Tänavu suvel korraldas Eesti Metsatööstuse
Liit ringsõidu mööda Eesti metsaja puidutööstusettevõtteid. Põigati ka Lätisse. Eesmärk oli anda ettekujutus meie metsa ja puidutööstuse praegusest olukorrast. Vahendame saadud muljeid.

Sauga saeveski võtab vastu peenikesi lepatüvesid. Oma kontori uksel võtab meid vastu direktor Margus Kohava. Ta kõneleb, et Sauga saetööstus teeb eksperimenti. Ainsana Eestis võetakse tarbepuuna vastu suures koguses leppa – nii sangleppa kui ka halli leppa. Tüved võivad olla ka peened, läbimõõduga 14–25 cm. Esialgu kasumit ei tule. Ent kui paari lähema aastaga kasumisse jõutakse, tähendab see avaraid perspektiive, sest meie metsades on peenetüvelist lehtpuud tohutu palju. Praegu kasutatakse peenetüvelist kaske paberipuuna ja halli leppa peamiselt küttepuuna. “Tahame aidata erametsaomanikke,” väidab Margus Kohava. Jah, lepik on ju tõesti praeguse erametsaomaniku tavalisimaid metsi. Seni on olnud peaaegu võimatu müüa lepapuud korraliku hinna eest. Nüüd on see võimalus olemas.

On vaid üks nõue: lepapuu peab olema kvaliteetne. Mida see tähendab? Vähemalt 2,5 meetrit pikad palgijupid peavad olema sirged, oksteta ja mädanikuta. Sama nõue kehtib ka peente kasetüvede kohta. Esialgu paistab, et sellistele nõuetele vastavat materjali on saeveskile pakutud vähem, kui vastu võtta jaksatakse. Mida lepapuust valmistatakse? Peamiselt saavad sellest mööbli komponendid, mida müüakse edasi mööblitööstusele.

Teeme tiiru laoplatsil. Punaka tooniga puidu ja halli sileda koorega lepa tüvekoormad hakkavad juba kaugelt silma. Kuid rohkem kui leppa, on näha kaske ja kuuske. Praegu jaguneb toodetav saematerjal liikide järgi järgmiselt: kaske 40%, kuuske 40%, leppa 20%. Lepast omakorda moodustab sanglepp 70% ja hall lepp 30%. Nagu näha, on lepa osakaal veel üsna väike. Ent edaspidi tahetakse lepa osa pidevalt suurendada. Kui vaid nõuetele vastavat toormaterjali jätkuks. Puidutööstuse standardid on karmid ning nõuetele mittevastavat toodangut ei saa turustada. Sestap on saematerjali sortimine äärmiselt pedantne töö. Hiljaaegu hakkas tööle veel üks sortimisliin, kus kümme inimest juba varem laudhaaval sorditud materjali veel kord üle takseerivad.

Sauga saeveskis töötab kokku 78 töötajat. Töö käib kahes vahetuses. Aastas töödeldakse ligi 150 000 tihumeetrit palki, millest saadakse 60 000 tihumeetrit saematerjali. Kasum peab tulema sellest, et puit, mida ostetakse sisse keskmiselt hinnaga 500 krooni tihumeeter, maksab väärindatuna ja edasi müüduna rohkem kui 2000 krooni tihumeeter. Nagu moodsates saeveskites mujalgi, kasutatakse puidujäätmed peaaegu täielikult ära: peamiselt saeveski keskküttekatla tarbeks. Ehk nagu ütles Margus Kohava: “Toodang ei moodusta toormest mitte 100%, vaid 110%”.

Otepää vineeritehases hoitakse kasetüvesid suvi otsa lume all. Tehas rajati poolteist aastat tagasi Otepää autoremonditehase laokil hoonetesse. 2001. aastal oli vineeritoodangu maht veidi üle 6 000 tihumeetri, tänavu peaks olema kolm korda rohkem. “Viie aasta pärast on maht praegusest kaks korda suurem. Kümne aasta pärast ei ole me mitte ainult vineeri-, vaid ka mitmesuguse spetsiaaltoodangu tootjad. Laienemisruumi tehase hoonetele jätkub. Praegu on meie kasutuses kaks hektarit, tulevikus kümme hektarit maad,” visandab uljaid plaane FSS Plywood’i tegevjuht Kaido Kukk. Firma inglisekeelne nimi ei tähenda muuseas mitte midagi muud, kui vineeri. “Nii peaks see olema kergesti arusaadav rahvusvahelistele partneritele”, selgitab tehase juht.

Tehases on rohkem kui 120 töötajat, seega on see ettevõte Otepää valla jaoks tähtis tööandja. Töötatakse kolmes vahetuses. Töölesoovijaid on palju, isegi rohkem, kui töökohti. Palka pakutakse umbes 6000 krooni kuus – Otepää valla keskmist arvestades on see hea tasu. Kui töö seda väärib, pole probleem ka palka juurde panna. Tehase peamine mure on toormenappus. Paberipuust märksa jämedamaid sirgeid ja oksteta kasepakke pakuvad Eesti puidumüüjad liiga vähe ja seda tuleb aktiivselt juurde otsida. Plaanitsetakse toorme importi Venemaalt.
Üks nipp, millega loodetakse suvine puidupuudus üle elada, on palgivirnade katmine lumega. Tehase väravate juures seisavad kogu suve lumega kaetud puidukuhilad. Samamoodi, nagu hoitakse põllul talvepakase eest mullaga kaetud kartulikuhjasid, kaitstakse siin läbikülmunud palgivirnu suvise päikselõõsa eest lumega. Nii ei lähe puit mädanema.
Tehase õuel võtab meid vastu kääriva kasemahla lõhn. See tuleb leotusvannidest.
Siin leotatakse tüvesid kaks ööpäeva 80-kraadises vees. Talvel lõigatud tüvedesse ladestunud suhkur paneb mahla soontes käärima. Küsin, kas ka käärivale kasemahlale turgu otsitakse. “Noh, alkoholi seal ju mingil määral on. Aga kasutada seda veel ei oska,” vastab tehase juht. Tema hääletooni järgi on raske hinnata, kui tõsiselt ta oma vastust võtab. Kasetüvesid leotatakse selleks, et puit muutuks pehmeks. Siis saab tüvelt hakata koorima spoone, 1,5 mm paksusi puidukihte. Kui spoonid hiljem kokku liimitakse, saadakse vineer. Toodetud vineerist 20% turustatakse Eestis. Ülejäänu läheb paljudesse Euroopa maadesse. Suurima turuosa on Saksamaal – 38%.

Reolas hööveldatakse, värvitakse ja pakendatakse saematerjali. Aktsiaselts Rait asub Reolas Tartu lähedal. Õigupoolest koosneb ettevõte kahest osast. Aegviidul asub saeveski, mis toodab aastas 55 000 tm saematerjali. Tooraine on kuuse- ja männipeenpalk, läbimõõduga 10–20 cm. Reolas asuvas tootmiskompleksis hööveldatakse, värvitakse ja pakendatakse laudu ning müüakse neid. Küllalt palju kasutatakse ka Imaverest ostetud lauamaterjali. Kasum peab tulema peamiselt sellest, et hööveldatud ja värvitud lauamaterjali hind tihumeetri kohta on keskmiselt tuhat krooni kallim, kui sisse ostes. Suurt kasumit ei saada, kuid ära suudetakse elada. Aktsiaselts on asutatud 1991. aastal ja töötajaid on praegu 120.
Ettevõtte eripära seisneb selles, et orienteerutakse väikestele turuni‰‰idele. “Me peame olema paindlikud. Müüme oma toodangut koorem-koorma kaupa, tellija soovidest lähtudes,” selgitab aktsiaseltsi juhatuse esimees Ivar Dembovski. Mees on muide hariduselt filosoof, tal on Edinburgi Ülikooli filosoofiadoktori tiitel. Tema jutus on tõesti rohkem märgata kalduvust teha filosoofilisi üldistusi, ühtaegu oskab ta näha oma tegevuse laiemat tausta. “Ükskord ma hakkasin natuke arvutama. Meie suudame oma siinse liistutootmisliiniga toota ühes kuus veoautotäie liiste. See on jooksvates meetrites 60 000 meetrit. Kogu Eesti turu vajadus ühes kuus on 7000 meetrit. Eesti vajaduste järgi ei tasuks isegi liini ümber seadistama hakata. See võtab aega natuke üle kahe tunni ja selle aja sees toodaks liin 2500 meetrit liistu. Paratamatult peame orienteeruma välisturule. Ükski vähegi suurem metsatööstusfirma Eestis ei saa orienteeruda puhtalt Eesti turule. Aga kui mõelda kogu Eesti puidutoodangule, siis on sellegi tähtsus rahvusvahelisel puiduturul kaduvväike. Näiteks okaspuu puhul umbes 0,3 protsenti turu mahust. On tõesti tõsi, et metsatööstusel on Eesti enda jaoks suur tähtsus. Kuid rahvusvaheliselt on kogu Eesti metsatööstus ikkagi imeväike tegija.”
Aktsiaselts Rait müüb tellijaga varem kokku lepitud toodangut rohkem kui 16 maale. Kaugemad tellijad on olnud Korea ja Jaapan. näiteks nii. Ivar Dembovski tutvustab, kuidas jõuab Jaapanisse nende puitmajade materjal: “Siin pakime hoolikalt sisse ja saadame autoga Riiga. Seal laaditakse materjal laeva konteinerisse ja saadetakse mõnda suuremasse Euroopa sadamasse. Näiteks Amsterdami. Seal läheb konteiner juba ookeanilaevale. Reis Jaapanisse võib kesta mitu kuud. Ekvaatori kohal tõuseb temperatuur väga kõrgeks ja puit võib kergesti rikneda. Riknenud toodangu saadavad tellijad meile tasu maksmata tagasi. Seda ei või me endale lubada. Seepärast kuivatame Jaapanisse minevaid puidutooteid põhjalikumalt kui teisi ja pakime nad erilise hoolega.”

Imaveres tegutseb Eesti võimsaim saeveski. Imavere saeveski on Eesti saeveskitest kõige võimsam. Võrreldes näiteks Sauga saeveskiga, mis pole Eesti oludes samuti mitte väike, on tema aastatoodang ligi kuus korda suurem. Tänavune prognoositud toodangu aastamaht on 325 000 tihumeetrit.
1994. aastal polnud Järvamaal Tartu maantee lähedal Imavere küla servas näha veel jälgegi tulevasest saetööstusest. Esimene saeliin hakkas tööle aasta hiljem. Praegu võtab külastajat vastu juba väikene linnak, kuhu on kerge ära eksida. Ühel pool paistavad lõputuna näivad palgivirnade rivid. Teisel pool on tootmis- ja laohoonete kompleksid. Nende vahel vurab vahetpidamata veoautosid, traktoreid ja teisi moodsaid masinaid. Tootmisliinidest töötavad jäme- ja peenpalgiliin, sortimisliin, komponendiliin. Viimasel liinil valmistatakse näiteks sõrmjätkatud oksavabu laudu. Nende valmistamine käib nii: elektrooniline automaat märgib saelaual oksakohad ära ja lõikab oksakohad välja. Oksavabad lauajupid liidetakse spetsiaalse tappimismeetodi, sõrmjätkamisega, ühtseteks laudadeks. Väliselt näib olevat tegemist ühest puust saetud oksakohtadeta lauaga. Vahe on selles, et sellise laua mõõtmeid saab ise määrata. Mõõdud tehakse täpselt niisugused, nagu tellija on soovinud. Kogu Imavere toodangust 70% müüakse Euroopasse, 15% Põhja-Aafrikasse, 10% Põhja-Ameerikasse, 5% Kagu-Aasiasse. Imavere saetööstus ei ole praegu suurim mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis.

Imaveres hakkas tööle ka uus puidugraanulitehas. OÜ Delcoteci puidugraanuli tehasest Imavere saetööstuse naabruses on hakatud kõnelema alles õige hiljuti. Põhjus on lihtne: tehas hakkas tööle tänavu kevadel. Mis on puidugraanulid? Need on sõrmeotsasuurused silindrid, mis koosnevad kokkupressitud saepurust. Kogu maailmas tuntakse neid eelkõige pellet’ite nime all. Inglise pellet tähendab eesti keeles kuulikest. Puidukuulikeste tootmine on maailma puidutööstusesse ja energiamajandusse toonud viimase aastakümne jooksul suuri muutusi. Varem sageli kasutuseta jäänud saepurust on seetõttu saanud hinnatav toormaterjal. Arenenud riikide keskküttekatlad on hakanud puidugraanuleid nõudma nii suurtes kogustes, et graanulitehaseid ehitatakse Euroopas üha juurde.
Teoreetikud on ju juba ammu väitnud, et puit on maakera taastuvatest loodusvaradest üks keskkonnahoidlikumaid ja ökonoomsemaid. Kuid alles puidugraanulite jõudmisega suurtootmisse on idee realiseerunud. Taanis, Rootsis ja paljudes teistes maades on puidugraanuleid kasutavad keskküttekatlad saanud võrdlemisi tavalisteks.
Osaühingu Delcotec puidugraanuli tehas kavatseb tänavu toota 24 000 tonni pellet’eid. Tooraine – saepuru ja puukoor – saadakse Imavere saeveskist. Puidugraanuleid kütteks põletada tuleb tarbijale kaks korda odavam kui näiteks kütteõli kasutada. Tonn puidugraanuleid maksab 1400 Eesti krooni. Paraku pole sellel energiaallikal Eestis veel rakendust, sest puuduvad sobivad katlad. Graanulid veetakse üle mere peamiselt Taani. Eestis töötab peale Delcoteci praegu veel kaks tehast. Need on Flex Heat Väike-Maarjas ja Hansa Graanul Valgamaal. Mõlema tootmisvõimsus on umbes kolm korda suurem. Saepuru uus kasutusala on põhjustanud Eestis saepuruhinna tõusu. Näiteks eelmisel aastal maksis kuupmeeter saepuru meil 25–30 krooni, praegu 35 krooni. Graanulitehased on hakanud tõsiselt mõtlema saepuru importimisele naabritelt, näiteks Venemaalt.

Eesti metsatööstuse kõige uuem suur saeveski on rajatud Lätisse. Möödunud suvel ostis Eesti suurim metsatööstusfirma Sylvester AS Põhja-Lätis Launkalnes 20,6 hektari suuruse maatüki. Saeveskit polnud kerge ehitada. Pinnas oli niiske ja savine. Saeveskisse investeeriti aastaga 280 miljonit krooni. See on viimase aasta suurim välisinvesteering kogu Eesti tööstuses, mitte ainult metsatööstuses.
Tänavu kevadel algas tootmine. Suvel saeveskit külastades tuli meil hüpata üle lompide ja porimülgaste. Kõikjal oli märgata, et ehitustööd on alles täie hooga käimas. Ometi pakatas saeveski juhataja Heiki Vahermets optimismist: “Kavatseme tänavu toota 80 000 tihumeetrit saematerjali. Järgmisel aastal tahame mahtu kahekordistada.” Juhataja jutust selgus, et siinne kaader koosneb peamiselt lätlastest. Tootmisjuht on Siguldast, tehnikadirektor Limba?ist, büroojuht Valmierast. Koostöö laabuvat suurepäraselt. Heiki Vahermets ise käib tööl Valgast, mis jääb Laukalnest 65 kilomeetri kaugusele.
Miks rajati uus saeveski Eesti piiridest väljapoole? Peamine põhjus on metsavarude lähedus. Eestis on puiduturg juba jagatud. Eesti saetööstus on olnud sunnitud viimastel aastatel näiteks Venemaalt juurde ostma keskmiselt 600 000 tihumeetrit ümarpalki aastas. Põhja-Läti on üsna metsane. Siia pole rajatud veel ühtegi suurt saetööstust. Ökonoomsem oli ehitada oma saeveski siia, kui vedada palke Lätist näiteks Imaveresse.
Pärisime, kuidas suhtuvad eestlaste rajatud saeveskisse lätlased. Heiki Vahermets tunnistas, et algul oli märgata teatud vastumeelsust. Ilmselt kardeti, et väljastpoolt tulnud tööstus hakkab kohalikku metsa ja loodust lagastama. Kohal olevat käinud mitu lainet läti ajakirjanikke. Kuid nii nende kui ka kohalike juhtide arvamuses jäänud lõpuks valitsema arusaam, et tegemist on siiski moodsa saetööstusega, mis peab silmas keskkonnanõudeid. Otsustavaks sai sotsiaalne külg. Suur investeering loob juurde uusi töökohti ja elavdab piirkonna majanduselu.

Metsa- ja puidutööstus ei tunne riigipiire. Tänavu augustikuu keskpaigas sai üldsusele teatavaks põrutav uudis. AS Sylvester ja Stora Enso Timber on sõlminud eelkokkuleppe 66% Sylvesteri aktsiate müügiks. Sylvester on olnud Eesti suurim metsafirma, Imavere, Sauga, Lätis asuva Launkalne ja veel mitmete Eestis tegutsevate metsa- ja puiduettevõtete põhiomanik. Stora Enso Timber on Soome- Rootsi firma, mis saab pärast Sylvesteri ostmist suuruselt maailma teiseks puidutööstusfirmaks. Ta edestab siis napilt maailmas seni teisel kohal olnud firmat International Paper ja jääb alla vaid firmale Weyerhseuser. Tehingu suurust pole avalikustatud, kuid see peaks ajakirjanduse hinnangul ulatuma üle ühe miljardi Eesti krooni. “Sellega saab Eesti ootamatult suure välisinvesteeringu ja osa eesti mehi eesotsas Sylvesteri nõukogu esimehe Mati Polliga multimiljonäriks,” kirjutas 16. augustil Äripäev.
Avalikkuses hakkas kuulduma hääli, et sellega on Eesti metsad maha müüdud. Metsatöösturid nii ei mõtle. Nende jaoks oli ühinemine vaid aja küsimus. Mõlemad saavad nüüd laieneda ja kindlustada oma positsioone. Üheskoos võib senisest kindlamalt teoks teha uute saetööstuste rajamise plaane Leedusse ja Venemaale Pihkva oblastisse, mis oli AS Sylvesteril niigi kavas. Stora Enso kindlustab oma juhtpositsiooni Eesti puiduturul ja vallutab seda jõudsalt juurde mujal Baltimaades. Tehing on kasulik mõlemale.
Seda, millise hooga areneb metsa- ja puidutööstus Eestis, ei jaksa hästi jälgida isegi metsatöösturid, rääkimata kõrvalseisjatest. Mõeldakse eelkõige tooraineja tööjõuvarudele, töö efektiivsusele ja uutele investeeringutele. Rahvustel ja riigipiiridel ei ole metsatöösturite silmis olulist tähtsust. Nüüdisaegne metsatööstus ei nõustu seadma ei arengu- ega riigipiire.