“Mis te käite võõras metsas salaja nuuskimas!” heitis ühel augustikui sel Natura-arutelul kesk konnaametnikele ette vana metsaomanik. Ilmselt tabas ta naelapea pihta, sest üha enam kostab Naturavaidlustes maaomanike soov lõpuks teada saada, mida väärtuslikku nende maadel leidub ja mida looduskaitse täpselt kaasa toob. Maa omanikud soovivad, et nendega arvestataks.
Aga ametnikel pole veel endalgi selgust. Ja vist vähesed neist tunnistavad, et osa Natura-alasid on kaardile kantud kabinetilaua taga, looduses käimata.
Laiemas plaanis seonduvad teavitamise lüngad suhtumisega maaomanikesse. Ja sellega, kus on üld- ja erahuvide piir.
Eraomanikku ei saa lõputult koormata üldhuviga, selgitas augusti Metsalehes jurist Jaanus Aun. Tema sõnul on lausa pöördeliselt tähtis üks aprillikuu kohtuasi Riigikohtus, kus leiti, et pole õiglane panna eraisikutest maaomanikke tasuta taluma oma maadel tehnorajatisi, liine ja trasse. Elektriliin või gaasitrass ei ole Naturaalad, kuid kannavad samuti üldist huvi. Meil on eraomand, eriti metsa puhul, saanud külge iroonilise sildi kui püha ja puutumatu. Riigikohtu otsus võiks meelde tuletada, et see ongi püha ja puutumatu. Selles mõttes, et seal kehtivad omaniku õigused. On viltuse õigustunnetusega kodanikke, kes ei taha seda tunnistada, aga õigusriigi ametnikul pole tegelikult valikut.