Hiljuti saabus ajakirja Eesti Mets toimetusse kiri, mis pani mõtlema. Ivar Etverk tõstatas küsimuse ühe metsandustermini väärkasutuse kohta. Toimetuse küsitlus metsandusspetsialistide seas näitas, et probleem on laiem, kui esialgu võis arvata: seisukohad termini ”säilikpuu” kohta lahknevad suuresti.

2005. aasta 1. numbris lk. 33 püüavad Raul Rosenvald ja Asko Lõhmus defineerida mõistet “säilikpuu”, kuid lähevad seejuures täiesti rappa. Võtsime selle mõiste metsaseadusesse sisse, lähtudes 1997. aastal Tartus ilmunud Andres Mathieseni raamatust “Metsakorraldus”, kus lugupeetud autor on lk. 10 kirjutanud: “Võrdlemisi vana on ka võte, kus aastalankidel jäeti püsima tarbepuude tootmiseks üksikuid parema tüvega puid, mis säilikpuudena pidid püsima seal kahe kuni kolme raieringi ehk rotatsiooni vältel.” Lk. 169 on ta lisanud: “Iga morgeni kohta pidanuks olema 5–6 valitsevat puud (läbimõõt umbes 18 tolli) , 8–10 keskmist puud (läbimõõt 12–14 tolli) ja 18–20 vähemat puud, milliste ülesanne pidi seisma selles, et võimaldada tulevikus jämedamate sortimentide saamist. Moser nimetab neid ülehoitavaid puid “Lassreiser”, hilisem saksakeelne nimetus on “Lassreidel”. Meil soovitab oskussõnade komisjon mõistet “lehtsäilik””. Raamatu lõpus on ka mõned selgitavad märkused selle küsimuse kohta, näiteks lk. 185 kommentaar 10: “Ma ütlen “”Säilikpuu” või “säilik” on hea termin ja tuleb uuesti kasutusele võtta, asendamaks praegusi kohmakaid “teiseks raieringiks kasvama jäetavaid puid” ja muid taolisi konstruktsioone.”

Metsaseadus näeb ette jätta raiestikule
seemnepuid, säilikpuid ja bioloogilise
mitmekesisuse tagamiseks vajalikke
puid. See on puude klassifitseerimine
nende kasvamajätmise eesmärki silmas
pidades. Säilikpuude jätmisel ei peeta
silmas bioloogilise mitmekesisuse huve,
vaid üksnes jämedate sortimentide saamist
tulevikus (võimalik, et nüüdisajal
ka esteetilisi huve, eriti väikestes erametsades).
Puu ise ei tea sellest muidugi
midagi ja nii võib seemnepuust saada ka
säilikpuu ja bioloogilise mitmekesisuse tagaja. Nii nagu säilikpuu osaleb ka uue
metsapõlve jaoks seemnete tootmises.
Lähtudes “säilikpuu” säärasest määratlusest,
on: 1) kogu kõnealune artikkel
terminoloogiliselt ja sisuliselt väär – pole
mõtet analüüsida langile jäetud kaubandusliku
väärtuseta rämpsu, mille müük ei
tasu ära raiet, säilikpuudena; 2) ei maksa
hakata parandama metsaseadust, öeldes
“säilikpuud ja teised bioloogilise mitmekesisuse
tagamiseks vajalikud puud”.
Lugupeetud bioloogidel pole mõtet
vaevata ennast säilikpuude defineerimisega,
sest sellega saavad metsamehed ise
ka hakkama. Küll oleks aga vaja nende
abi, et töötada välja bioloogilise mitmekesisuse
tagamiseks vajalike puude
kirjeldus, mis tuleks otseselt seadusesse
(või selle alusel kehtestatavasse metsamajandamise
eeskirja) sisse võtta, vältimaks
igasuguse lanke risustava prahi
raiumata jätmist. Need takistavad langil
maapinna ettevalmistamist, metsakultuuri
rajamist ja hooldamist, põhjustavad
tuleohtu ja võivad soodustada kahjurite
levikut, ohustavad raiesmikul liikujaid,
on ebaesteetlised. Jalale tuleb ikka jätta
vaid niisuguseid puid, millel on mingi
ülesanne ja mis suudavad täita neile
pandud ülesandeid. Paraku me ei tea,
missugused peavad olema bioloogilist
mitmekesisust tagavad puud.
KRISTJAN TÕNISSON, NEPCON’I/SMARTWOOD’I
TEGEVDIREKTOR
Säilikpuu ehk inglise keeles retention
tree on lühidalt kokku võttes puu, mida
ei raiuta ning mis jääb pärast raiet kasvama.
Praktikas on levinud erinevad
säilikpuude jätmise meetodid, puid jäetakse
kasvama nii üksikult kui ka rühmiti.
Säilikpuude jätmise eesmärk on
vähendada raie negatiivset mõju ning
rikastada uue metsapõlvkonna vanuselist
ning struktuurilist mitmekesisust.
Säilikpuudel võib olla tähtis roll ka mõnede
vana metsa tunnusliikide püsimajäämisel
raiutaval alal.
Millised on säilikpuude valiku kriteeriumid?
Sertifitseerija hinnangul on
olulised säilikpuude valiku kriteeriumid
järgmised: 1) suurim diameeter ja vanus;
2) õõnsused; 3) puuliik (kindlasti tuleks
säilitada vanad väärislehtpuud); 4)
tuulekindlus. Kui kauaks säilikpuud kasvama
jäetakse? Sertifitseerija käsitleb
säilikpuid kui bioloogilise mitmekesisuse
säilitamiseks vajalikke puid, mida ei raiuta
kunagi. Säilikpuud peaksid kindlasti
säilima järgmisse metsapõlve. Kui säilikpuu
kukub tormiga ümber või kuivab
ära, siis seda langilt ära viia ei tohiks. KALEV JÕGISTE, EPMÜ METSANDUS-
JA MAAEHITUSINSTITUUDI VANEMTEADUR
Säilikpuu on loodusliku jäänukpuu
vaste. “Säilikpuu”
mõistet ei saa laiendada
teise rinde puudele. Pikem
seletus säilikpuu kohta võiks
olla järgmine. Esiteks: säilikpuu
on esimese rinde puu,
mis jäetakse kasvama pärast
uuendusraiet ja mille
eluvõime säilib tõenäoliselt
antud liigi vähemalt ühe vanuseklassi
kestel päras raiet.
Teiseks: säilikpuu ülesanne
on mõjutada mikroklimaatilisi
tegureid, et kiirendada
metsaökosüsteemi taastumist.
Säilikpuudel on suur
mõju sademetele, mulla veereþiimile,
temperatuurile ja
valgusele: need näitajad on
säilikpuude olemasolul lähedasemad
metsa looduslikule
dünaamikale. Kolmandaks:
säilikpuud võivad kaasa aidata
ka seemnelevile ja looduslikule
uuendusele (sellisel
juhul on tegemist seemnepuudega,
mis jäetakse kasvama).
Ühtlasi on säilikpuude
ülesanne luua soodsad mikroklimaatilised
tingimused
ja elupaiku teistele organismidele:
selle tõttu suureneb
ka üldine liigirikkus. Surnud säilikpuud
lisavad majandusmetsa surnud seisvat ja
lamapuitu moodustades järjepideva niðði
ökosüsteemi laguahela organismidele.
Veel peatuksin mõistel “säilikelement”.
Inglise keeles väljendatakse seda laiemat
mõistet peamiselt kahte moodi. 1.
Retention trees (või ka lihtsalt retention):
siin on tegemist eelmisest metsapõlvest
pärit tavalise puurinde puudega, kas hajusalt
või rühmiti (ka aegjärksete raiete
järgmistesse raiejärkudesse jäävate puudega,
seega bioloogilise mitmekesisuse
suurendamisel on roll täita alles järgmises
metsapõlves). 2. Legacy – pärandelemendid,
mis võivad juba varasemas
metsapõlves olla suure loodusväärtusega
objektid või bioloogilise mitmekesisuse
kandjad (põlispuud, põliskooslusefragmendid
jne.). Tuleb aga silmas pidada,
et sõna “pärandkooslused” eestikeelse
mõistena viitab eelkõige inimtegevusega
seotule. Laiemas käsitluses aitavad säilikelemendid
paljudel organismidel siirduda
järgmisse metsapõlve. Seetõttu on
pakutud ka terminit „siirdeelemendid“.
Võib-olla tasuks eestikeelses terminoloogias
juurutada “pärandelemendi” mõistet,
näidates ära loodusliku või poolloodusliku
pärandelemendi?
VELLO KEPPART, LUUA METSANDUSKOOLI KUTSEÕPETAJA-
METOODIK
Alustaksin sellest, kuidas eri allikates on
seda mõistet seletatud. Uemates eesti
keele sõnaraamatutes on öeldud, et säilikpuu
on vana puu, mis raie puhul koos
noormetsaga kasvama jäetakse. Andres
Mathiesen on üle pooles sajandi tagasi
kirjutanud: “Metsakasvatuses on säilikpuu
jämeda tarbepuidu saamise eesmärgil
järgmisse metsapõlve jäetud puu.”
Metsaseaduse eelnõu seletuskirjast võib
lugeda: “Säilikpuu – lageraiel teiseks
raieringiks kasvama jäetav elujõuline
puu, millest saab järgmise raie ajal eriti
jämedat puitu.” Metsatakseerijad seletavad:
“Säilikpuud on vähemalt 15 cm
läbimõõduga, inimest metsas liikumisel
mitte ohustavad puud, mis säilitatakse
järgmisse metsapõlvkonda. Säilikpuude
valimisel tuleks eelistada mände, kaski,
tammi, saari, vahtraid, jalakaid, künnapuid
ja pärni.” Igal autoril on õigus oma arvamusele
ja seda trükis avaldada. “Säilikpuu” ajaloolist
tausta Andres Mathiesenist lähtudes
ei saa muuta. Samas on võimatult
raske muuta metsarahva arvamust, mis
nüüdseks on välja kujunenud. Enamik
metsakasvatusega ja metsade mitmekesisuse
kaitsega seotud inimestest võtsid
seaduses avaldatud mõiste vist kasutusse
riigimetsa metsamajanduse heas tavas
kirjas oleva määratluse järgi. See kõlab
järgmiselt: “Säilikpuud on esimese rinde
kasvavad või kuivanud puud ning nende
püstiseisvad osad, mis jäetakse lageraielangile
raie käigus kasvama või püsti
ning need eeldatavalt säilivad vähemalt
antud puuliigi ühe vanuseklassi kestel
peale raiet. Säilikpuid hilisemate raiete
käigus ei raiuta. Säilikpuu rolli täidab ka
kasvama jäetud seemnepuu, kui seda ei
raiuta peale metsauuendusliku ülesande
täitmist. Säilikpuudeks jätame võimalikult
suure rinnasdiameetriga puud ning
esindatud võivad olla kõik puuliigid.”
Oma õpikus „Säästva metsanduse alused“
( 2005) lk. 87 olen seletanud,
et säilikpuu all mõtleme bioloogiliselt
väärtuslikke puid, teades mõiste ajaloolist
tausta. Keel ju muutub pidevalt.
Uute mõistete väljamõtlemise või vanade
muutmisega peaksid tegelema erialakomisjonid
koostöös keeleteadlastega. Ega mõiste säilikpuu pole metsanduses ja
bioloogias kaugeltki ainus termin, mis
segadust külvab. Sellised on ka rahvuspark
(tegelikult tähendab riigiparki),
puupõld (mõeldakse puuistandust), mittepuiduline
kasutus (enamasti tähendab
metsa kõrvalkasutust), uss (bioloogiliselt
õige oleks madu), satikas (täpne on
kubemetäi). Okaspuudel pole õisi, kuid
metsamehed kirjutavad ikka, et okaspuud
õitsevad jne.
Viimase aja keelekasutuses on ka
näiteid selle kohta, et vanade asemele
on leitud uusi õnnestunud termineid.
Tagavara asemele on tulnud tüvemaht,
võtmebiotoobi asemele vääriselupaik ja
sellest omakorda laialt keelepruuki läinud
lühend vep. Vepi elemendina võiks
käsitleda ka säilikpuud. Võiks öelda nii,
et säilikpuu ja seemnepuu täidavad vepi
ülesannet vastavalt ühe metsapõlve või
mõned aastad, kuni metsa uuenemiseni.
KOKKUVÕTTE ASEMEL TOIMETAJALT
Kodumaises metsandusterminoloogias
ei ole kaugeltki kõik mõisted täpselt
määratletud. Termin säilikpuu on üks
nendest. Seda mõistet pruugivad praegusel
ajal laialt nii metsateadlased,
-kasvatajad, -kasutajad kui ka -kaitsjad.
Kuid terminit ennast tavaliselt täpsemalt
ei defineerita. Muidu oleks ammu
ilmnenud, et tuleb asuda tõsiselt arutlema,
mida ikkagi sõna all mõeldakse.
Kas säilikpuu on tarbepuu, mis võimaldab
tulevikus jämedamate sortimentide
saamist? Või peab säilikpuu
jääma raiumata ning tema peamine
ülesanne on tagada metsas bioloogiline
mitmekesisus? Paistab, et metsandusja
looduskaitsepraktikas kasutatakse
terminit praegu nimelt teises tähenduses,
vastena inglise keelsele rahvusvaheliselt
tuntud terminile retention tree.
Ilmselt oleks mõiste võinud metsandusavalikkuse
hulgas selgeks vaielda kohe
pärast seda, kui see metsaseadusesse
sai võetud. Aga võib-olla pole ka praegu
hilja terminiga seonduvat korrastada.
Kas peaks sõnale säilikpuu lisaks
välja pakkuma uue eestikeelse sõna
ja nii olukorra lahendama ? Omaette
küsimus on, kui palju säilikpuudel selle
sõna algses ajaloolises tähenduses tänases
kodumaises metsanduspraktikas
üldse tähtsust on. Erinevalt bioloogilist
mitmekesisust tagavatest puudest, mis
on meie metsanduses ja looduskaitses
jätkuvalt kuum ja arenev teema?
Toimetus ootab termini “säilikpuu” teemal
lugejate arvamusi.