2/2011

artiklid
Metsarekreatsiooni tagamaadest

RMK loodusaladel ja -keskustes käidi 2010. aastal kokku ligi poolteist miljonit korda. Millist mõju on see avaldanud loodusele?

Soov tagada loodushuvilistele meeldiv puhkus ja vältida puhkajate kahjulikku mõju
Kiire elutempo toob looduse rüppe aina rohkem inimesi, kes loodavad siin oma argimured unustada. Seda kinnitab ka 2010. aasta RMK külastajauuring, mille andmetel olid tähtsamad puhkusemotiivid ilusad maastikud, looduse tunnetamine, viibimine mürast ja saastest eemal, meelerahu saavutamine ja stressi maandamine.

Eestis kehtib riigimetsas igaüheõigus, mille alusel on kõigil võimalik loodust paremini tundma õppida ja seda nautida. Et pakkuda mitmekülgseid aktiivse puhkuse võimalusi, haldab RMK loodushoiuosakond üle-eestilist metsarekreatsiooni infrastruktuuri võrgustikku, mis hõlmab 13 puhkeala, ning tegeleb alates 2009. aasta veebruarist külastuskorraldusega ka viies Eesti rahvuspargis ning ligi 40 muul kaitsealal. Vajadust sedasorti taristu järele näitavad RMK külastusmahtude uuringu tulemused: loodusaladel ja looduskeskustes käidi 2010. aastal kokku 1,57 miljonil korral, sellest 1,04 miljonil korral viibiti RMK puhkealadel.
RMK loodushoiuosakond üritab tagada parimad võimalused nautida looduskeskkonda ja ühtlasi vältida või leevendada kahjulikke mõjusid loodusele. Seetõttu on kogu Eestis vaja järjepidevalt teha seiret ja uuringuid, et saada informatsiooni nii puhkajate huvide kui ka loodushoiuobjektide seisundi kohta.

Uuringud ja seired
Tänu järjepidevale ja teineteist toetavale seire- ja uuringusüsteemile on võimalik paremini hoida nii looduskeskkonda kui ka tagada puhkajatele positiivseid elamusi. Uuringud loovad aluspõhja, millele tuginedes saab koostada arengustrateegiaid ja planeerida loodushoiuobjektide infrastruktuuri rajamist. Uuringute abil saadud teave rekreatsiooni mõjude, külastuskoormuse ja matkajate rahulolu kohta on loodushoiuobjektide majandamise jaoks ülioluline.
Külastuskoormuse seire näitab, millistes piirkondades ja objektide juures käiakse kõige sagedamini ning külastajauuring annab tagasisidet puhkajatelt. Selguvad nende huvid, puhkemotiivid, üldine rahulolu või rahulolematus, häirivad tegurid ja palju muud. Koos seire- ja muude uuringute andmetega saab nõnda alusmaterjali, et planeerida puhketegevust ja kavandatut ellu viia.
Mõistagi on vajalik ka teave loodushoiuobjektide seisundi kohta. Seire käigus hinnatakse alale juurdepääsu ja kasutust, pinnast ja alustaimestikku, puude kahjustusi ning vajaduse korral koostatakse soovitused, mil moel kaitsta maastikku ja korraldada puhkemajandust. Peale selle korraldatakse probleemsemate loodushoiuobjektide kohta ka koormustaluvuse uuringuid, mis keskenduvad veelgi täpsemalt taimkatte kahjustustele ning liigilise koosseisu muutustele, vaatluse all on näiteks puude ning alusmetsa kahjustused. Põhisiht on anda soovitusi ala edasise majandamise kohta.

Millised on puhkealade kasutuse peamised mõjud loodusele?
Kui metsi kasutatakse puhkeotstarbel, kaasnevad paratamatult keskkonnamõjud:
• häiritakse loomi ja linde nende elupaikades,
• sagenevad metsatulekahjud,
• prügistatakse metsa,
• vigastatakse puid ja põõsaid, seega halveneb metsade seisund,
• tallatakse ja vigastatakse puude looduslikku uuendust; metsade uuenemisvõime väheneb või kujuneb puuliikide vaheldus ebasoodsaks,
• kahjustatakse alustaimestikku, samblaid ja samblikke, mis põhjustab pinnase tihenemise, vee- ja tuuleerosiooni,
• vigastatakse taimejuuri.
Külastusviisist ja selle mahust oleneb inimmõju suurus looduskeskkonnale. Looduse vaatlemine ja jalutamine mõjutavad loodust vähe, ent mägijalgrattaga sõitmine või hobusega ratsutamine võivad tekitada loodusmaastikule suurt kahju. Eriti suurt kahju võidakse tekitada siis, kui tegutsetakse kohas, mis ei ole ette nähtud puhkamiseks või ei ole selleks ette valmistatud.
RMK loodushoiuobjektide seisundi seire põhjal on selgitatud peamised tegevused, mis kahjustavad märgatavalt loodushoiuobjekti taimestikku ja üldist seisundit. Kõige enam teeb kahju keelumärkide ja piirete eiramine ning väljaspool teid liiklemine. Kui rajatakse omavolilisi lõkkekohti, laieneb kahjustatud ala veelgi või tekib koguni maastikutulekahju oht. Probleeme tekitab ka telkimine selleks mitte ette nähtud kohas ja prahistamine.
Nii nagu eri kasutusviisidel on erisugune mõju metsamaastikule, on ka metsakasvukohatüüpidel ja teistel looduskooslustel erinev võime koormust taluda. Näiteks eeskätt rannikualadel liivmuldadel paiknevad samblikumännikud on pohlamännikute kõrval enim eelistatud puhkemetsad, kuid neid peetakse Eesti metsakasvukohatüüpidest kõige tallamisõrnemateks. Seal piisab vaid mõnest külastuskorrast, et tekiks nähtav kahjustus: samblikuvaip on saanud kannatada.

Puhkemajanduse mõju taimkattele ja pinnasele
Kui kõndida puhkemaastikel, on silmaga kerge eristada tallatud ja tallamata alasid. Tallatud alal on taimkate kas madalam, hõredam või puudub suure tallamiskoormuse tagajärjel üldse. Kõige drastilisemad muutused toimuvad esimeste kasutusaastate jooksul, kui taimkate hakkab hävinema. Sageli tuleb ette muutusi taimkatte liigilises koosseisus. Tallamisõrnad taimed asenduvad talla- miskindlamatega, näiteks kõrrelistega. Kui ka tallamiskindlamate taimede katvus on hakanud vähenema, annab see selgelt märku ala ülekoormusest.
Maapind on tallamiskoormuse eest kaitstud taimede, varise, toorhuumuse kihi ja kividega, mis kõik mängivad rolli ka mulla niiskusesisalduse säilimisel. Ent kui taimkate on hävinud, siis varis ja huumusehorisont kuluvad või kannab vihma- või lumesulavesi need minema. Nõnda paljandunud mineraalpinnas, eriti liiv, allub kergelt ka teistele loodusjõududele. Taimkatteta maal kuivatab mulla pealmist kihti nii päike kui ka tuul, mis viib mullaosakesi endaga kaasa, tekitades tuuleerosiooni. Kuigi puhketegevus tavaliselt otseselt erosiooni ei tekita, loob see siiski selle tekkeks soodsad tingimused.
Suure külastuskoormuse tõttu tiheneb ka pinnas, mis tingib muutusi mulla vee- ja õhuvahetuses. Mulla tihenemine mõjutab taimede juurdumist, toitainetevahetust ja kättesaadavust. Seega avaldab pinnase tihenemine otseselt mõju ka taimede elujõule ja paljunemisvõimele.
Tallamine ning pinnase tihenemine mõjutavad nii ülarinde puid, looduslikku uuendust kui ka järelkasvu taimi. Kahjuks kaasnevad rekreatiivse kasutusega ka mehaanilised vigastused, mis on tihtipeale tahtlikud: tekitatud hoolimatusest või teadmatusest.

Kuidas vältida või vähendada puhkealade kahjustusi?
Et parandada loodushoiuobjektide seisundit ja ühtlasi nende ilmet puhkajate jaoks, on esmatähtis majandada puhkealasid nende koormustaluvuse ja külastuskoormuse alusel. Kahjuks ei ole kindlat moodust, mille järgi muuta loodusalade seisundit paremaks. Loodusmaastikud erinevad piirkonniti, seetõttu tuleb maastikuhoius ning puhkekorralduse meetmeid rakendades pidada silmas iga paiga eripära. Kaitsekorraldusmeetmed peavad põhinema pideval loodushoiuobjektide seirel. Kui mingil alal on ette näha kahjustusi, tuleks rakendada neid vältivaid ja leevendavaid meetmeid, selle asemel et pärast tagajärgi korvata: ulatuslike kahjustuste puhul ei pruugi see õnnestuda.
Eestis on kaitsekorraldusmeetmetena häid tulemusi andnud näiteks loodushoiuobjekti ajutine sulgemine (Raadna telkimisalal, Peipsi põhjaranniku puhkealal), suurürituste keelamine (Peraküla telkimisalal, Nõva puhkealal) ning populaarsete loodushoiuobjektide kasutuse piiramine (Kauksi telkimisalal, Peipsi põhjaranniku puhkealal). Selliste meetmete rakendamine annab loodusele võimaluse taastuda ja kui samal ajal kasutada teisigi puhke- ning kaitsekorraldusvõtteid, on edaspidi võimalik ära hoida loodushoiuobjektide seisundi halvenemist.
Eriti oluline on seda laadi tegevus kaitsealadel paiknevatel loodushoiuobjektidel, kus puhkekorralduses ja maastikuhoius järgitakse asjaomaseid kaitsedokumente ning toimitakse kaitseala valitsejaga kooskõlastatult. Et vähendada kaitsealadel rekreatsioonist tingitud mõjusid, tuleb suuremat mõju avaldav puhketegevus planeerida hoopis majandusmetsades paiknevatel loodusaladel.

Infrastruktuuril on mitu rolli
Loodusmaastike seisundi parandamisel ja kaitsel on oluline roll taristul, mis peale maastikukaitselise tähtsuse loob inimesele võimaluse mugavamalt loodust nautida ja tundma õppida.
Laudteid ja koorepuruga täidetud või lihtsalt selgelt piiristatud matkaradasid on mugav kasutada. Samas etendavad nõnda ettevalmistatud rajad suunavat ja looduskeskkonda kaitsvat rolli, suurendades ühtaegu koormustaluvust. Sellisel puhkealal saavad matkajad näha ka looduskooslusi, mida nad muidu ilmselt ei pääseks vaatama, näiteks kauneid ja tallamisõrnu lammimetsi või rabamaastikke. Rõõmustaval kombel on üha rohkem puhkealasid, kuhu pääsevad ka ratastoolis või lapsevankriga loodushuvilised.
Nn. parkimistaskute rajamine telkimisaladele ning mootorsõidukitega liikumise keeld on piirkonniti väga hästi aidanud loodusmaastikul taastuda. Taimkattel on kerge taastuda ning samas on ka puhkajal hea sõita alale, kus ta näeb, kuhu ta oma sõiduvahendi jätta võib, tekitamata looduskeskkonnale suuremat kahju. Piirangus peaks ikka nägema ka positiivset: tänu mõneaastasele piirangule paraneb loodusala seisund, nõnda saame tulevikus viibida palju kaunimal puhkealal. Piirded, viidad, seletavad ja hoiatavad sildid – neil kõigil on oma roll nii puhkaja kui ka looduskeskkonna jaoks.
Praeguse üle-eestilise taristuvõrgustiku tugevuseks võib pidada võimalust reguleerida eri alade kasutuskoormust. Näiteks samaväärsete loodushoiuobjektide korral on võimalik loodushuvilisi suunata tutvuma selliste looduskaunite kohtadega, mille koormustaluvus on suurem või leevendavad seda infrastruktuuri rajatised: nii saavad samalaadsed tallamisõrnad alad areneda oma looduslikku ilmet kaotamata.
Infrastruktuuri rajades on ülioluline arvestada ala potentsiaalsete arengusuundadega, pidades silmas nii maastiku hoidu kui ka puhkajate huvi. Mõnes paikkonnas ei olegi vaja taristut suuresti arendada, piisab näiteks infotahvlitest. Sageli tuntakse aga kõige suuremat huvi just nende loodushoiuobjektide vastu, mille koormustaluvus on väike. Sel juhul tuleb langetada otsus, kas võimaluse korral suunata puhkajad mujale või kui see pole võimalik, siis tugevdada ala koormustaluvust. Planeerimise seisukohast tulevad jällegi appi mitmesugused uuringud, mis annavad teavet nii külastajate kui ka looduse vajaduste kohta.

Loodusteadlikkuse parandamine
On paratamatu, et puhkemajanduse intensiivistudes suureneb ka vajadus tugevdada loodusmaastikku ning külastuskoormuse kasvuga omandab loodusmaastik aina enam kultuurmaastiku ilme. Et seda ära hoida või aeglustada, on oma roll ka loodusteadlikkuse kasvul ja seega loodusharidusel. Kui inimene mõistab oma mõju looduskeskkonnale ja austab loodust, on võimalik vähendada tahtlikult või siis teadmatusest tekitatud vigastuste hulka. Nii antakse maastikele võimalus oma esialgset ilmet paremini säilitada.
Rekreatsioonist tingitud kahju ei ole üldjuhul tekitatud meelega, pigem teadmatusest. Seetõttu eeldab maastikukaitserajatiste ja puhkekorralduse infrastruktuuri toimimine puhkajate suuremat teadlikkust. Näiteks on RMK-l üle Eesti 18 looduskeskust ja 4 loodusmaja, kus tutvustatakse piirkonna loodust, puhkeala kasutamise võimalusi ja antakse loodusharidust. Samuti aitavad teadlikkust suurendada loodushoiuobjektidel paiknevad infotahvlid, mis annavad ülevaate loodusväärtustest ning juhiseid, kuidas kasutada puhkeala nii, et seda ei kahjustataks.



Kaidi Maran, RMK loodushoiuosak. maastikukaitse peaspetsialist, Kerli Karoles, RMK loodushoiuosak. m

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: