivendamine oli sedavõrd laialdane, siis on Eestis säilinud looduslikke siirdesoometsi vaid 8000 – 10 000 hektaril. Kuivendamata või kuivendusest mõjutamata madalsoometsi leidub vaid suuremates soostikes ning nende kogupindala on hinnanguliselt 10 000 hektarit. Mati Ilometsa hinnangul on Eestis peaaegu kõik soostunud metsad rohkem või vähem kuivendatud [2].
Ajapikku metsakuivendussüsteemi tõhusus kahaneb, üksiti väheneb kiiresti puidu juurdekasv, seetõttu on metsamajandajatel huvi hoida kuivenduskraavid toimivana. Nende hooldus- ja rekonstrueerimistöid on võimalik teha nii, et negatiivset keskkonnamõju vähendatakse võimalikult palju.
Selleks tuleb juba töid tehes võtta arvesse mõju loodusele, seda saab leevendada teatud rajatiste, näiteks settebasseinide abil. Setete kande vähendamiseks tuleb kuivenduskraavide põhjareljeef kujundada võimalikult mitmekesisena, jättes alles kive, lamapuitu jms., rajades tehiskärestikke ja tamme ning planeerides tööd madalveeajale. Erosioonioht väheneb, kui kaldapuistus hoida alles pikaealised puud (näiteks saar, sanglepp, vaher, pärn), ühtlasi loob see elupaiku paljudele liikidele.
Tähtis on ette näha ja arvestada keskkonnamõjusid juba projekteerimise ajal. Kuna Eestis on looduslikus seisundis säilinud soostunud, siirde- ja madalsoometsi niivõrd vähe ning rabade kuivendamine ei anna niikuinii soovitud juurdekasvu, ei ole õigustatud uute kuivendussüsteemide rajamine loodusliku veereþiimiga aladele.

FSC säästva metsanduse standard. Vastutustundlik metsade majandamine on oluline paljude huvirühmade jaoks ja seetõttu loodi 1993. aastal rahvusvaheline organisatsioon FSC (Forest Stewraship Council). Organisatsioon on tuntud FSC kaubamärgi kaudu: nõnda tähistatakse puidutooteid, mille tootmine vastab FSC metsamajandamise standardile.
FSC idee on kokku kutsuda sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnahoiu huvirühmad ja üksmeelselt kokku leppida metsamajandamise viisides. FSC on sõnastanud põhimõtted ja kriteeriumid, millele metsamajandus peab vastama, et ülestöötatud puit saaks FSC sertifikaadi.
Kuna looduslikud, sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused erinevad maailmas suuresti, tuleb FSC kehtestatud printsiipe kohalike indikaatorite abil täpsustada. Selleks on üle maailma loodud rahvuslikud FSC töörühmad, muu hulgas Eestis.
Eesti FSC säästva metsamajandamise standardi koostamine on kestnud kokku ligi kümme aastat. Algusaastatel eelmise sajandi lõpul sõnastati „Eesti säästva metsanduse standard”. Osa selle dokumendi koostamiseks kokku kutsutud töörühma liikmetest on jätkanud FSC töörühmas.
Eesti FSC standard on nüüdseks riiklikul tasandil kokku lepitud, selles sisalduvate nõuete teostatavust on järele proovitud ning see on läbinud avalikud konsultatsiooniringid. Standard esitatakse FSC rahvusvahelisele keskusele heakskiitmiseks loodetavasti tänavuse aasta esimesel poolel.
FSC standardis sätestatud säästva metsanduse põhimõtted aitavad hoida metsa loodusväärtusi väljaspool kaitsealasid. Näiteks keelab see raiumast vääriselupaiku, mis on erametsades sisuliselt kaitseta. Metsakuivenduse puhul ei luba standard rajada uusi kuivenduskraave loodusliku veereþiimiga aladele. Ühtlasi on seatud hulk keskkonnanõudeid, mida Eesti õigusaktid metsamajandamisel praegu veel ette ei näe.

1. Adermann, Veiko 2008. Eesti metsad 2007. Metsavarude hinnang statistilisel valikmeetodil. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, Tallinn.
2. Ilomets, Mati 2005. Eesti soode taastamine – vajadused, printsiibid, hetkeseis. Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 83: 72–95.
3. Kollist, Peeter 1976. EMI 1971–75. a. teadusliku töö lühiaruanne. Eesti metsainstituut, Tartu.
4. Lõhmus, Asko et al. 2004. Loss of old-growth, and the minimum need for strictly protected forests in Estonia. – Angelstam, P., Donz-Breuss, M. and Roberge, J.-M. (ed.). Targets and Tools for the Maintenance of Forest Biodiversity. Ecological Bulletin 51: 401–411.
5. Pikk, Jaak 1997. Metsakuivenduse mõju metsakasvukohatüüpide kujunemisele. – Eesti Mets 3: 14–15.
6. Siitonen, Juha 2001. Forest management, coarse woody debris and saproxylic organisms: Fennoscandian boreal forests as an example. – Ecological Bulletin 49: 11–41.


Liis Kuresoo (1984) on ELF-i metsaspetsialist.
Kaupo Kohv (1977) oli ELF-i metsaspetsialist aastatel 2005–2011, praegu töötab RMK-s.