ELF annab tänavu seitsmendat korda auhinna noorele looduskaitsjale. Nüüdseks on auhinna pälvinud kolm looduskaitseametnikku, kaks looduskaitseteadlast, üks mittetulundussektori esindaja ja üks ajakirjanik.

Noore looduskaitsja auhinna statuudi on algatanud ja välja töötanud Kaja ja Aleksei Lotman ning Eestimaa looduse fond 2005. aastal. Auhinna eesmärk on toetada elujõulise ja aatelise looduskaitse püsimist Eestis läbi põlvkondade ning seda antakse kord aastas. Üldjuhul peaks auhinna saajad olema alla 35-aastased, ent töövaldkond pole piiratud: laureaat võib tegutseda riiklikus, era- või mittetulundussektoris. Olulised on märksõnad: silmapaistvad saavutused Eestimaa looduse kaitsel.

Auhinnafondi suurus on olnud 10 000 krooni, sel aastal on see 639 eurot. Esimesel aastal panid stipendiumifondi kokku Kaja ja Aleksei Lotman, järgmistel aastatel on fondi toetanud teised isikud ja asutused. 2011. aasta auhinnafondi toetavad Kaja ja Aleksei Lotmani sünnipäevalised, Estonian Nature Tours ja OÜ 360 Kraadi.
Auhinna määrab ELF-i kokku kutsutud þürii, mille üks liige on alati aasta varem sama auhinna pälvinud noor looduskaitsja.
Võib julgelt väita, et enamik tunnustuse saanutest ei ole piirdunud ainuüksi oma tavatööülesannetega, vaid on aktiivsed paljudes looduskaitsevaldkondades.

Senised laureaadid. Esimene auhinnaga pärjatud noor looduskaitsja oli loomaökoloogia doktor ja looduskaitsebioloog Asko Lõhmus Tartu ülikoolist. Juba aasta varem, 2004. aastal, oli Eesti Loodus usutlenud Asko Lõhmust kui silmapaistvat noort looduskaitsebioloogi ja Eestis suhteliselt uue teadussuuna asjatundjat [1]. Asko Lõhmus on avaldanud palju teaduslikke ja aimeartikleid.
Tollane Eesti rohelise liikumise juhatuse liige Peep Mardiste sai noore looduskaitsja auhinna 2006. aastal. Ka temaga oli Eesti Loodus prohvetlikult teinud intervjuu juba 2004. aastal [2].
Peep on põhiliselt olnud tegev keskkonnapoliitika ja kodanikuühiskonna valdkonnas, tal on olnud väga oluline roll valitsusväliste organisatsioonide tugevdamisel. 2011. aasta märtsis on Peep Mardiste valitavana rahva ees kui erakonna Eestimaa Rohelised kandidaat.
Taimeökoloogia doktor Marek Sammul oli auhinna saamise ajal 2007. aastal Eesti loodusuurijate seltsi president (2004–2007) ning Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur. Samamoodi kui Asko Lõhmusel on tema tegevuse põhisuund olnud teaduspõhine looduskaitse ja selle arendamine. Mitmekülgsete teadushuvidega Marek uurib eelkõige liikidevahelisi suhteid ja kooslusi ning ökosüsteemide, eriti pärandkoosluste arengut.
2008. aastal sai tunnustuse osaliseks taas looduskaitseametnik – Läänemaa mees Tarvo Valker, innukas ornitoloog ja linnuürituste korraldaja, tollase riikliku looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni teadus- ja seireöö spetsialist. Linnud on Tarvot saatnud kogu elu: ta on olnud aktiivne linnuloendaja, koostanud linnuraamatuid ja ka töiselt tegelenud põhiliselt linnuseirega. 2010. aasta lõpus ilmus Tarvo sulest meeleolukas haarav pildi- ja juturaamat „Europardi talvekodu ja teisi linnujutte”.
Ka aasta hiljem, 2009. aastal pälvis noore looduskaitsja auhinna looduskaitseametnik – Murel Merivee keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regioonist. Murelit eristab paljudest teistest looduskaitsjatest tema majandusharidus. Tema jaoks on olulised ka vabatahtlik töö ja vabatahtlike kaasamine looduskaitsetöödesse. Murel on julgelt sõna võtnud looduskaitse tutvustamisel ja koostanud hulga trükiseid.

Keskkonnaspetsialistist päevalehe keskkonnaajakirjanikuks – selline on Ulvar Käärti edulugu. Tema artiklid Eesti Päevalehes on järjepidevalt kajastanud olulisi keskkonna- ja looduskaitseteemasid ning seetõttu on leht pälvinud ka 2007. aasta Eesti keskkonnaühenduste koja keskkonnateo tiitli. 2009. aastal noore looduskaitsja auhinna saanud Ulvar on paljude arvates Eesti parim keskkonnaajakirjanik.

2011. aasta laureaat on Indrek Tammekänd. Pärnumaa mees Indrek Tammekänd on looduskaitsja nii ametilt kui ka eluviisilt. Pärnumaa ornitoloog, linnuseire ekspert, liigikaitsespetsialist, looduskaitsebioloog – need ja teisedki tiitlid seisavad Indreku nime ees paljudes ajalehe- ja ajakirjaartiklites, milles on palutud tema asjatundlikku arvamust ühe või teise linnuliigi käekäigu kohta.
Ornitoloogia on kahtlemata tema armsaim hobi ning õnneks pakub ka töö keskkonnaameti loodukaitsebioloogina hulganisti võimalusi tegeleda lindudega. Indreku puhul on tunnustust väärt ka tema töö vabatahtlikuna ja silmapaistvalt hea loodusetundmine.
Indreku kolleeg Murel Merivee iseloomustab 2011. aasta noore looduskaitsja auhinna laureaati kui äärmiselt head looduse tundjat ning nendib, et Indrek on üks neist inimestest, kes on tema vaateid looduskaitsele oluliselt mõjutanud: „Indrekul on kindlad seisukohad ja ta on valmis nende eest tuliselt seisma. Ta ei hoia oma teadmisi endale ja on alati abivalmilt nõus neid jagama, seda nii looduskaitselisi otsuseid nõustades kui ka näiteks lastele loodusest rääkides. Teda peetakse „maruroheliseks”, sest oma seisukohtades lähtub Indrek ennekõike loodusest ja on üsna sageli oma arvamustes kompromissitu, kuid just sellisena on ta meie meeskonnas täiesti asendamatu.”

Kasvades looduskaitsjaks. 2009. aasta noor looduskaitsja Murel Merivee on pärit kodust, kus looduse hoid on elu loomulik osa.
„Veel enne lugema õppimist teadsin ma Kumari linnumäärajat peast, rüblikuna sain kaasa lüüa esimestel Palupera talgutel ja siiamaani on elavalt meeles isaga välitöödel kaasas käimised,” meenutab Murel oma kasvamist looduskaitsjaks. Ülikooliõpingute ajal suveks tööd otsides sattus ta tööle Nigula looduskaitsealale. Paariks kuuks plaanitud leping muutus kuidagi iseenesest tähtajatuks.
„Looduskaitsjaks saingi ma ennekõike tänu neile inimestele, kelle hulka ma Nigulas sattusin. Kolleegid Agu Leivits, Enn Vilbaste, Kaja Kübar, Indrek Tammekänd, aga ka suur hulk eksperte, kolleege, vabatahtlikke, kellega Nigulas kokku puutusin, olid need, kes selle töö südame külge istutasid. Mu kolleegid on olnud suurepärased mentorid: andnud kohustusi, mis oskustele vastavad ja mis silmad särama panevad; andnud vastuseid, aga lasknud ka eksida ja sellest õppida.”
Murel rõhutab, et praeguses looduskaitsesüsteemis on kahjuks sellist mentorlust liiga vähe: kogenenud spetsialistid on ülekoormatud ja noortele ei anta aega ametitesse kasvada.

Tunnustus kohustab. Võiks ju eeldada, et noore looduskaitsja auhinnal on looduskaitseringkondades kaalu ning tunnustatute tegemisi ja ütlemisi võetakse tõsisemalt kui varem. Murel Merivee leiab, et see on tunnustus, mis kohustab, ent ka innustab.
„Tegelikult on ju tõsiseltvõetavusega nii, et teinekord võimaldab selles tiitlis olev sõna „noor” lubada endale ka „lapsesuulikku” naiivsust, mida paljude teemadega rinda pistes vaja läheb,” arvab Murel, keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtspetsialist.

Looduskaitseametniku argipäev. Mureli jaoks tähendab praegusaegne looduskaitsetöö lõputult pabereid (õnneks enamasti elektroonilisel kujul) ja nõupidamisi, ent vähemasti nädalavahetustel võtab ta kindlasti aega ka pärislooduse jaoks.
Kõige olulisema looduskaitseprobleemina nimetab ta nii looduskaitseametnike ja kohalike kogukondade vahelist kui ka organisatsioonide nõrka koostööd.
„Organisatsioonide, sealhulgas eri ametkondade vaheline koostöö takerdub pidevalt muutuvasse süsteemi ja vahetuvatesse inimestesse. Pole harvad olukorrad, kus eri asutused tegutsevad ühe eesmärgi nimel, kuid see meenutab pigem võidujooksu kui ühiste jõududega parima võimaliku tulemuse saavutamist,” on Murel praeguse looduskaitsesüsteemi suhtes kriitiline.

Helen Alumäe (1975) on ajakirja Eesti Loodus toimetaja.

1. Lõhmus, Asko 2004. Liigikaitse peab põhinema looduskaitsebioloogial. [Toomas Kuke intervjuu looduskaitsebioloog Asko Lõhmusega] – Eesti Loodus 55 (5): 204–207.
2. Mardiste, Peep 2004. Roheline liikumine ei soovi parteistuda. [Toomas Kuke intervjuu Eesti Rohelise Liikumise juhi Peep Mardistega] – Eesti Loodus 55 (3): 144–147.

Noore looduskaitsja auhinna laureaadid
2005 Asko Lõhmus
2006 Peep Mardiste
2007 Marek Sammul
2008 Tarvo Valker
2009 Murel Merivee
2010 Ulvar Käärt
2011 Indrek Tammekänd