Jüri Pere

Endistel põllumajanduskõlvikutel paikneva metsamaa pindala suureneb pidevalt. Osa karjamaid jäeti põllumajanduslikust kasutusest välja juba pärast sõda. Kolhoosikorraga alanud ulatusliku looduse ümberkujundamise käigus kuivendati hulganisti looduslikke heinamaid ja parandati jäätmaid, kuid mineraalväetisteta ei andnud need suurt saaki. Samal ajal jäeti harimata keskmise väärtusega põllumajandusmaad, mis väiksepinnaliste lappidena ei sobinud suurtootmisse. Need tuli põllumajanditel metsastada või anda üle metskondadele. Nõnda väheneski aegamisi põllumaade keskmine viljakus.

Praeguseks on põllumajanduslikust tootmisest välja jäänud palju varasemaid uudismaid, mis pikkamööda võsastuvad. Samuti metsastuvad või metsastatakse rohkesti kuivemaid kõlvikuid. Enamik selliseid kõlvikuid on põlise metsamaaga võrreldes üsna viljakad. Seetõttu on sealsed puud lopsakamad ja okslikumad; neid ähvardab oht nakatuda 60–70- aastaselt juuremädanikesse; puidu struktuur on hõredam.

Sõja järel põllumaadele rajatud kultuuride suur algtihedus tagas puistute hea laasumise. Viimasel aastakümnel on tiheduse kohta tehtud mööndusi. Mõnel juhul on neid põhjendatud võimalusega laasida edaspidi puude oksi. Kuid okste laasimine ei suurenda sügispuidu hulka ega vähenda aastarõngaste arvu ja nende laiust juveniilpuidus ehk noorpuidus. Olenevalt puuliigist ja päritolust hõlmab juveniilpuit säsi ümber 5–20 aastarõngast. Juveniilpuit ei ole nii tihe peamiselt seetõttu, et tema aastarõngastes on vähe sügispuitu. Kuid see asjaolu halvendab puidu mehaanilisi omadusi ning kvaliteeti.
Juhul kui varume puitu harvendusraiest või peame 60-aastase okaspuupuistu raiuma seisukorralangina, võib väikese tihedusega juveniilpuidu osakaal peenpalgis olla üpris suur ja sellest saadava saematerjali kvaliteet seetõttu halvem. Teatavasti on ehituspuidule kehtestatud piirangud: aastarõngaste vähim arv ühes sentimeetris. Ka mööblitööstused eelistavad ühtlase aastarõngaste jaotusega puitu. Lopsakalt kasvanud paberipuu tihedus on väiksem, kiudainet vähem, ühtlasi on kiud lühemad ja rakuseinad õhemad – see võimaldab toota üksnes nõrgemat paberit. Järelikult ei pruugi kiirekasvulisest puust saada kvaliteetset puitu.
Kui rajada tihedam noorendik, saadakse sealt hiljem tihedamat oksavaba tüvepuitu. See on tuntud metsakasvatusvõte. Maades, kus juveniilpuidu probleem on tõsisem, otsitakse lahendusi aretustööst. Nii on metsaselektsiooni abiga hakatud kasvatama sellist istutusmaterjali, millest sirguvate puude sügispuidu hulk on suurem ning juveniilpuidus vähem aastarõngaid.
Sügispuidu hulk aastarõngas on üldjuhul positiivses seoses vanusega. Mida kaugemal säsist paikneb aastarõngas, seda tihedam on tema puit. Seetõttu ongi noorema puu puidu keskmine tihedus väiksem kui vanemal puul. Erijuhud on kuivendamise, väetamise või puistu harvendamise mõjul kasvanud puit. Pärast tugevat harvendamist võib puidutihedus väheneda mõnedel andmetel kuni 17%. On märgitud ka toitainetevaru (kaaliumi) vähenemist, mis võib vähendada sügispuidu osatähtsust ja selle kaudu mõjutada puidutihedust.
Meie metsade tavalisimal liigil, harilikul männil, oli näiteks 60-aastases puistus mustika kasvukohatüübis juveniilpuidu tihedus 84%, paindetugevus 62%, survetugevus piki kiudu 69% ning otspinna kõvadus 81% koorelähedase maltspuidu tihedusest.
Eestis on levinud männipopulatsioon, milles juveniilpuit hõlmab vaid viis aastarõngast. Võrdluseks: hariliku männi areaali lõunapiirkonnas võib juveniilpuidus olla 16–22 aastarõngast. See tõsiasi on üks meie eelis kvaliteetse männipuidu kasvatamisel. Püüdkem siis seda eelist, juveniilpuidu väikest osakaalu puidus, säilitada ka praeguseid noorendikke rajades. Kasutagem vaid kvaliteetset metsaseemet ja istutusmaterjali. Endistel üsna viljakatel põllumajandusmaadel eelistagem aga suuremat taimede algtihedust.