Eesti metsaühingute liit loodi 1930. aastal, organisatsiooni tegevus hääbus lõplikult 14 aastat hiljem.

Talumetsandus vajas arendamist
Uue keskorganisatsiooni kavatsusest andis 1930. aasta esimeses numbris teada vastutav toimetaja Oskar Daniel. Eesti metsandus oli juba mõnevõrra stabiliseerunud, oli loodud mitmeid metsaseltse. Nüüd oli vaja keskorganisatsiooni, kes nad ühendaks. Riigimetsadest tunduvalt halvemas seisus olid talumetsad. Neid oli Eestis tollal ligikaudu 160 000 hektaril. Hinnanguliselt oli siis veel umbes 300 000 hektarit nn. kõlbmatuid talumaid, mis ei sobinud põlluharimiseks ja ka karjamaadena oli nende väärtus väike. Majanduslikult peeti otstarbekaks niisugused maad metsastada.

Tol ajal tuli Eestis iga talu kohta keskmiselt ainult 1,2 hektarit metsa, kuid sellest ei piisanud talude puidutarbe rahuldamiseks. Suur hulk talusid oli hoopis ilma metsata, need pidid kütet ja tarbematerjali ostma ning sageli kaugelt kohale vedama. Talupidajad müüsid mõnigi kord oma metsa poole hinnaga, sest nad ei teadnud sageli õiget turuhinda ega müüdava metsa väärtust. Oma metsamaterjali vähesus ja talumaade kohatine ebaratsionaalne tarvitus sundisidki meie metsateadlasi ja agronoome tegema sihikindlat koostööd talumetsanduse arendamiseks. Uue liidu põhikiri registreeriti 1930. aasta 14. veebruaril Eesti metsaühingute liidu eelkäijaks tuleb pidada Eesti metsandusühingut, mis asutati Tallinnas 1929. aasta aprillis. 14. veebruaril 1930. aastal registreeriti uue liidu põhikiri. Selle järgi võisid liidu liikmeiks olla kõik Eestis tegutsevad metsaühingud ja üleriigilised organisatsioonid ning nende koondised, kes taotlesid liiduga ühiseid eesmärke. Loodavate metsaühingute põhiülesandeks peeti arendada talude metsakasvatust ja suurendada metsapindala. Metsaühingud pidid talupidajate hulgas populariseerima metsakasvatust, korraldama kevadisi metsanädalaid ja osavõttu põllumajandusnäitustest, propageerima metsandust ajakirjanduses, varustama talupidajaid metsaseemne ja istutusmaterjaliga ja organiseerima koduümbruse haljastamist. Maakonna metsaühing püüdis oma liikmeks võtta asjast huvitatud põllumehi, seltskonnategelasi, metsaülemaid, metsnikke ja jaoskonna agronoome. Peeti otstarbekaks luua valdades metsaühingu osakondi, avada põllumeesteühingute ja noorteorganisatsioonide juures metsasektsioone.

Liit koondas 1941. aasta märtsikuu seisuga 15 metsaühingut ja 6 üleriigilist organisatsiooni
Eesti metsaühingute liidu esimene täiskogu koosolek peeti 15. märtsil 1930 Tallinnas. Valiti kuueliikmeline juhatus (J. Luik, Fr. Saluste, K. Keskküla, A. Auksmann, V. Sepp, J. Pipar) ja kaheteistkümneliikmeline nõukogu. Juhatuse esimeheks valiti Riigimaade ja -metsade Valitsuse direktor Jaan Luik, kes jäi sellele kohale kuni 1940. aastani. Liidu liikmeiks võeti siis vastu kaheksa metsaühingut (Harju, Lääne, Võru, Viru, Alutaguse, Järva, Viljandi ja Pärnu) ning neli üleriigilist organisatsiooni: Eesti metsaülemate ühing (EMÜ), Eesti metsateenijate ühing (EMTÜ), ART põllumajandusliit ja turbaühingute liit. Järgmistel aastatel ühines veel seitse metsaühingut ja viis üleriigilist organisatsiooni. 1940. aastaks oli liidust lahkunud kolm üleriigilist organisatsiooni nende sulgemise tõttu. Seega oli 1940. aasta märtsikuu seisuga liikmete nimekirjas viisteist metsaühingut ja kuus üleriigilist organisatsiooni.

Asutamise aasta kevadel korraldati üleriigiline metsanädal
Liidu metsandustegevus oli võrdlemisi elav. Juba asutamise aasta kevadel korraldati üleriigiline metsanädal, mille raames toimus kokku 396 metsapäeva ligi 31 000 osavõtjaga. Eesti Mets avaldas maikuus metsanädala erinumbri, millest 3000 eksemplari jagati tasuta talupidajatele. Samuti levitati 7000 eksemplari metsanädala lendlehte.
Riigimaade ja -metsade valitsus toetas liidu tegevust 1500, riigi metsatööstus 2000 krooniga. 1931. aastal hakati looma peamiselt metsaametnikest ja agronoomidest koosnevat usaldusmeeste võrku, liidu keskorgani juurde asutati mitu toimkonda. Metsatööstusekaubanduse toimkond tegeles tolli- ja veotariifide ning küttepuude probleemidega, metsahindade noteerimise toimkond noteeris igal kuul metsamaterjalide hindu ja avaldas need Eesti Metsas. Jahinduse toimkonna ülesanne oli anda juhtnööre ulukikaitse ja korrapärase jahi kohta, looduskaitse toimkonna põhiline kohustus oli levitada erialast kirjandust.
Liidu algatusel muudeti ajakiri Eesti Mets metsateenijate ühingu, metsaülemate ühingu, akadeemilise metsaseltsi ja metsaühingute liidu ühiseks häälekandjaks.

Anti välja mitmesuguseid trükiseid
Metsaühingute liit hakkas välja andma peamiselt talupidajatele mõeldud metsandustrükiseid. 1931. aastal ilmusid K. Verbergi koostatud broðüür „Puidu kasutamine majapidamises ja tööstuses” ning P. Reimi ja V. Matiiseni broðüür „Kuidas koguda puuseemneid ja soetada puutaimi”. Edaspidi nägi trükivalgust veel mitu broðüüri. Ühtlasi kuulutas liit välja metsanduslike võistlustööde teemasid. Kevadistel metsapäevadel näidati osavõtjaile Soomest ja Rootsist pärinevaid metsafilme. 1936. aasta lõpul valmis liidu tellimusel kodumaine film „Eesti metsamajandusest”.
Peale Eesti Metsa avaldati metsanduskirjutisi veel ajakirjades Põllumajandus ja Uus Talu. Olustveres ja Aegviidus loodi metsanduslikud ekskursioonijaamad. Metsaühingute liit korraldas talupidajatele kursusi ja loenguid, kus tehti metsanduslikku selgitustööd. 1937. aasta kevadest seati ametisse kuus metsanduskonsulenti, kes nõustasid metsaomanikke.

Ergutati talupidajaid metsa kasvatama ja autasustati metsamärkidega
Liidu algatusel tehti metsa kasvatavatele talupidajatele hulga soodustusi. Eespool oli juttu, et neile anti tasuta metsaseemneid ja istikuid, üksiti saavutati talumetsade kultuuride maamaksust vabastamine esimese 30 aasta jooksul. Rahuldavalt tehtud metsakultuuride eest premeeriti talupidajaid Metsamajanduse Kapitali kaudu. Liit korraldas metsaomanike ja talupidajate vahel metsandusvõistlusi, kus jagati rahalisi auhindu. Samuti korraldati talumetsadest saadavate materjalide müügi viise ja hindu. Enda hooleks võeti metsamaterjalide ühismüügid, anti juhtnööre sortimentide valmistamiseks, teavitati talupidajaid metsa hindadest.
Isikuile, kel oli üldtunnustatud teeneid metsanduse edendamise ja arendamise alal, andis metsaühingute liit metsamärgi. Neid oli kolme liiki: must, sinine ja valge. Musta metsamärgi kui kõrgeima neist pälvis kokku 9 isikut, sinise sai 45 ja valge 74 isikut. Musta metsamärgi said teiste hulgas ka Tartu ülikooli metsaosakonna professorid Andres Mathiesen ja Oskar Daniel.
Uue riigivõimu kehtestamine 1940. aasta juunis katkestas metsaühingute liidu töö. 1941. ja 1942. aastal ei tegutsetud, kuid 1943. aasta lõpul püüti metsaühinguid uuesti taastada. 31. jaanuaril 1944. aastal peeti isegi metsaühingute liidu täiskogu koosolek, kus juhatuse esimeheks valiti Edgar Vester. Peatselt järgnenud üldmobilisatsiooni ja uue okupatsiooni tõttu see organisatsioon aga sisuliselt enam edasi kesta ei saanud. Hoolimata võrdlemisi lühiajalisest tegevusest suutis Eesti metsaühingute liit mõndagi ära teha Eesti talumetsanduse edendamiseks. Selle organisatsiooni omaaegne tegevus väärib mõneti eeskuju ka tänapäeval.