05/2004



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
matkarada EL 05/2004
Tilleorg on lilleorg

“Kas sina oled juba Tilleorus käinud?” Just nõnda, matkasära silmis, on mind sel kevadel kõnetanud nii mõnedki hõimlased ja tuttavad. Entusiasm on teadagi nakkav. Tilleorg, üks arvukatest Põlvamaa looduslikest vaatamisväärsustest, on seni ülekohtuselt vähe tuntud. Ometi paikneb ta Tartust vaid poolesaja kilomeetri kaugusel.

Enamik matkajaid läheneb Tilleorule Tartu poolt. Sealt poolt tulles on lausa kohustuslik saabuda Vana-Võru maanteed ehk vana postiteed pidi. Sel kitsal käänulisel mühklikul teel tuleks kiirust üksjagu maha võtta ja peale maantee omapära võlude nautida ümbritsevaid vaateid ja kohalikku eluolu. Põnev maantee viib muu hulgas läbi selliste tuntud kohtade nagu Karilatsi ja Ihamaru, aga Soodama ja Puskarugi ei jää sealt kaugele.

Vana-Võru maanteed pidi liikudes ei saa Tilleorgu mitte märgata. Järsku sügavusse käänduv tee sunnib olema tähelepanelik. Kaitsealune Tilleorg on tõepoolest hämmastavalt sügav: suurim sügavus ulatub eri andmetel 35–42 meetrini.

Ahja jõe ülemjooksul, Tille ja Möksi veski vahelisel lõigul paiknev maastikukaitseala on loodud juba 1957. aastal. Kaitseala eesmärk on säilitada Ahja jõe, selle sügava ürgoru, lisaorgude, jäänukkõrgendike ja oruveerudel kasvava metsa maastikuline terviklikkus [2].

Aprillikuisel päikesepaistelisel laupäevalõunal pole Tilleorus matkajahorde karta. Vaikust siiski pole, sest eriilmelistes metsakooslustes laulab kümneid eri linde ning kogu metsaalune on täis salapäraseid prõksatusi, naksatusi ja sahinaid. Rähnid trummeldavad ja toksivad matkajat tähele panemata. Kevad tärkab häälekalt elule. See ongi Tilleorus matkamiseks üks parimaid aegu, sest lehtimata puud võimaldavad näha rohkem, kui see läbi priske suveroheluse võimalik oleks.

Peaaegu Tilleoru ja maantee ristumiskohal asuvad oru põhjaveerul kaks muistset linnust: Kantsimägi ja sellest lääne pool kõrguv järsunõlvaline reljeefinina, mis on rahvasuus tuntud kui Rõõmumägi. Need muistsed linnuseasemed on arheoloogiamälestised ning mõlemad paiknevad Tilleoru kaldaneemikutel, looduslikult üsna hästi kaitstud kohtades.

Esialgu kulgeb matkarada jõekaldal. Rada on hästi tähistatud ning üsna teaberikkad, ent kohmaka keelekasutusega infotahvleid leidub parasjagu. Ehkki suurem kevadine vetevoog on juba läinud, jagub vett selles kitsas jõeosas küllaga. Lammil on arvukalt terrasse, allikaid ja väikesi nõlvaaluseid allikasoid: jala saab märjaks kindlasti.

Siiski ei tasu vaadata vaid jalge ette, vaid heita pilk ka oruveerudele, sest seal kasvab üllatavalt palju võimsaid ja õige eakaid tammepuid. Nii mõnigi neist on andnud ainet legendide tekkeks. Suurim, looduskaitsealune tamm on seotud Rootsi kuningaga. Kunagi ammu jäänud siinkohal Rootsi kuningas lahingute vaheajal linnulaulu kuulama. Mõtteist virgudes löönud ta oma jalutuskepi maasse ja sõnanud: “Kui see puu kasvama läheb, saab ümberkaudne maa Rootsi riigile!” Praegu kasvabki sel kohal suur tamm. Omapärane on sealsamas hiiglaslikku trepiastmestikku meenutav Matsivall, kuhu mõisnik tahtnud kord rajada mingit hoonet.

Jõeäärseid poollooduslikke luhaniite on viimastel aastatel veidi hooldatud ja seega pole rada mitte võsane, vaid kenasti avatud. Kui paar nädalat tagasi võis Tilleorgu õigustatult kutsuda Sinililleoruks, siis kevade arenedes on sinililledele konkurentsi asunud pakkuma võsaülased ja lepiklilled, siin-seal sekundeerivad neile käopäkad ja näsiniined. Kaitsealalt on leitud üsna haruldast jalgtarna (Carex rhizina), kohatise levikuga habrast põisjalga (Cystopteris fragilis), omapärast sammaltaime harilikku helvikut (Marchantia polymorpha) ja väheneva arvukusega liblikat kesasilmikut (Maniola jurtina).


Looduse käsitöösaalis. Korraga hakkab kõrvus kohisema. Olen kindel, et jõuan vana veskipaisuni, ent mõnda aega edasi sammudes, kui kohin muutub juba mürinaks, selgub, et paisutajaks on hoopis kobras. Muidugi, praeguse veeseisuga on veetase tema korteri jaoks kõrge ja seetõttu voolab liigne vesi mürinal paisu ümbert maha. Igatahes võimas vaadata ja kuulda.

Pärast kopratammi keerab rada jõest veidi eemale, võsa vahele. Nagu teabetahvlil kenasti kirjas, suurendab võsa siinsete elupaikade mitmekesisust. Tilleoru matkarada ongi sümpaatne selle poolest, et eri kooslusi ja elupaiku on siin õige arvukalt. Jõuan keskealisesse kuusemetsa, kus värske jänesekapsas kevadet kuulutab. Ja kohe mõnekümne meetri pärast on mets juba jälle teistsugune, segametsa moodi.

Peale Hurmi oja ületamist muutub mets aga sootuks tontlikuks. Esmapilgul ei saa ma aru, mis toimub või kus ma olen. Rada kulgeb korraga justkui galeriis, mille seinteks ja laeks on mahamurdunud puutüved, oksad, samblad ja samblikud. Teabetahvlilt saan teada, et selles kohas, oru veerul, oli ulatusliku üraskikahjustuse tõttu 1995. aastal suur lageraie, mis avas veeru tuultele ja tormidele. Kümmekonna aastaga on enamik kasvama jäetud puid langenud äikese ja tormituulte ohvriks ning langenud alla jõe äärde. See inimese ja looduse tegevuse tagajärjel tekkinud tuulemurd on omamoodi imemaa, mis tuletab kõnekalt meelde loodusjõudude tohutut võimsust.


Merioone viib mereni. Läbi palumetsa ja salukuusiku jõuab matkarada viimaks raja kaugeima punktini – Merioone allikani. Varbuse oja (ka Kaderna oja) paremal kaldal püstloodis paljanduvat roostepunast liivakivikaljut ja selle alt välja voolavat kristallselget Merioone allikat võib õigustatult pidada kaitseala pärliks. See on siinsetest allikatest üks veerohkemaid: vooluhulk võib eri aastatel ja aastaaegadel olla 16–23 liitrit sekundis.

Selline müstilise ilmega paik on loomulikult innustanud inimeste kujutlusvõimet ja seega on paigaga seotud hulk legende, mis allika omapärast nime seletavad. Rahva arvates võib ainult merest nii palju vett välja voolata, sellest ka nimi – Meriooni allikas (oon on kohalikus murdes kalda sisse uuristunud koobas, millest väljub allikas) ehk Merioone. Teise pärimusloo kohaselt olevat allikast kunagi mingeid võõraid kalu välja tulnud ja rahvas arvanud, et need on merekalad. Kolmanda legendi järgi aga olevat ülekohtuselt süüdistatud ja piinatud mõisavaht saanud põgenema ja kaljuni jõudes palunud, et meri teda neelaks. Nii läinudki. Üks joon on kõikidel enim tuntud legendidel ühine: arvatakse, et käik kulgeb mereni. Tegelikult on käigu pikkus aga alla viie meetri.

Merioone juurest rännakut jätkates tuleb ronida üles kõrgendikule, kus vaatamisväärsusena kõrgub iidne Erastvere ristimänd. 1,3 meetri kõrguselt mõõdetuna on puu ümbermõõt 3,6 meetrit [3] ja poolteise meetri kõrgusel haruneb tüvi seitsmeks võimsaks haruks. Vanasti läks siit tee, mida mööda veeti lahkunuid. Puu sisse lõigati rist, et surnu ikka kindlasti aru saaks, et ta surnud on ega püüaks “kodu käima” tulla.


Tagasi maanteele. Rada kulgeb nüüd alal, kus kümmekond aastat tagasi tehti lageraie. Omal ajal oli see Varbuse mõisa looduslik park. Pärast raiet on kõrgendikule istutatud noori puid: peamiselt saarepuid, ent sekka ka tammi ja pärnasid, kuid praeguses staadiumis valitsevad madalas puurindes hoopis noored kased, remmelgad ja sarapuud. Selles lõigus on matkarada veidi igavam. Tasapisi kulgeb see tagasi Hurmi ojani, mille veert pidi kõndides jõuab matkaja maanteeni.

Viimases osas tulebki jalutada otse maanteepervel, kuni raja alguspunktini. Igavuse vältimiseks tasuks sisse põigata teele jäävasse endisesse Varbuse hobupostijaama, mis nüüdseks on kohandatud maanteemuuseumiks. Ehkki muuseum plaanib uksed avada tuleval aastal, saab juba praegu tutvust teha arhitektuurimälestisena kaitstava hoonekompleksiga, kuhu kuulub viis maakividest ja punastest tellistest hoonet. Need on postijaama peahoone ja tõllakuur, tall, sepikoda-pesuköök ning postipoiste-sadulseppade elamu [1].

Matka lõppedes võiks uuesti heita pilgu kaardile ja teabetahvlile. Siiski ei tasu end ehmatada eksitavast teabest, et raja pikkus on vaid 2,4 kilomeetrit: tegemist on ilmselge trükiveaga ja tegelikult on rada ikka veidi üle nelja kilomeetri pikk. Mõõdukas-uudistavas tempos jõuab selle läbida poolteise-kahe tunniga.



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012