Erametsaomanikud tajuvad sageli, et ei leia riigilt ega avalikkuselt piisavalt toetust. Põhjused peituvad sügavamal, kui esmapilgul näib. Erametsanduse probleemid on tihti seotud eraomandi probleemidega. Sellega pole Eestis asjad veel kaugeltki korras. Metsamaad käsitletakse vaid tootmisvahendina, mitte kapitalina.

ERAMU ON KINNISVARA, METSAMAA MITTE. Kui eestlased tosina aasta eest oma riiki taastama asusid, oli meile kõigile selge, vähemasti emotsionaalselt, et oluline on taastada “üldrahvalik vara” kui eraomand ja vaesuse kaotamise allikas. Praegu oleme jõudnud olukorda, kus maa eraomandit, eriti põllu- ja metsamaa oma, peetakse peaaegu taunitavaks. Pidevalt suureneb surve piirata maaomaniku õigusi ja võimalusi, ka seadusloomes.
Välispartnerid nõuavad maareformi lõpetamist, selle tarbeks otsitakse lahendusi, mis muudavad tagastamis- ja erastamisprotsessi paroodiaks (metsanduse arengukava eelnõu järgi on plaanis anda erastamisele kuuluv metsamaa riigi vahendusel firmade kasutusse eelnevateks raieteks). Muudatused jahiseaduses on hiljuti sundinud erametsaomanikke oma ja avalike huvide kaitseks pöörduma õiguskantsleri poole.

MIDA VAJAME? Nõmme eramu on praegu kinnisvara, kapital. Tänu maa piiride, omaniku, kindlustuse selgusele ja täpsetele regulatsioonidele on eramust peale eluaseme ja üüritulu allika saanud alus väärtpaberiturule, mis toob jõukust omanikule ja ühiskonnale.
Metsaomanikul neid võimalusi pole. Miks pole metsaomanikul kindlust metsavaraste vastu, miks ei saa riik hakkama puiduturu reguleerimisega, miks venib maareformi lõpetamine, miks ei huvitu riik põhjustest, mis takistavad metsade kindlustamist? Kõik need küsimused ei ole olulised mitte ainult metsaomanikele. Kui õnnestuks kiiresti lahendada kinnisvara süsteemne kasutuselevõtu probleemid metsanduses, annaks see miljarditesse ulatuva rahasüsti Eesti majandusele. Ja väheneks surve metsadele röövraietena. Vastupidi: metsade eeskujulik majandamine (finantsasutuste kontrolli all) võiks olla meie rikkuse allikas. Meie all pean silmas kogu ühiskonda, mitte ainult metsaomanikke.

KINNISTUT KÄSITLETAKSE VAID TOOTMISVAHENDINA. Me pole seni lõpuni vaielnud kommunismi ehitamise hoos ununema kippunud mõisteid. Kas maatulundusmaaga kinnistu on töövahend või siiski esmajoones kapital? Nüüdis-Eestis nähakse igas sellises kinnistus töövahendit, ja ainult.
Oleme unustanud isegi kapitali mõiste. Kuidas saame nii edasi jõuda, kui selle asemel, et võtta kasutusele oma kodumaine kapital, laename suure intressiga kapitali teistelt. Kapitalismi ei saa ehitada kommunismiehitaja arusaamadega.
Maa kui tootmisvahendi mõiste on meile kõigile arusaadav. Paremini või halvemini oskame seda tootmisvahendit ka kasutada ja isegi moderniseerida. Kahjuks näeb meie metsanduse arengukava metsa ainult kui tootmisvahendit, mille õige kasutamine annab tõenäoliselt tulevikus mingit tulu. Kuid tegelikud tuluarvestused on näidanud, et pikaajalises perspektiivis ei teki praeguste “koormiste” puhul metsade majandamisest tulu. Jääb ainult mets metsamehe elatise allikana.
Kui riiklik poliitika on selline, muutub vajadus erametsaomanike paljususe järele lausa karjuvaks. Ainult omanikud oma erihuvide, veidruste, omandi säästmise tahtega suudavad säästa Eesti metsa maharaiumise eest.
Eesti Erametsaliit on metsanduse arengukava koostades püüdnud panna ametnikke mõistma, et Eesti mets, mis on juba olnud krooni kattevara ja väärtpaberituru oluline osa kahe maailmasõja vahelisel ajal, tuleks kapitaliseerida.
Riik peaks esmajoones tagama stabiilse, omanikuõigusi kaitsva ja vastutust täpselt piiritleva seadusandliku raamistiku, mis on kinnisvara kapitalituru vältimatu alus.
Metsanduse arengukava on jõudnud Riigikogusse. Paljude metsandusspetsialistide ühine töö on kirja pandud. Asjatundjate komisjonid on oma parima äratundmise järgi valinud välja variandid, mis peaksid tagama Eesti metsade parema seisundi. On mõeldud puistute parema juurdekasvu, okaspuistute ülekaalu, raiesmike uuendamise peale. Teiste sõnadega: töövahendi korrashoid peaks olema tagatud.
Ühtaegu peetakse vajalikuks nõustada erametsaomanikke ja toetada neid mitmete metsandustegevuste puhul. Kuna aga metsakinnistu kui kapital on vaatluse alt väljas, jääb selgusetuks, miks neid metsaomanikke ülepea riigile vaja on. Ka erametsaomanikule tundub tihti, milleks kulutada energiat valdkonnas, mis toob kaasa vaid ebameeldivusi, ajakirjanduse halvustava suhtumise ja varga maine.
Minu kümneaastane tegevus erametsaomanike organisatsioonis annab mulle õiguse öelda: valdav osa metsaomanikke loodab oma metsaomandi eest hoolitsedes anda oma panuse Eesti riigi kindlustamisse ja rikastumisse. Tõdemus, et igasugune kinnisvara on kapital, mille säilimist peaks tagama riik, peab võidule pääsema. Mida varem see juhtub, seda parem.