Soojenev kliima on pannud Alpides liustikud sulama ja nii kujunevad praegu veel tüüpilise sealse maastikuelemendi liustike asemele järved. Ðveitsi teadlased on riigi teadusuuringute fondi SNSF toel hakanud väga tõsiselt analüüsima tekkivate järvede potsentsiaali turismis, hüdroenergia allikana, aga ka loodusohuna.
Praegu kaotavad Alpide liustikud igal aastal kaks-kolm protsenti oma pindalast ja mahust. Kui sama tendents kestab, jääb sajandi lõpuks alles vaid mõni üksik liustik suurtel kõrgustel. Föderaalse keskkonnaameti uuringu andmetel võib nii tekkida 500–600 uut järve. Nende kogupindala oleks 50–60 ruutkilomeetrit, mis on võrreldav näiteks Thuni järve pindalaga (47 km2). Mõnegi tekkiva järve sügavus on üle saja meetri, nende kogumaht ületab kümmet miljonit kuupmeetrit.
Üks osauuring keskendus Trifti järvele Gadmeni orus Susteni kuru Berni-poolsel nõlval. Järv tekkis 1990. aastate lõpul ja lõikas läbi tee Trifti mägionni juurde. Olukorra lahendusena rajati ahhetamapanev rippsild, mis on inspireeritud Nepali köissildadest. Sellest sai sedamaid väga populaarne turismiatraktsioon. Kohalik hüdroenergiafirma Kraftwerke Oberhasli AG reageeris kiiresti ja taastas vana köisraudtee, millega huvilised saavad kergemini silla piirkonda. Nii et turistide huvi suurenes, ehkki liustiku taandudes ala maastikupildi ilu ilmselgelt kahanes.
Muidugi loob järv hüdroenergeetilise lisapotentsiaali, mille võimalikku kasutust modelleeritakse praegu mitme stsenaariumi alusel. Samas on selge, et mis tahes vesiehitis, näiteks pais, kahandaks piirkonna turistlikku külgetõmbejõudu.
Olenemata sellest, kas otsustatakse jätta alles looduslik järv või hakatakse teda paisutama, tuleb arvestada kaljuvaringu või jäälaviiniga, kuna seni Trifti liustiku toetatud nõlv muutub varem või hiljem ebastabiilseks, samuti võib lahti murduda suur liustikukeel. Selline laviin võib omakorda põhjustada järves katastroofiliste tagajärgedega tõusulaine. Niisiis räägib paisu rajamise poolt võimalus ohjeldada uputust ja toota elektrit, samas kaotaks paikkond oma veetluse matkajate jaoks.
Kõike seda muudavad veel keerukamaks seadusandlikud küsimused, mis puudutavad omandust ja vastutust. Sestap nõuab kogu muutuvate maastike aruka ja kestliku kasutuse probleemistik süstemaatilist käsitlust.