Eestis loodushoiualadena arvele võetud allikatest ja allikaaladest on 17 rahvusvahelise tähtsusega. Ent kõik väljavalitud esindavad meie loodusväärtusi Natura 2000 võrgustiku lülina.

Allikaid – põhjavee loodusliku väljavoolu kohti maapinnal – on Eestis teada umbes kolm tuhat [2]. 1972. aastal oli hüdrometeoroloogia teenistuses arvel 700 allikat, neist 58 veemõõdupunktidega. Allikate arv oleneb inimtegevusest ja on väga muutuv. Eriti mõjutas allikate arvu suurpõllumajandusega kaasnenud maade kuivendamine 1970–1988: neil aastatel osa allikaid kuivas, kuid kraavides avanes ka uusi. Seepärast ongi siin antud allikate üldarv umbkaudne. Allikatel ja allikaaladel on rohkesti põhjavee avanemiskohti, mida tavapäraselt peetakse üheks allikaks või allikaalaks. Võib oletada, et kohti, kus allikavesi väljub maapinnale, on ligi kümme korda rohkem kui arvele võetud allikaid.

Kõiki allikaid iseloomustab vee üsna püsiv ja madal temperatuur aasta ringi.

Kust tuleb allikavesi? Sademevesi imbub maapinda ning moodustab vettandvaid põhjaveekihte. Vett lasevad paremini läbi karstunud ja lõhelised lubjakivid, poorsed liivakivid ja liivakas-kruusakad setted. Savikad kivimid seevastu tekitavad vettpidavaid eralduskihte. Maapõue lõhedes liigub põhjavesi 10–100 m ööpäevas, liivakivide poorides 1–3 m ööpäevas ja liivades-kruusades 5–10 m ööpäevas. Põhjavesi saab voolata maapinnale allikatena orgudes, kõrgendike nõlvadel, järvedes ja jõgedes.

Geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimuste alusel on Eesti allikaid jaotatud kolme rühma [3]:
·

Kvaternaari liiva-kruusa setetest (pinnakattest) avanevad allikad,
·

aluspõhja liivakividest avanevad allikad,
·

aluspõhja karbonaatkivimite lõhe-karstivee allikad.

Allika mõõt on vooluhulk. Vooluhulga järgi jaotuvad allikad väga suurteks (vooluhulk >100 l/s), suurteks (100–10 l/s), keskmisteks (10–1 l/s) ja väikesteks (<1 l/s).

Enamik suuremaid allikaid avaneb Põhja-Eestis, eriti Pandivere kulutuskõrgustiku nõlvadel. Suured on ka maa alla neeldunud jõgede ja ojade väljumisallikad. Palju keskmisi ja väikesi allikaid avaneb klindi jalamil, Haanja ja Otepää kuhjekõrgustiku nõlvadel ning ürgoruveerudel Viljandi-, Tartu- ja Põlvamaal. Liivakividest avanevad allikad on sageli uuristanud vooluteedele koopaid. Allikate juures ja allikasoodes leidub allikalubja ehk travertiini lasundeid.

Allikad väljuvad seal, kus põhjaveekiht lõikub maapinnaga. Vabapinnalise põhjavee väljavoolul moodustuvad langeallikad, millest algavad ojad. Tõusuallikate vesi voolab hüdrostaatilise surve mõjul maapinnale alt üles: nende kohale on tekkinud lehtrid, mille põhjas vesi “keeb”. Sageli on tõusuallika rühmade kohale tekkinud allikajärved, millest tuntumad on Äntu järved Pandivere kõrgustikul ja Aegviidu Siniallikate järv. Sügavamatest põhjaveekihtidest avanevad tõusuallikad tektooniliste rikete piirkonnas, näiteks Saula Siniallikad.

Kui vabapinnalise põhjavee väljavoolu takistavad vettpidavad setted, avaneb nõlva jalamil rohkesti väikesi tõusuallikaid. Sinna kujunevad allikaalad, milliseid näeb klindi jalamil Pakri poolsaare idarannikul, mattunud aluspõhjakõrgustiku nõlval Saaremaal (Viidumäel) ja Põhja-Eestis Oandu–Koljaku piirkonnas.

Olenevalt toitealast jaotatakse allikad alalisteks ja ajutisteks. Viimased töötavad ainult veerikkal ajal, kui põhjaveetase on kõrge. Eriti omapärased on karstiallikad, mis avanevad seal, kus maa alla neeldunud ojad-jõed, nn. salajõed, maapinnale naasevad, näiteks Tuhalas, Jõelähtmel, Kuivajõel jm.

Allikavee keemiline koostis on Eestis üldjuhul karbonaatne kaltsiumilis-magneesiumiline, see loob eeldused allikalubja tekkeks. Üldmineralisatsioon on 0,3–0,4 mg/l, mis näitab, et allikavesi on mage. Klindi jalamil avanevates liivakivides ja diktüoneemaargilliidis on rauda, mis sobivates oludes jõuab allikavette. Ka Lõuna-Eesti liivakivid on rauarikkad. Rauarikast vett annab samuti pinnakattest avanev Laiuse Siniallikas ja allikalubja künkal avanev Vormsi Lubjakünka allikas. Lubjarikka veega allikad väljuvad Ordoviitsiumi, Siluri ja Ülem-Devoni karbonaatkivimite avamusel. Eriline on Pandivere kõrgustiku lõunanõlval Järvamaal asuv Kiltre ehk Värviallikas, kus vees ja turbas leidub raskmetalle. Siiski ei ole tegemist mineraalveeallikatega.

Esimesed sammud allikate kaitsel. Allikaid kui veevõtukohti ja kultusepaiku on väärtustatud juba sajandeid. Esimene tüüpiline allikaala sai kaitse alla 1957. aastal asutatud Viidumäe looduskaitseala koosseisus. 1960. aastal ilmunud “Looduskaitse teatmikku” [11] on kantud viis olulisemat karstiala. 1973. aasta kogumikus “Looduskaitse” [12] kirjeldatud maastikukaitsealadele jääb rohkesti allikaelupaiku. 1976. aastal tehti ettepanek võtta kaitse alla 158 allikat [2]. Pandivere veekaitseala uuringute tulemusena registreeriti 1994. aastal 110 allikat, neist 90 Lääne-Virumaal [10].

Ürglooduse raamat (EÜR). Vajadus koostada geoloogiliste loodusmälestiste andmepank oli TA looduskaitsekomisjonis kõne all juba 1980. aastal. Ürglooduse raamat seadustati 17. mail 1982. Algul kanti sinna veeobjektidest karstivorme ja allikaid, alates 1996. aastast ka teaduslikku huvi pakkuva tekkeloo ja veereþiimiga soid ja järvi. Kui ürglooduse raamatus sisalduv andmebaas ühildati looduskaitseregistriga, siis vaadati üle ja täiendati varasemaid EÜR köiteid.

Eesti ürgloodusse raamatusse, mis valmis 17-köitelisena 2001. aastal, on kantud 230 allikat, 79 allikajärve, 113 allikasood ja 106 karstivormi; 2003. aasta seisuga on seal üldse 528 veeobjekti.

Kogu maailmas on loodusmälestised jaotatud tähtsuse alusel viide rühma: I – maailma, II – Euroopa, III – riiklik (Eesti), IV – regionaalne (piirkondlik) ja V – kohalik. Veeobjektide puhul ei ole eraldi I ja II kategooriat, nende asemel kasutatakse ühtset mõistet “rahvusvaheline”. Põhjus: veetekkelised loodusmälestised muutuvad üsna kiiresti ja on eriti ohustatud inimtegevusest nii allikate ümbruses kui ka toitealal.

Natura 2000 on kogu Euroopat hõlmav võrgustik ohustatud või haruldaste taimede ja loomade ning nende elupaikade kaitseks. 1992. aastal vastu võetud loodusdirektiivis on kirjas kogu Euroopas tähelepanu vajavad liigid ja elupaigad ning nõue rajada nende kaitseks loodushoiualasid ehk Natura 2000 alasid. Euroopa Liidu loodusdirektiivi kantud taimekooslused, loomaliikide elupaigad ja geoloogilised loodusobjektid on koondatud ühisesse elupaigatüüpide nimekirja.

Allikad, allikajärved ja allikasood on väga olulised Natura alad, sest põhjaveest oleneb suurel määral taimkatte liigiline koosseis ja mikrokliima, viimastest omakorda loomastik.

Natura 2000 eelvaliku nimistusse on kantud kaks allikatega seonduvat elupaigatüüpi: mineraalainerikkad allikad ja allikasood (kaardil punasega) ning potentsiaalselt nõrglubjalasundit moodustavad allikad (kaardil rohelisega). Nendele elupaigatüüpidele esitatavad nõuded on esitatud loodusdirektiivi I lisas (järjekorranumbriga 7160 ja 7220). Nõrglubja-allikate sekka kuuluvad ka karstiga seonduvad, nn. salajõgede avanemise piirkonna allikad.

Natura 2000 kandidaatide (kokku 70) hulka kuulub meil 17 mineraalainerikast allikat. Valdavalt on tegemist langeallikatega (14), mis avanevad liivakivipaljandite jalameil või koobastes. Potentsiaalselt nõrglubjalasundit moodustavatest allikatest (53) on 22 tõusuallikad ja 11 langeallikad. Mineraalainerikkaid allikaalasid on kantud nimistusse kolm, potentsiaalselt nõrglubjalasundit moodustavaid kuus. Karstiga seondub 14 allikat ja allikaala. Kõik kandidaadid on üksikobjektidena looduskaitse all või asuvad kaitsealadel.

Natura 2000 loodushoiualade hulgas on meil 17 rahvusvahelise tähtsusega allikat ja allikaala. Riiklikku kategooriasse kuulub 48; erandina on esitatud ka viis regionaalse tähtsusega objekti: erandina seepärast, et need on väga väärtuslikud allikad või allikaalad, kuid neid on mõjutanud inimtegevus (näiteks Uhaku karstiala allikad).

Et meil pole ülevaadet Euroopas ja mujal maailmas kaitse alla võetud allikatest, siis ei oska öelda, kas Eestis on neid kaitse all piisaval hulgal või oleme olnud liiga tagasihoidlikud.

1. Eipre, Tiit 1967. Pandivere karstijõed ja allikad. – Eesti Loodus 18 (9): 548–553.

2. Heinsalu, Ülo jt. 1976. Looduskaitset vajavad allikad Eesti NSV-s. – Viiding, Herbert (toim.) Eesti NSV maapõue kaitsest. Valgus, Tallinn: 68–95.

3. Heinsalu, Ülo 1977. Karst ja looduskeskkond Eesti NSV-s. Valgus, Tallinn.

4. Heinsalu, Ülo 1987. Eesti NSV koopad. Valgus, Tallinn.

5. Heinsalu, Ülo 1995. Põhjavesi ja allikad. – Raukas Anto (koost.) Eesti loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 302–315.

6. Joonuks, Helmut 1969. Viru rannikul. Eesti Raamat, Tallinn.

7. Kink, Hella 1996. Virumaa karst ja allikad. – Eesti Loodus 47 (11/12): 396–397.

8. Kink, Hella 1997. Saaremaa karst ja allikad. – Eesti Loodus 48 (8/9): 364–366.

9. Kink, Hella; Kaljumäe, Hans 1999. Vesi Pakri ümber, peal ja sees. – Eesti Loodus 50 (8): 319–320.

10. Kink, Hella; Lust Ene (koost.) 1994. Pandivere Riiklik Veekaitseala. Karst ja allikad. Rakvere–Kiel.

11. Kumari, Eerik (toim.) 1960. Looduskaitse teatmik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.

12. Kumari, Eerik (toim.) 1973. Looduskaitse. Valgus, Tallinn: 585–592.

13. Maastik, Aleksander jt. (toim.) 1993. Pandivere Riiklik Veekaitseala. – Järva maavalitsuse keskkonnaosakond, Lääne-Virumaa looduskaitsetalitus, Keski-Suomen Vesi- ja Ympäristöpiiri. Jyväskyla.

14. Miidel, Avo 1999. Pankrannik ja joad. – Eesti Loodus 50 (8): 320–321.

15. Saaber, Kalju (koost.) 1996. Virumaa. Viru maavalitsus, Tallinn: 183–205.

319–330.

Hella Kink (1933) on Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur.

Eesti allika(ala)d – Natura 2000 loodushoiualade eelvalimik

Nimistu sisaldab 70 Natura 2000 alaks välja valitud allikat ja allikaala. Sama numbri all on vastav allikas (allikaala) ka kaardil. Loendis järgneb allika(ala) nimele põhjavee avanemiskohtade arv (teine arv plussmärgi järel tähistab allikavee avanemiskohti lähikonnas), vooluhulk, allika(ala) tüüp ja tähtsuskategooria.

Allika(alade) tüübid on loendis tähistatud järgmiselt:

MT – mineraaliainerikas tõusuallikas;

ML – mineraaliainerikas langeallikas;

MA – mineraalainerikas allikaala, allikasoo;

LT – potentsiaalselt nõrglubja lasundit moodustav tõusuallikas;

LL – potentsiaalselt nõrglubja lasundit moodustav langeallikas;

LA – potentsiaalselt nõrglubja lasundit moodustav allikaala, allikasoo;

LK – potentsiaalselt nõrglubja lasundit moodustav karstiga seotud allikas.

Ida-Virumaa

Hõbeallikas, 1, 5 l/s, ML, III;

Aluoja allikad 1+5, 40 l/s, LL, III;

Uhaku karstiala ja allikad, 10, koguvooluhulk 300 l/s, LK, III.

Lääne-Virumaa

Kiltsi allikad, 4, 50 l/s, LT, III;

Jõepere allikad, 20, 10–100 l/s, LT, III;

Katku (Simuna) allikad, 1+10, 150–170 l/s, LL, III;

Lavi allikas, 1, 110–440 l/s, LL, I–II;

Rahkla allikad, 10, 100–200 l/s, LL, III;

Varangu allikad, 30, 250–700 l/s, LL, III;

Mõdriku allikad, 29, 50–100 l/s, LL IV;

Koljaku-Oandu allikaala, 30 allikat, LA, III;

Äntu allikajärved ja allikasood, 7 allikajärve, LA, I–II;

Muru karstiorg ja allikad, 10, LK, III.

Järvamaa

Aegviidu Siniallikad, 30 (järvikus), 10–100 l/s, LT, III;

Haava allikad, 3, 30–123 l/s, LT, III;

Metsanurga allikad, 8+16, 75 l/s, LT, III;

Oostriku Suurallikas, 1+5, 100–180 l/s, LT, I–II;

Prandi allikad, 1+4, 200–750 l/s, LT, III;

Sopa allikas, 1, 30–65 l/s, LT, III;

Roosna-Alliku Külmallikate ala, 7, 100–870 l/s, LT, I–II;

Võllingu ja Vilbaste allikad, 5, 50–100 l/s, LT, III;

Kiltre ehk Värviallikas, 1, 60 l/s, LT, III.

Harjumaa

Viimsi Rauaallikas, 1, 1–2 l/s, ML, IV;

Turjekeldri allikas, 1, 2–3 l/s, ML, IV;

Pakri allikaala, 12, 1–10 l/s, MA, III;

Saula Siniallikad, 3+30, 20–30 l/s, LT, I–II;

Tuhala karstiala ja allikad, 12, 30–3000 l/s, LK, I–II;

Kuivajõe karstiala ja allikad, 5, kuni 3000 l/s, LK, III;

Kostivere karstiala, Jõelähtme allikad, 10, kuni 3000 l/s, LK, I–II;

Tõlinõmme (Vääna) karstiala, 1, LK, III;

Turvaste Valgjärv, kurisu, allikad, 12, 30 l/s, LK, III.

Tallinn

Varsaallikad, 4+10, 10 l/s, LL, III;

Glehni pargi allikaala, 18, 2–10 l/s, LA, I–II.

Raplamaa

Kurisu Jaaniallikas, 1, LT, III;

Lümandu allikad, 6+10, 10–20 l/s, LT, III;

Neitsipere allikad, 10, LL, III;

Tulimurru abru ja allikad, 10, LA, III;

Kuimetsa karstiala, Ulmu allikad, 3, LK, I–II;

Pae karstiala ja allikasoo, LK, III;

Palamulla karstiala, 2, LK, III;

Aandu karstiala, 3, LK, III.

Läänemaa

Vormsi Lubjakünka allikad 6, 0,1–0,2 l/s, LT, III;

Vormsi Suurallikas, 1, 2–10 l/s, LT, III;

Salevere Salumäe allikad, 1+10, 2 l/s, LL, I–II;

Salajõe karstiala ja allikad, 10, kuni 1000 l/s, LK, III.

Hiiumaa

Palade Silmaallikas, 1, LT, IV;

Kurisu – Pihla karstiala, 8, LK, III.

Saaremaa

Odalätsi allikad, 10, 200 l/s, LT, I–II;

Pähkla (Põhjatu) allikas, 1, 70–150 l/s, LT, III;

Üügu allikad, 2+9, 10 l/s, LL, III;

Viidumäe allikaala ja allikasood, 42, 0,1–10 l/s, LA, I–II;

Viieristi allikaala, 4, 7–14 l/s, LA, III;

Küdema ja Pärima kurisud, 10, kuni 500 l/s, LK, I–II.

Pärnumaa

Tori Põrguallikas, 1+8, 1 l/s, ML, III;

Allikukivi (Kärsu) allikas, 1, 0,5–1 l/s, ML, III.

Viljandimaa

Sinialliku allikad, 2, 20–60 l/s, MT, I–II;

Põrguoru allikad, 2+8, 2 l/s, ML, III.

Jõgevamaa

Laiuse Siniallikas, 1, MT, III.

Tartumaa

Alatskivi Punane allikas, 1, 0,6–1 l/s, ML, III.

Põlvamaa

Ilumetsa (Rebasmäe) allikas, 1, 30 l/s, MT, III;

Taevaskoja allikad, 11, 2–4,5 l/s, ML, III;

Terviseallikas ehk Silmaläte, 1, 1–2 l/s, ML, III;

Himmaste allikad, 2+7, 5 l/s, ML, III.

Võhandu ürgoru allikad ja allikaalad, 8+30, 1–3 l/s, MA, III;

Meenikunno soostik, MA, I–II.

Valgamaa

Koorküla Veskiallikad, 1+6, 5–10 l/s, ML, III;

Väike-Emajõe (Munamäe) allikas, 1, 1 l/s, LL, III.

Võrumaa

Ööbikuoru allikad, 30, 60–80 l/s, LT, I–II;

Illi allikad, 1+10, 1,7–4,0 l/s, LT, III;

Ojaotsa (Serga) allikad, 10 150 l/s, LT, III.