Elurikkusest rääkides tavatseme keskenduda maismaaliikidele ja -elupaikadele. Mitmekesine elu kihab ka vee all, aga veealust elustikku on hoopis keerulisem uurida. ELF-i eestvedamisel on nüüdseks läbi uuritud kaks suurt Läänemere meremadalat, Gretagrund ja Krassgrund.

Eestimaa looduse fond tegutseb üsna mitmes merekasutuse ja -kaitse valdkonnas. Viimase paari-kolme aasta jooksul on ELF pööranud erilist tähelepanu merekeskkonna elurikkuse uuringutele.

Miks merealasid uuritakse? Eesti on küll mereriik, ent infot mere-elustiku ja elupaikade kohta napib. Kaugelt üle poole meie merealadest on läbi uurimata, kusjuures puudu olev osa hõlmab eelkõige avamerd. Merealade inventeerimine annab võimaluse täita andmelünki merekeskkonna elurikkuse kohta.

Andmete vähesus tuleneb eelkõige asjaolust, et mereuuringutega on tõsisemalt tegeldud alles viimase kuue-seitsme aasta jooksul. Teadaolevalt oli nõukogude ajal pääs merele üsna piiratud, samuti nappis võimalusi ja ka raha merd uurida. Oma mere peremeesteks oleme saanud suhteliselt hiljuti ja järk-järgult on tekkinud ka võimekus merealade kohta andmeid koguda. Mereuuringud on paraku üsna kallid, aeganõudvad ja spetsiifilised ning nende jaoks on vaja rohkesti abivahendeid (paadid, laevad, sukeldumisvarustus jne.).
Täpne ülevaade meie meres peituvatest loodusväärtustest võimaldab teha teaduspõhiseid otsuseid merekaitsealade loomise kohta ning seeläbi tagada merekeskkonna elurikkuse säilimine. Kogutud teadmisi saab rakendada ka teistes merealade kaitset või kasutust puudutavates valdkondades.
Näiteks annavad mere loodusväärtuste uuringud üsna head võrdlusmaterjali tuleviku arendusprojektide (sh. meretuulepargid, laskepolügoonid jne.) jaoks sobivate merealade väljavalimiseks. Nimelt on mõned merealad looduskaitse seisukohalt tähtsamad kui teised. Näiteks kui mereala on mõne kalaliigi oluline kudemisala ning selle liigi hoiu seisukohalt tuleks tagada kudemisala puutumatus, siis peaks see mereala olema kaitse all ning seal ei tohiks lubada arendustegevust. Mõni kaitse seisukohalt vähem oluline mereala võiks aga olla arendajatele kättesaadav.
Looduskaitsjate eesmärk ei ole sugugi muuta kogu Läänemeri suureks kaitsealaks ega rahvuspargiks. Pigem tuleks iga tegevuse jaoks leida sobiv ala. Mida rohkem infot meil on, seda lihtsam on selliseid otsuseid teha. Kui meil on andmeid vaid mõne üksiku mereala kohta, ei ole looduskaitse mõttes väärtuslikumate alade valikul suurt millelegi tugineda. Kui teavet on piisavalt, saab eri merealasid omavahel võrrelda ning selle põhjal tuua esile olulised ja vähem olulised alad.
Seni on ELF viinud ellu kaks merealade inventeerimise projekti: eluslooduse mitmekesisuse uuringud Gretagrundi madalal Ruhnu saare lähedal ja Krassgrundi ehk Krassi laiu ümbruse merealal Pakri saarte lähedal. Uuringud on tehtud koostöös teadusasutustega (TÜ Eesti mereinstituut, Eesti ornitoloogiaühing, Eesti maaülikool), mõlemat projekti rahastas keskkonnauuringute keskus (KIK).
Uuringute tulemustele toetudes on nüüdseks Gretagrundi merealal loodud hoiuala, kus on keelatud merelisi elupaiku kahjustada ning kaitstavaid liike (aul, tõmmuvaeras, alk, väikekajakas, järvekaur, punakurk-kaur, võldas, merisiig) oluliselt häirida.
Krassgrundi laiul oli juba enne uuringute algust asutatud hoiuala hüljeste kaitseks. ELF tahtis läbi uurida ka kogu saart ümbritseva mereala kuni 30 m sügavusjooneni, et teha kindlaks, kas seal leidub muid looduskaitse mõttes tähtsaid elupaiku ja liike. Inventuuri käigus kogutud andmetele tuginedes on ELF teinud keskkonnaministeeriumile ettepaneku laiendada Krassi hoiuala piire.
2011. aastal on KIK-i toel plaanis teha järjekordne Kõpu poolsaare ümbruse mereala inventuur. Praegu pole selle ala loodusrikkuste kohta mingeid andmed, kuid mereteadlaste arvates võib ka see olla looduskaitse seisukohalt väärtuslik piirkond.

Milliseid andmeid kogutakse? Merealade inventeerimisprojektide raames oleme põhjalikult uurinud põhjaelustikku ja -elupaiku (põhjataimestik, -loomastik), merelinnustikku, -imetajaid ning kalastikku.
Kuna paljude kalaliikide ruumilise paiknemise dünaamika oleneb veetemperatuurist, siis tehakse kalastiku uuringuid üldjuhul kolmes osas: kevadel, suvel ja sügisel. Linnuloendusi tehakse samuti ühe aasta jooksul mitu korda. Tavaliselt korraldatakse aastas viis-kuus loendust, mis katavad kevadise ja sügisese rändeperioodi, suvise sulgimisperioodi ning talvitusaja. Selle tulemusena on võimalik kirjeldada piirkonnas peatuvate veelindude liigilist koosseisu, arvukust ja sesoonset dünaamikat.
Mõlema seni läbi uuritud ala puhul oli põhjust teha keskkonnaministeeriumile ettepanek võtta ala looduskaitse alla, sest seal leidub mereelustikule tähtsaid elupaiku. Mitmesuguseid meres elavaid liike (taimestik, põhjaloomastik, kalad, linnud, imetajad) on võimalik kaitsta, tagades nendele liikidele olulised elupaigad. Kaks tähtsamat mereelupaika – karid ja veealused liivamadalad – on kaitse all ka Euroopa Liidu tasemel ning mõlemal uuringualal on need olemas.

Karid on merepõhjast kerkivad, üldjuhul kõvast substraadist tekkinud pinnamoodustised. Läänemeres on karid tõenäoliselt kõige tähtsamad elupaigad, mille hävimisel võib kogu ökosüsteem kokku variseda. Just karidel kasvab sobivate valgusolude korral põisadru, üks Läänemere võtmeliik.
Põisadruvööndit on vahel kutsutud ka Läänemere vihmametsaks sealsete taimede, selgrootute, kalade ja lindude suure mitmekesisuse tõttu. Põhjaloomadest on siin levinud kõvadele põhjadele iseloomulikud kinnituva eluviisiga liigid, kuid põisadru kooslustes elab hulgaliselt ka liikuvaid põhjaloomi. Ühtlasi asuvad siin limuseid söövate sukelduvate lindude toitumiskohad.

Veealused liivamadalad koosnevad valdavalt liivastest setetest. Liivamadalaid iseloomustavad suhteliselt taimestikuvaesed kooslused ja omapärane elustik. Siinsed põhjaloomad peavad kaevuma setetesse, et kaitsta end lainetuse ja röövloomade eest ning hankida toitu.
Lainetusele avatud piirkondades on kinnitunud põhjataimestikku vähe. Varjulisemates piirkondades kasvavad liivamadalad täis meretaimi, moodustades liigirikkaid kooslusi. Need on tähtsad kalade kudemispaigad ning veelindude toitumis- ja talvitumisalad.

Gretagrundi madal. Ruhnu lõunakülje all asuv Gretagrundi madal on veealune liivakivipank, mis jääb merepinnast kohati vaid paari meetri sügavusele. Ümbritseva ligi poolesaja meetri sügavuse merega võrreldes on see äärmiselt liigirikas elupaik nii tavalisematele kui ka haruldastele vee-elukatele.
Gretagrundi uuringud olid logistiliselt üsna keerukad, kuna ala asub mandrist kaugel. Mõnevõrra lihtsustas tööd lähedal asuv Ruhnu saar, kus uurijad said ööbida.
Linnustiku-uuringute jaoks kasutati laevaloenduse meetodit, mida on Eestis üsna vähe rakendatud. Linnuloenduseks sobivat laeva oli päris raske leida. Sobiv laev peab vastama mitmele kriteeriumile, näiteks on oluline, et loendaja saaks istuda vähemalt nelja meetri kõrgusel veepinnast. Samuti peab olema võimalus teha vaatlusi tuulevarjus, sest ilmastikuolud merel võivad tihtipeale takistada loendaja pikaajalist viibimist laevatekil.
Seekordsed uuringud tehti meremadaliku piirkonnas ja seetõttu oli oluline ka see, et laev saaks sõita kuni 5 m sügavusjooneni. Pikkadel loendustel ja suuremate laevadega sõidetakse sageli ainult kuni 10 m sügavusjooneni.
Peatuvate veelindude arvukus oli loendustulemuste põhjal kõige suurem hilissügisel novembri alguses ning kõige madalam suvel juuli lõpus. Linnustiku-uuringute järgi on Gretagrundi madal koos Ruhnu saare ümbrusega väga oluline veelindude peatumisala, kus ainuüksi aule loendati kümneid tuhandeid. Üle-eestilise tähtsusega peatumisala on see madal ka tõmmuvaeraste ja kauride jaoks.
Kalastiku-uuringutest selgus, et Gretagrundi madal on teadaolevalt kõige tähtsam merisiia kudeala Eestis. Kuna tegemist on looduslikult ülihästi säilinud unikaalse merealaga, kuhu ka rannikuäärne reostus enamasti ei küüni, tuleks hoolitseda selle eest, et säiliks merisiia elutähtis kudemiskoht.
Gretagrundi hoiuala eesmärk on tagada meremadala väärtuslike elupaikade ning kaitsealuste linnu- ja kalaliikide kaitse. Keelatud on süvendamine ning pinnase kaevandmine ja kaadamine, mille tagajärjel võivad merisiiale sobivad kudealad hävida. Et hoida veealuste liivamadalate ja karide soodsat seisundit, ei tohi lubada ka näiteks ehitustegevust, millega kaasneb elupaiga otsene kahjustamine. Elupaika kahjustades hävivad ka sealsed põhjakooslused, mis omakorda mõjutab lindude toidubaasi.

Suuremad leiud ja üllatavad avastused Gretagrundil
Merisiia kudeala. Gretagrundi madala kalastiku uuringutel selgus, et looduskaitse aspektist on piirkonna kõige olulisem liik merisiig, kes on siinse merealaga tihedalt seotud ja kasutab seda ka kudealana. Siinne meres kudeva siiavormi asurkond on teadaolevalt meie merealade ainus arvukas populatsioon. Mujal rannikumeres on selle siiavormi arvukus tunduvalt vähenenud.
Näiteks Soome lahte on praeguseks jäänud vaid jões kudevate siiavormide isendid, kes sigivad valdavalt Soome jõgedes. Samuti kasvatatakse neid Soome kalakasvandustes. Ka Saaremaal (näiteks Vilsandi ümbruses) on oluliselt suurenenud jões kudevate isendite osakaal.

Uus vähilise liik. Gretagrundi madala põhjaloomastiku uurimisel leiti ka üks Läänemere jaoks uus liik: müsiid Paramysis intermedia. Müsiidid kuuluvad koorikloomade ehk vähkide hulka ning nad on veekogudes tavalisemaid loomarühmi. Kujult meenutavad müsiidid garneele või krevette, aga on märksa saledamad.

Arvukas hülgepopulatsioon. Looduskaitse vaatekohalt positiivse, ent kalanduslikus mõttes negatiivse tähelepanekuna tõid teadlased esile, et hallhüljeste rohkus ja käitumine Ruhnu saare lähedal muutis teadusliku kalapüügi kohati väga raskeks. Nii mõnelgi korral saadi kala asemel vaid hüljeste lõhutud võrgud, seega jäi saamata ka ihtüoloogiline informatsioon.

Krassgrundi ehk Krassi laiu ümbruse mereala. Krassgrundi laid asub Soome lahe lääneosas Suur-Pakri saare loodenurgast viis kilomeetrit läänes. Unikaalne lainetest välja ulatuv 0,6 hektari suurune paeklibust Krassi saareke paikneb veepinnani küündival paeplatool. Saarel ulatub pinnas 2,5 meetrit üle vee ning kaldanõlvu moodustavad küllaltki järsud klibuvallid, taimestik puudub.
Valdav osa ligi viie hektari suurusest paeplatoost paikneb vee all. Merepõhja uuringutel vaadeldi 4,77 km2 suurust mereala, kus sügavus jäi alla 35 meetri.
Krassgrundi laiu ümbruse mereala elurikkus on võrdlemisi suur. Allveefilmimise ja sukeldumisega tehti kindlaks, et Krassi saare ümber asuvast madalikust hõlmavad suure osa looduskaitse seisukohalt väärtuslikud liivamadalad ja karid. Krassgrundi madala uuringuala keskosa on ülekaalus kõva substraadiga, äärealadel aga klibused, kruusased ja liivased setted. Veetaimestik kasvab peamiselt kõval aluspinnal, liivamadalad on aga väga sobiv elupaik põhjaloomastiku liikidele.
Uuringualalt leiti ligi paarkümmend kalaliiki. Kuna piirkond on pindalalt väike, tuulte mõjule avatud ja sügav, on Krassgrundi ümber valdavad merelised liigid: räim, lest ja tursk. Peale nende püüti ka sootuks omapärasema välimusega liike, nagu nolgus, meripühvel, merihärg, merivarblane ja pullukala.
Linnustiku-uuringute tulemuste põhjal otsustades pole mõtet lisada seda ala merekaitsealade võrgustikku, kuna võrreldes teiste Loode-Eesti meremadalatega (Osmussaar-Neugrundi, Pakri-Paldiski) on paljude liikide arvukus siin väiksem. Läänemerel on Krassi meremadalad siiski olulised haha, kormorani ja sõtka jaoks. Arvestades haha arvukuse tunduvat vähenemist Läänemerel, võiks teadlaste hinnangul isegi kaaluda Krassi saare suhteliselt püsiva haha-asurkonna turgutamist, rajades saarele kividest ja puidust varjeid või poolvarjeid.
Krassgrundi mereala inventuuri raames uuriti ka hülgeid, kuna teadlaste arvates võinuks see laid olla hallhüljestele sobiv poegimispaik. Samas oli selle kohta käivaid äärmiselt juhuslikke andmeid vaja täpsustada. Uuringute järgi on Krassi laiul hülgeid vähe ning see pole hüljeste jaoks oluline poegimis- ega puhkepaik.

Suuremad leiud ja üllatavad avastused Krassgrundil
Tähtis lindude ööbimispaik. Krassgrundi uuringute põhjal ilmnes, et Loode-Eesti laiud on lindudele väga oluline öine peatumispaik. Infrapunakaameraga tehtud videolõigul on näha, et öösiti koonduvad saarele tuhanded seal mittepesitsevad kalakajakad, hõbekajakad ja kormoranid. Pimeduse varjus lennukilt filmitud kaadrid näitasid, et Krassi saar oli servast servani linde täis. Ööbima jäänud suleliste koguarvuks hinnati 5500−6000 isendit.

Hüljestele ei ole Krassi laid oluline. Varasemate äärmiselt väheste andmete põhjal võinuks väike Krassi saar sobida hallhülge poegimispaigaks. Nüüdsete uuringute järgi ei ole Krassi laid hallhüljestele kuigi tähtis. Teadlaste hinnangul võib põhjus olla selles, et saarekesel on kõrged kruusavallid, mis takistavad hülgeid ohu korral kiiresti vette põgenemast, ning seega ei sobi saar ei puhke- ega poegimispaigaks. Samuti ei ole hallhüljeste puhkealadeks kohased saared, kus neil puudub täielik ülevaade ümberringi toimuvast.

Pullukala populatsioon. Krassgrundil valmistas teatava üllatuse pullukala arvukas populatsioon. Pullukala on väike kala, kes meenutab kujult konnakullest; üldiselt on ta Eesti vetes üsna vähearvukas. Pullukala niivõrd arvukat kudemist ei ole mereinstituudi teadlased seni veel kusagil mujal Eesti vetes täheldanud.
Krassgrundil leiti ka selliseid huvitavaid kalaliike nagu merivarblane ja meripühvel, kes ei kuulu küll looduskaitse alla, kuid on üsna vähearvukad ning seetõttu kalateadlaste jaoks väga huvitavad leiud.

Ele Vahtmäe (1980) on ELF-i mereprogrammi projektide „Gretagrundi madala piirkonna põhjaelustiku ja elupaikade inventuur” ja „Krassgrundi madala piirkonna põhjaelustiku ja elupaikade inventuur” juht.