Eesti ajaloos on mets põldude, heinamaade ja karjamaade arvel laienenud korduvalt. Lähiajaloos on see juhtunud kahel korral. Esimene metsa pealetung algas Eesti iseseisvuse kadumisega ja teine Eesti iseseisvuse taastumisega. Artikli autor, ametilt metsakorraldaja, vaatleb seda lähemalt.

METSAD ON EESTIS VAREMGI TARBEMAADE ARVEL LAIENENUD
Esimese klassi poisina viis mu igapäevane koolitee mööda heinamaade keskel lösutavast mahajäetud popsitalust. Viimati sõitsin seda teed sellel suvel, peaaegu kolmkümmend kuus aastat hiljem. Talukohast pole märgata enam jälgegi ja heinamaade asemel palistab kitsast kruusateed ligi kahekümne meetri kõrgune kase ja lepa segamets. Loodus on siin teinud oma töö, nii nagu mujalgi Eestimaal, kus inimese vahelesegamine on lakanud. Me elame metsavööndis ja inimmõju lõppedes kattuks suurem osa meie maast mõnekümne aasta jooksul metsaga.

Metsa ja põllu kahevõitlus on kestnud alates nendest kaugetest aegadest, mil meie esivanemad läksid küttimiselt ja koriluselt üle põlluharimisele. Siitpeale hakkas mets oma positsioone loovutama, saavutades küll ajutist edu suurte sõdade ja taudide aegu. Viimase sajandi jooksul on mets aga uuesti pealetungile asunud, kusjuures eriti edukas on ta olnud alates möödunud sajandi viiekümnendatest aastatest.
Valdavalt seostatakse põllumaade metsastumist sundkollektiviseerimise laastava mõjuga põllumajandusele. Kuid ka varem on ajaloo jooksul põllumaid maha jäetud, metsastatud või metsa kasvada lastud. Metsakorraldaja ameti tõttu olen näinud ligi sajandi vanustes metsades kivikangruid, põllukraavide lohke ning üksikuid vundamendijäänukeid ja keldrivaresid.
August Kitzberg on oma mälestustes kirjutanud Iivakivi juures kündvast mehest. Iivakivi on suur rändrahn Karksi vallas Viljandimaal. Kivi juurde sattusin 1991. aasta metsakorraldustööde ajal ning tuli tõdeda, et tänapäeval seal küll põldu harida ei saa, sest kivi asetses keset 80-aastast kuusemetsa. Kuidas võis tekkida Iivakivi ümbritsev puhtkuusik? Metsi kultiveeriti ju 70–80 aastat tagasi väga vähe ja sedagi põhiliselt riigimetsas. Olen välja mõelnud järgmise põhjenduse: kariloomad sõid tärkava lehtpuuvõsa ära, kuid kuusest nad suurt ei hoolinud. See omapärane “valgustusraie” aitaski kaasa sellele, et viimaks kujunes siia puhtkuusik.
Kunagisi põlde, kus nüüd kasvab vana mets, tean mujalgi Eestis. Näiteks Orava metskonnas Põlvamaal laiub arvestataval pindalal juba raieküpsesse ikka jõudnud männikuid, mis on rajatud põllumaale teravilja allakülvina 19.–20. sajandi vahetusel. Põlisest metsamaast eristab neid tasasem maapind, põldu ääristanud kraavide jäljed ja siin-seal metsa all asetsevad kokku kuhjatud kivihunnikud. Raske on anda täpset hinnangut, kuid eeldatavasti vähemalt poolt meie praegusest metsamaast on mingil ajajärgul kasutatud põllu-, heina- või karjamaana.

METSA ESIMENE PEALETUNG LÄHIAJALOOS ALGAS EESTI ISESEISVUSE KADUMISEGA
Võrreldes möödunud sajandi kolmekümnendate aastatega, on Eesti maastikupildis toimunud väga olulised muutused. Seal, kus oli varem põld, laiutab tihe lepik, üksikute kuuskede ja kaskedega karjamaast on saanud segamets, aga soise võsastunud karjamaa asemel laiub uudismaapõld. Ka naabri õue ei saa tihti enam kiigata, sest 30-aastane kuusekultuur varjab vaate.
Kui vanast metsast, mida oleme harjunud aastaid nägema üsna muutumatuna, saab mõne päevaga raiesmik, on kontrast eilse ja tänase vahel väga terav. Vastupidine protsess on sadu kordi aeglasem, muutused leiavad aset aastakümnete jooksul ja me kohaneme uue pildiga, tajumata muutusi eriti teravalt. Ka põllust ei saa metsa üleöö. Esimese puukese tärkamisest kuni päris metsa tekkeni kulub vähemalt kolmkümmend aastat. Vahele jääb nn. võsastaadium, mis seadustähe järgi vastab küll metsale, kuid mitteasjatundja tõrgub seda metsaks nimetamast. Näiteks hall-lepikut nimetavad tihti lepavõsaks isegi metsamehed, hoolimata tema 20-meetrisest kõrgusest ja 300-tihumeetrisest hektaritagavarast.
Metsade pindala kajastavad arvud näitavad, et alates 1940. aastast on Eesti metsamaa pindala suurenenud 830 000 hektari võrra, millest valdava osa on andnud põllumajandusmaa-, väiksema osa kuivendatud soode metsastumine. Kokku hõlmab see 37% Eesti metsade pindalast. See on suurem kui Jõgeva-, Tartu- ja Põlva maakonna üldpindala kokku. Keskmiselt on metsamaa pind kasvanud 60 aasta vältel 14 000 hektarit aastas, mis on võrdne korraliku metskonna metsapinnaga. Vähemalt pool praegusest erametsast oli eelmisel iseseisvusajal põllumajandusmaa, ehkki osa sellest ei olnud lage, vaid seal laiusid puisniidud ja karjamaad.
Esimese tõuke põllumaade metsastumisele andis Teine maailmasõda. Näiteks laastati täielikult Narva ümbrus; varasem maa-asustus seal ei taastunudki. Suurema hoo andis metsade pealetungile kolhoosikord. Põllumajanduse vilets olukord möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel on üldteada. Kõiki maid ei suudetud harida ning kõigepealt jäid sööti viletsamad maad ja kaugemad kandid. Terved külad hakkasid inimestest tühjaks jääma ja põllud võsastuma. Palju olenes ka kohaliku kolhoosi võimekusest. Mõni neist suutis kõik oma maad enam-vähem korras hoida, teisal metsastusid ka viljakad põllumaad. Kuuekümnendate aastate keskpaigas hakkas põllumajandus kosuma, kuid nüüd sai määravaks tehnoloogia: hobune asendus peaaegu täielikult traktoriga. Suund võeti suurtele väljadele ja asuti rajama sadade hektarite suurusi maaparandusobjekte. Laialdased alad, kus metsastumisprotsess oli jõudnud juba kaugele või kus mullaviljakus polnud suur, jäidki metsamaaks. Kuid tuli ette ka vastupidist: põlluks või kultuurrohumaaks hariti vesine karjamaa või lausa soo. Puisniidud kasvasid võssa, sest traktor sinna ei sobinud. Loomi hakati karjatama kultuurkarjamaadel ja metsakarjamaadest sai pikkamööda lõplikult mets. Majandi keskusest kaugel asuvad metsakülad tühjenesid endistviisi ning tuhandeid hektareid maid anti üle metsamajanditele. Veel metsastumata alad, kus põllumajandust ei peetud perspektiivikaks, metsastati või vähemalt püüti seda teha. Nii riigimetskonnad kui ka kolhoosid-sovhoosid rajasid põllu- ja heinamaadele kuuse- ja männikultuure. Ka 1970–1980. aastatel, nõukogude suurpõllunduse hiilgeaegadel, jätkus põllumaade optimeerimine ehk massiivistamine. Väiksemaid heinamaalappe kasutasid peamiselt üksiklehmapidajad, kuid nemadki ei jõudnud kõikjale ning mets jätkas vaikselt pealetungi.

METSA TEINE PEALETUNG ALGAS EESTI TAASISESEISVUMISEGA
Eesti taasiseseisvumine ja kolmas maareform sajandi jooksul on andnud metsale järjekordse suurepärase võimaluse. Põllumajandustoodang on vähenenud mitu korda ja suur osa põllumajandusmaast muutunud mittevajalikuks. Praegu ei ole Eestis haruldane pilt, kus söötis põllumaal sirutuvad rohust välja noored puukesed. Kohati on neid üksikult, teisal tihedate rühmadena, mõnikord aga nii ühtlaselt, et raske on eristada, kas tegemist on looduse või inimese kätetööga. Enim on sööti jäetud ja metsastuvat põllumaad Kagu- ja Ida Eestis, vähem Kesk-Eestis, kus põllumajandusliku tootmise langus on olnud väiksem. Siiski ei hakka metsa pealetung nii väga silma, kui liikuda põhimaanteid mööda. Tõelist põllumajanduse viletsust näeb kõige paremini Kagu-Eesti maakondade ääremaal, kus kümnete või isegi sadade hektarite suurused väljad seisavad kasutamata ja ilmutavad metsastumise märke. Mäletan kümne aasta taguse Orava metskonna metsakorralduse ajast teeäärset rukkipõldu. Möödunud sügisel, viibides sama töö tõttu jälle tuttavates kohtades, võis näha, et põllust oli vahepeal saanud männinoorendik. Ja paarikümne aasta pärast on arvatavasti raske ette kujutada, et noore männimetsa asemel võis olla rukkiväli.
Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel on Eestis 150 000 hektarit metsastumistunnustega endist põllumajanduslikku maad, millel pole mingit kasutusperspektiivi ja mis varem või hiljem metsastub või metsastatakse. Peale selle on vähemalt teist niisama palju, kui mitte enam, söötis põllumaid, mida saaks lähitulevikus veel kasutusele võtta, kuid mida praeguse olukorra jätkudes ootaks ees samuti metsaks saamine.
Kuidas saab põllumaast mets? Miks mõni põllulapp kattub juba paari aasta jooksul pärast söötijätmist puudega, ent teine püsib lagedana aastakümneid? Metsasumise kiirus ja kvaliteet oleneb paljudest teguritest ja nende koosmõju kombinatsioonidest. Üldjuhul metsastub söötijäetud põllumaa paremini kui mahajäetud rohumaa, sest pole kamardumist, mis takistaks taimede tärkamist, või on see nõrk. Kiiremini metsastuvad ka metsade vahel olevad väiksemad põllu- ja heinamaad, sest mulda sattuvate seemnete hulk oleneb kaugusest metsaservast. Soodustav tegur on metsamaa ja temaga piirneva põllumaa mullastikuline sarnasus, sest sel juhul satuvad puuseemned sobivatesse kasvuoludesse. Ühtlasi tärkab mets paremini kuivemates kasvukohtades ja kergema lõimisega muldadel, sest seal on rohukasv nõrgem. Nimetada võib ka selliseid tegureid nagu metsa ja põllumaa asend valitsevate tuulte suhtes, põllumaa söötijäämise ja puude seemneaasta kokkulangemine, ilmastikuolud seemnete leviku kõrgperioodil ja palju muudki.
Statistilise metsainventuuri järgi on viimase aastakümne jooksul metsastunud või kohe metsamaaks saamas 25 000 ha endist põllumajandusmaad. Võrreldes eelmise viie aastakümne 800 000 hektariga pole seda palju, kuid protsess on alles algusjärgus. Siiski saab varasema metsastumislaine analüüsi põhjal teha mõningaid järeldusi. Ühel joonisel on näha 30–50-aastase erametsa ehk eelmise suure metsastumise ajal kasvama hakanud puistute jagunemine enamuspuuliigiti. Teine joonis näitab sama jaotust viimase aastakümne metsastumisprotsesside kohta. Erinevused pole suured. Valdavalt on pioneerliikideks mänd, kask ja hall-lepp. Kuna praegusel ajal on metsastumisprotsess olnud kõige kiirem Kagu-Eestis, mis on suureboniteediliste männikute peamine kasvuala, siis on ka arusaadav männi üsna suur osakaal. Edaspidi peaks see hakkama vähenema. Kuusikute pindala looduslik juurdekasv on märksa väiksem selle puuliigi osakaalust metsade pindalas. Veel tuleb märkida kuusikute ulatuslikku raiet ja raiesmike mittepiisavat uuendamist. Seega viitab kõik sellele, et selle puuliigi puistute osatähtsus meie metsades väheneb järjepidevalt. Kui vaadata joonist kõigi erametsade jagunemise kohta enamuspuuliigi järgi, on näha, et seal on kuusikute osakaal tunduvalt suurem. See näitab, et vanematest erametsadest hõlmavad kuusikud olulise osa. Kolhooside ajastul loobuti metsas ja raiesmikel karjatamisest, kuid iseseisvalt ei suuda kuusk kase ja lepaga konkureerida. Seepärast jäi kuusk siis põhiliselt teise rindesse või järelkasvu.

METSAMAA PINDALA SUURENEB VEELGI
Kui palju metsamaad põllumaa arvelt lähimatel aastakümnetel juurde tuleb, on raske ennustada. Aga metsamaa pindala suureneb kindlasti. Täiesti võimalik, et 30 aasta pärast on Eesti metsasus 57–58% praeguse 50% asemel ning metsa 300 000 hektarit rohkem. Mõningal määral võib metsastumine pidurduda, kui Eesti astumisel Euroopa Liitu hakatakse maksma maastikuhooldustoetust. Nii nagu seda juba praegu osaliselt tehakse kaitsealadel ja rahvusparkides. Sel juhul ei leia osa põllumajandusmaad otsest kasutust, kuid makstakse peale selle eest, et see ei metsastuks.
Kuna põllumajandusmaa metsastub ja okaspuu raielanke ei uuendata okaspuuga, peaks lähima aastakümne jooksul toimuma meie metsade liigilises koosseisus kaks olulist muudatust.
Esiteks: lehtpuumetsade pindala ületab okaspuumetsade pindala.
Teiseks: kaasikute pindala ületab männikute pindala. Erametsades on juba praegu lehtpuupuistute ülekaal. Nüüdisajal on okas- ja lehtpuupuistuid seal peaaegu võrdselt ning männikute osakaal (33%) on kaasikutest (31%) paar protsenti suurem. Kas lehtpuumetsade ülekaal meie metsades okaspuumetsade arvel on lõppkokkuvõttes hea või halb, see on juba omaette arutlusteema. See eeldaks teadmist, kuidas meie looduslikke lehtpuid ja okaspuid tulevikus väärtustatakse. Mõnes mõttes on nad ju toredad Eesti metsapuud kõik.