Võrumaa erametsaomanikuna soovin lugejaga jagada oma muret selle pärast, et pidin kahel korral maksma hüvitist keskkonnakahju eest, kui olin teinud oma metsas harvendusraieid.

Hiljuti korraldati Eesti maaülikoolis konverents „Metsandus ja looduskaitse”, kus oli kõne all keerukas tasakaal metsa majandamise ja loodushoiu vahel. Looduskaitsjate ideaaliks on jäänud puutumatu mets, ekstreemse majandamise ideaal on puupõllud. Ühiskond tervikuna vajab mõistlikku kompromissi, mis metsaomaniku jaoks peaks väljenduma metsa majandamist käsitlevates seadusandlikes aktides. Konverentsil jäi kõlama Eesti maaülikooli teadlaste seisukoht, et seadustega on seis korras (professor Hardi Tulluse peaettekande mõte).

Metsanduse praktikuna ei saa ma sellega nõustuda. Praeguste seaduste taustal on metsa otstarbekas majandamine sageli tõeline julgustükk, sest majandaja vastu võidakse rakendada n.-ö. jokkskeemi: seadustest lähtudes nõutakse hüvitist olematu keskkonnakahju eest, nagu juhtus minuga. Olen kaks korda maksnud kompensatsiooni olematu keskkonnakahju eest: keskkonnakahju ei olnud tehtud, seda on esmalt tõendanud kohtuväline ekspertiis ja teine kord keskkonnainspektorite rühm. Kuid teine rühm keskkonnainspektoreid tegi kindlaks 170 000-kroonise keskkonnakahju. Kohtu juhtmõtteks jäi esimesel korral, et keskkonnakahju ei tule kindlaks teha mitte ekspertiisiga, vaid mõõtmise teel. Teisel korral pareeriti väited mõõdistuste ebaseaduslikkuse ja mõistusvastaselt suurte vigade kohta üldsõnalise seletusega, et pole põhjust kahelda keskkonnainspektorite mõõtmiste õigsuses. Metsaomanikuna olen seadnud sihiks metsa korralikult majandada, mitte saada kohe suurimat kasu tuleviku arvel. Kuidas on võimalik, et õiglus ja õigus nõnda lahknevad? Kas viga on seadustes või üksiti kohtusüsteemis? Umbes selliseid mõtteid olen sel puhul mõlgutanud. Puudub raiekvaliteedi hindamise juhend Et tagada metsa jätkusuutlik majandamine, on metsaseadusega kehtestatud raienormatiivid. Harvendusraiete korral on kehtestatud puistu ühe hektari kohta esimese rinde rinnaspindala alammäärad, millest väiksemaks ei tohi rinnaspindala raiete järel muutuda; alammäärad olenevad enamuspuuliigist ja puistu kõrgusest. Raiete vastavust normatiividele ehk raie kvaliteeti kontrollib keskkonnainspektsioon. Kahjuks on õigusaktid, millele inspektsioon tugineb, juba üle kümne aasta olnud vastuolus põhiseadusega. Kõigepealt võtan vaatluse alla põhiseaduse § 13 lõik 2: „Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.” Suur vastuolu seisneb praegu selles, et meil puudub raiekvaliteedi hindamise juhend. Selle asemel on kasutusel metsa korraldamise juhend, mille veapiirid on kohased üksnes siis, kui metsa hinnatakse silma järgi. Seega tehakse mõõdistused üldise täpsusega, mis tulenevad 16. jaanuari 2009. a. metsa korraldamise juhendi 13. §-st. Selline täpsuspiir ei ole tõese raiekvaliteedi määramise jaoks vastuvõetav. Tohutute veapiiride tõttu on võimatu inspektorite mõõtmistulemust vaidlustada. Näiteks metsa korraldamise juhendi § 13 (4) järgi ei tohi esimese rinde tagavara viga ületada keskealistes ja vanemates puistutes 20% ning latimetsades 30%. Seega ei kaitse avarad veapiirid metsa majandajat ametniku omavoli eest, vastupidi – luuakse võimalused ametniku omavoliks. Peale § 13 järgi lubatud veapiiride saab inspektor moonutada rinnaspindala mõõdistust ka määruse teiste lõtkukohtade alusel. Metsa korraldamise juhendi § 4 (3) põhjal võib eralduse ehk siis raieala piiri mahamärkimisel tegelikust looduslikust piirist kalduda kõrvale 10 meetrit. See võimaldab teha vigu pindala arvestamisel. Teine nõrk koht on see, et eraldise meetrit. See võimaldab teha vigu pindala arvestamisel. Teine nõrk koht on see, et eraldise pindala alampiiriks on seatud 0,1 hektarit. Järelikult, kui puistu on alla 0,1 hektari, ei olegi täpsemalt käsitletud mooduseid, kuidas seal raiekvaliteeti kindlaks teha. Näiteks suurema ja kõrgema eralduse koosseisu kuuluv üherindeline pindala alampiiriks on seatud 0,1 hektarit. Järelikult, kui puistu on alla 0,1 hektari, ei olegi täpsemalt käsitletud mooduseid, kuidas seal raiekvaliteeti kindlaks teha. Näiteks suurema ja kõrgema eralduse koosseisu kuuluv üherindeline lepik, mille pindala on 0,07 hektarit, arvestatakse täienisti teise rindesse ja jäetakse raie järel mõõtmata. Kuna eraldise pindala alampiir on 0,1 hektarit, jäetakse käsitlusest välja ka alla 0,1 hektari suurused häilud. Nõnda arvatakse metsata pind metsaga kaetud pinna koosseisu, seetõttu kahaneb arvutuslikult puistu tegelik hektari rinnaspindala. Häilude tarbeks oleks tegelikult vaja omaette täpsustavaid seadusesätteid. Praegu saab inspektor välja valida hõredama osa hooldusraielangist, kus on lootust mõõdistuste järgi näidata keskkonnakahju. Väga suureks eritõlgenduste üherindehõredama osa hooldusraielangist, kus on lootust mõõdistuste järgi näidata keskkonnakahju. Väga suureks eritõlgenduste võib praegusel ajal muutuda puude jaotamine esimesse ja teise rindesse. Nagu praktika on näidanud, võib esimese rinde rinnaspindala eri mõõtmistel erineda selle tõttu tervelt kaks korda! See on praeguste metsandusõigusaktide tõeline Achilleuse kand. Kui teadlased eristavad metsa teist rinnet selleks, et metsa täpsemalt kirjeldada, siis minu kibedat kogemust mööda võivad keskkonnainspektorid seda teha selleks, et sundida metsaomanikku maksma keskkonnakahju eest. Kui raiekvaliteedi hindamisel jäetakse osa teise rinde puid mõõtmata, saab näidata, et puistu on liiga hõre, sest raienormatiivid kehtivad vaid esimese rinde kohta. Praegu saavad inspektorid aluseks võtta ka keskkonnainspektsiooni peadirektori 2005. a. käskkirjaga kinnitatud juhised – „Mõõtemetoodikad metsajärelevalves”, kuid need ei kata eelkirjeldatud normatiivaktide puudujääke. Metoodikas on esile toodud tehniline mõõtetulemuse määramatus (rinnaspindala korral näiteks ± 7%), mõõtmisvea lubatava suuruse kohta pole aga ühtki märget. Inspektorid omakorda eiravad käskkirja juhist, et mõõtetulemusi fikseerivas dokumendis märgitakse ära ka mõõtemääratus ja see esitatakse õigusrikkuja huvidest lähtudes. ESIMESE RINDE PÕHISUS TINGIB ERI TÕLGENDUSI Pikemalt vaatlen raiete normeerimist esimese rinde põhjal, sest see riivab metsaomanike põhiseaduslikke õigusi kõige enam ja on suurim vigade ning ebamäärasuse allikas (viga ulatub 50%-ni). 1999. aastani võeti raiete normeeri- erinerinde kohta. Praegu saavad inspektorid aluseks võtta ka keskkonnainspektsiooni peadirektori 2005. a. käskkirjaga kinnitatud juhised – „Mõõtemetoodikad metsajärelevalves”, kuid need ei kata eelkirjeldatud normatiivaktide puudujääke. Metoodikas on esile toodud tehniline mõõtetulemuse määramatus (rinnaspindala korral näiteks ± 7%), mõõtmisvea lubatava suuruse kohta pole aga ühtki märget. Inspektorid omakorda eiravad käskkirja juhist, et mõõtetulemusi fikseerivas dokumendis märgitakse ära ka mõõtemääratus ja see esitatakse õigusrikkuja huvidest lähtudes. ESIMESE RINDE PÕHISUS TINGIB ERI TÕLGENDUSI Pikemalt vaatlen raiete normeerimist esimese rinde põhjal, sest see riivab metsaomanike põhiseaduslikke õigusi kõige enam ja on suurim vigade ning ebamäärasuse allikas (viga ulatub 50%-ni). 1999. aastani võeti raiete normeerimisel aluseks kogu puistu, siis hakati harvendusraie korral lähtuma esimesest rindest. 1. aprillil 1999 andis keskkonnaminister välja määruse nr. 39. Tegemist oli väga lootustandva määrusega, kuna varasemate normatiivaktide järgi sai iga tihumeetri, mis ületas raieloa järgi mahtu, vormistada keskkonnakahjuks, võtmata arvesse, milline oli tegelikult alles jäänud mets. Uue moodusena tuli keskkonnakahju tuvastamiseks mõõdistada alles jäetud mets, mitte kännud. Sealtpeale on raie korral keskkonnakahjuga tegemist siis, kui metsa rinnaspindala ühe hektari kohta osutub inspekteerimisel normatiivist väiksemaks. Iseenesest oli uus moodus väga tervitatav ja õige, kuid ilusa määrusega kaasnes konks – lõpus olev märkus. See kuulutab üllatuslikult, et normatiivide tabelis toodud täiused ja rinnaspindalad on nähtud ette esimese rinde kohta, mitte kogu puistu kohta. Seetõttu toimivad normatiivid hästi lihtpuistu korral: siis, kui kogu mets kuulub esimesse rindesse. Kui aga mets koosneb kahest rindest – liitpuistu korral –, ei ole kohane normatiive rakendada. Mida suurem on teise rinde osakaal puistus, seda hullemini moonutatakse määruse tõttu raiete planeerimist, raiekvaliteedi hinnanguid ja keskkonnakahju arvutusi. Praegu kehtib 2006. aastal kehtestatud „Metsa majandamise eeskiri”, milles esimese rinde põhisust on veelgi laiendatud. Konksu loojad ehk esimese rinde põhisuse sokutajad lootsid ehk sel moel anda hoobi röövraiujatele, kes üritavad rüüstata vaid metsa paremat osa. Kuid tegelikkuses on sellest saanud võimalus vaenata ka ausaid metsaomanikke, kui keskkonnainspektor seda soovib. Vussi aetud normatiivakti, kus kogu mets oli samastatud esimese rindega, püüti siluda 2006. aasta metsaseaduse muudatustes: kus võimalik, seal asendati sõna „mets” sõnaga „esimene rinne”. Kuid sisu poolest on see ikka kõlbmatu. Vale lähtealust on laiendatud isegi turberaietele. Vildakas seadus on saanud pikka aega kehtida seetõttu, et statistika järgi on valdav osa Eesti metsadest lihtpuistud ehk koosnevad vaid esimesest rindest. Ent kui metsaomaniku mets on kaherindeline, siis võib ta vigase õigusakti tõttu tugevasti kannatada saada. Millised on vale lähtealuse tagajärjed? Kui harvendusraie korral võtta aluseks esimene rinne, ei saa raiuda puistuid, kus esimese rinde rinnaspindala on normatiivist väiksem, kuigi puistu täius tervikuna võib tiheda teise rinde tõttu olla ka üle ühe ning raievajadus on ilmselge. Sel juhul on piirang põhjendamatu. „Metsa majandamise eeskirja” § 6 (5) järgi on mõnede puistute rinnaspindala kolme ühiku võrra korrigeeritud, kuid see ei ole piisav lahendus. Liitpuistu korral ei väljenda vaid esimese rinde põhjal leitud keskkonnakahju vähimalgi määral tegeliku raie mahtu. Mõttetus seisneb selles, et teise rinde võib täielikult maha raiuda ja tekitada nii loodusele korvamatut kahju, kuid seaduse kohaselt ei saa raiujat karistada. Vastuolu loogikaga peitub ka selles, et raiemaht eraldusel planeeritakse puistu esimese ja teise rinde põhjal, kuid raiekvaliteeti kontrollitakse vaid esimese rinde järgi. Kogu metsa rinnaspindala jääb kontrollimisel mõõtmata ja nii saadakse vildakas hinnang ka metsa kui terviku seisundi kohta. Pole sugugi meie metsanduse huvides, et osa puistute raie on valesti rakenduvate raienormatiivide tõttu keelatud ja et mõningatel juhtudel sunnitakse tublit metsamajandajat maksma hüvitist keskkonnakahju eest, kuigi hooldusraie on tehtud korralikult. Keskkonnakahju arvutamise eeldus on täpne mõõtmistulemus, mida on kinnitanud mitu mõõtmist. Ent kuidas on võimalik saada sama mõõtetulemus mitmel korral, kui kaks mõõtjat ei suuda puistut ühtmoodi kahte rindesse jagada? Ainuüksi metsade eripära teeb võimatuks täpse rinnete jaotuse. Esimest ja teist rinnet on tihtipeale raske eristada. Sageli teeb asja keerulisemaks see, et puistud on mitmevanuselised. Mitmevanuselises lihtpuistus täidavad puud kõrguseskaalas ka selle osa, kus võib asuda teine rinne liitpuistus. Kuna teise rinde täius on väike, vaid 0,15, ei haara pilk liitunud võrasid – rindetasandit ei tajuta. Seega oleneb sageli vaid hindaja suvast, kas ta kirjeldab metsa lihtpuistuna või liitpuistuna. Seetõttu jäetakse tavapäraselt kõik puud, mille kõrgus on alla 75% esimese rinde kõrgusest, teise rindesse ja seega ei lähe need raie kvaliteedi kontrollimisel arvesse. Minu kibedate kogemuste järgi ei sätesta ka seadus instantsi, kes võiks teha metsa korduvmõõdistuse kohtuväliselt juhul, kui metsa kasutaja ei nõustu keskkonnainspektsiooni tehtud metsa mõõtmisega raie inspekteerimisel. Loota kohtus õiglast lahendit on sel juhul naiivne, kuna konkreetne keskkonnainspektor jääb oma mõõtmistulemustega alati õigeks. Ta on ju seadusi järginud ehk siis teisisõnu seaduste puudujääke küüniliselt ära kasutanud. Milline oleks väljapääs? Keskkonnainspektsiooni tegevust metsanduse õigusnormide järgimise kontrollijana ei saa alahinnata. Kuid on aeg viia need normatiivaktid kooskõlla otstarbekusega ja põhiseadusega. See tuleks kasuks nii metsaomanike ja keskkonnainspektsiooni kui ka kohtusüsteemi ja riigi mainele. Et rakendada metsade säästliku majandamise põhimõtteid, tuleks raieid hinnata korralikku juhendi järgi, kus puistu rinded on eristamata. Kohati piisaks sellestki, kui vajalikes lõikudes asendada „esimene rinne” sõnaga „mets”. Praegu on seadusandlikud aktid tugevalt kaldu subjektiivse keskkonnainspektori kasuks. Sealjuures on metsa looduskaitseväärtused jäänud päris unarusse. Minu meelest võiks keskkonnaministeerium algatada normatiivaktide korrigeerimise, et nimetatud lüngad korvata. Tasub järgida rahvatarkust: „Säädüs om nii, kuis loetas, ja õigus om nii, kuis mõistetäs.”