Metsa kasvatamine ja kasutamine mõjutavad kõige otsesemalt seda, milline on süsihappegaasi hulk Maa atmosfääris ja millise osa Maale langevast päikeseenergiast oskame ära kasutada. Metsade osa süsihappegaasi sidujana on üldtunnustatud, ent metsa vanuse mõju sellele protsessile, samuti energeetiline aspekt on tihti jäänud tähelepanu alt välja.

SÜSINIKU SAAB HOIDA SEOTUNA, KATKESTADES SÜSINIKU LOODUSLIKU RINGLUSE. Vestluste põhjal metsa ja puidu kasutamise teemadel on mul tekkinud veendumus, et juttu tuleks alustada samast, kus toimub puidu teke, s.o. fotosünteesist. Puu kasvamist (fotosünteesi) võib kirjeldada kui protsessi, milles kasutatakse meie tegevuse jääkprodukti (süsihappegaasi) ning päikeseenergiat. Peale selle on vaja mõõdukalt viljakat maapinda, vett ja veidi aega. Lähemalt tuleks vaatluse alla võtta asjaolu, et tegemist ei ole ühesuunalise protsessi, vaid ringlusega. Mismoodi on see kõik seotud energiaga?
Üldjoontes on fotosüntees kogu meie energiatarbimise alus. Erand on vaid tuumaenergia. Enamjaolt tugineb meie energiamajandus siiski fossiilsetele kütustele: inimkond kasutab paljude miljonite aastate vältel fotosünteesis salvestatud energiat. Selle salvestamise käigus suureneb atmosfääris hapniku sisaldus ja väheneb süsihappegaasi osa.

Viimasel ajal on vanade (fossiilsete) varude intensiivse tarbimise tagajärjel süsihappegaasi hulk atmosfääris üha kasvanud, seda asjaolu peetakse kliima soojenemise peamiseks põhjuseks.
Metsa ökosüsteemis toimib pidevalt süsinikuringe. Fotosünteesi käigus seotakse süsihappegaas ja eraldub hapnik. Ent ka puidu lagunemisel või põlemisel vabaneb sama kogus süsihappegaasi ja tarbitakse sama kogus hapnikku. Sedasama lihtsustatud skeemi võib kasutada ka fossiilsete kütuste tekke kirjeldamiseks. Fotosünteesis osalevate organismide ring on laiem, kuid põhimõte sama. Ainus võimalus hoida süsinikku seotuna on n.- ö. katkestada ringlus, fossiilsete kütuste puhul olid katkestajad maakoores aset leidvad muutused, mistõttu lagunemisprotsess ei saanud toimuda. Metsa puhul peaks katkestaja olema inimese mõistuspärane tegevus: kasutada puitu, mitte lasta sel mädaneda. Ka metsast saadava puidu kasutamine kütusena on igati mõistuspärane, see on nagu värske ehk taastuva energia kasutamine konservi ehk fossiilse kütuse asemel. Pealegi kipub konservitagavara nappima.
Kuna mets kasvab inimeaga võrreldes aeglaselt, ei mõelda tavaliselt sellele, et kasvamine ja kõdunemine on sama protsessi kaks tahku: vaid metsa vanus määrab, kumb neist on ülekaalus. Olenevalt puuliikidest, kliimavöötmest ja sellest, kas inimene sekkub protsessi või mitte, võib n.-ö. täisring kesta mõnest aastakümnest mitmete aastasadadeni, polaaralade läheduses aga veelgi kauem. Kui inimene ringlusse ei sekku, on raske öelda, millises ringi faasis mets on, surevate puude asendumine järelkasvuga toimub järk-järgult, metsas on ühel ajal nii noori, küpseid kui ka mädanevaid puid. Eestis on inimtegevusest puutumata metsa säilinud väga vähe. Meie jaoks on aktuaalne, mis juhtub siis, kui inimene loobub sekkumast pärast metsa raiumist.

KUIDAS KULGEB SÜSINIKURINGE LAGEDAKS RAIUTUD JA OMAPÄI JÄETUD METSAS? Eesti kliimas on maa tühjaksjäämine välistatud. Mullastikust ja niiskusest oleneb, millised liigid seal kasvama hakkavad. Sageli on mullastik küllalt viljakas ning maa kattub lopsaka lepavõsaga, mille varjus hakkab arenema kuuse järelkasv. Süsinikku seotakse üsna intensiivselt, mille tunnus on hoogsalt lisanduv biomass, ka loomadele varju pakkuvaid elupaiku tuleb juurde. On ju Siberi jahimeeste hulgas veel liikvel arvamus, et nende esiisad ei pannud poja sünni järel lähikonnas metsa põlema mitte sünni tähistamiseks peetava peo käigus, vaid alles pärast pea selgeksmagamist, et tagada pojale paarikümne aasta pärast soodsad jahimaad. Kõik oleks parimas korras, kui me oskaksime tekkinud lepikuga midagi kasulikku ette võtta – raieküpseid lepikuid on niigi ülearu. Niisiis hakkab lepik tasapisi ümber kukkuma ja mädanema, kuusk aga, kellele isegi sobib lepiku varjus kasvada, hakkab ülekaalu saavutama. Lõpuks asendub lepik kuusikuga, kuid aega kulub ühe sajandi asemel kaks. Selline asjade käik on kahjulik nii loodusele kui ka majandusele, sest toorme saamiseks kulub liiga palju aega. Kahju loodusele väljendub selles, et süsinikuringe kestab liiga kaua, vahepealne süsiniku sidumine lepikus on liialt ajutine, lepapuidu mädanemine metsas nullib kogu efekti, kasvufaasis toodetud hapnik tarbitakse ja süsihappegaas vabaneb.
Väheviljakal pinnasel on isetaastumisel suur tõenäosus, et tekkivas puistus on ülekaalus mänd ja kask. Siiski on ka sel juhul protsesside kulgemiseks vaja rohkem aega, kuid näiteks Lõuna-Eestis võib tulemuseks olla parim võimalik männik.
Isetekkelises metsas võib juhtuda, et puude väljalangemise tõttu on puidu juurdekasv ja mädanemine tasakaalus, s.t. süsihappegaasi sidujana on selline mets kasutu.

NOORT METSA ON KASULIKUM KASVATADA NII SÜSINIKU SIDUMISE KUI KA ENERGIA HANKIMISE SEISUKOHALT. Fotosünteesi intensiivsust iseloomustab biomassi juurdekasv ehk metsa puhul keskmise hektaritagavara juurdekasv. Vaatleme hektaritagavara muutumist jänesekapsakuusikus olenevalt puistu vanusest. Kuni vanuseni 60 aastat suureneb sellise kuusiku hektaritagavara kõige kiiremini. Järelikult on sel perioodil kõige suurem ka süsihappegaasi sidumise võime ja suhteliselt suur osa metsale langevast päikeseenergiast salvestub biomassis, mida saame kasutada. Edaspidi kasvukiirus aeglustub ning vanades metsades ei pruugi hektaritagavara üldse suureneda. Ent kuidas võime isegi paarisaja aasta vanuse puu kännul jälgida aastarõngastelt puu kasvu? Asi on lihtne: metsas kasvavate puude arv hakkab vähenema. Seega võib ka metsamajanduse jaoks igati sobiva liigilise koosseisuga puistus saabuda aeg, mil mets on süsihappegaasi sidujana kasutu ning tema võime salvestada päikeseenergiat on väike. Pole tähtis, kas tegemist on isetekkelise või rajatud puistuga.
Kui jätame sobivas eas puistu raiumata, jätame ühtlasi kasutamata suure osa metsale langevast päikeseenergiast. Kui siia lisada ka teiste materjalide kasutamine puidu asemel seal, kus sobiks puit, näiteks ehituses, võrdub säärane tegevus fossiilsete kütuste tarbimisega päikeseenergia asemel. Terase, raudbetooni, plasti jt. selliste materjalide tootmine nõuab ju palju rohkem energiat kui puidutööstus. Jättes metsa istutamata või külvamata oludes, kus looduslik uuenemine tähendab võsastumist, talitame rumalalt ka energeetilises mõttes: kasutatava puidu tekkeni kulub palju aega, seega ei kasutata päikeseenergiat efektiivselt.

SÜSIHAPPEGAASI HULK ATMOSFÄÄRIS VÄHENEB, KUI KASUTADA ROHKEM METSA JA PUITU. Süsihappegaasi kogust atmosfääris mõjutab see, kas metsade biomass kasvab või kahaneb. Eesti ja naabrite puhul on õigem rääkida biomassi kasvamise kiirusest. Kui ülekaalus on noored metsad, on kasvukiirus suur, intensiivselt seotakse süsihappegaasi ja salvestatakse päikeseenergiat. Vanade metsade ülekaalu korral on biomassi juurdekasv väike. Väike on ka metsade kasutegur vaadeldavate protsesside seisukohast.
Süsihappegaasi kogust atmosfääris mõjutab ka see, milleks kasutatakse raiutavat puitu. Norra Puidutehnoloogia Instituut ja Norra Ehitusuuringute Instituut on välja selgitanud, et kui kasutada 1 tm puitu alternatiivsete materjalide asemel, väheneb süsihappegaasi emissioon atmosfääri järgmiselt:
• energiana söe asemel – 700 kg;
• energiana õli asemel – 600 kg;
• kergbetooni asemel ehitistes – 800 kg;
• terase asemel ehitiste kandekonstruktsioonides – 500 kg;
• akendes alumiiniumi asemel – 1200 kg.
Keskkonnaministeeriumi andmetel heideti 1999. aastal Eestis kasvuhoonegaase õhku ühe inimese kohta 8 tonni. Kui Eestis õnnestuks kasutusse suunata 10 miljonit tm puitu aastas, väheneks süsihappegaasi heide madalaima normi – 500 kg/tm järgi aastas 5 miljonit tonni ehk 3,6 tonni inimese kohta aastas.Arvu 3,6 tonni ei saa võtta kuigi täpsena, sest näiteks paberipuu kohta vastavat arvu ei ole leitud, paberil pole ka alternatiivset asendajat. Eesmärk oli vaid näidata, et tegemist on tõepoolest oluliste suurusjärkudega. Arvutuste kohaselt võiks puidu laialdasem kasutamine Euroopas tasakaalustada 15–20% süsihappegaasi emissioonist.
Puidu kasutamise mõju süsinikuringele sõltub ka sellest, kui kauaks puidu lagunemist edasi lükatakse. Eesti vanima säilinud puitehitise, Ruhnu kiriku ehitusaasta 1644 viitab küllalt pikkadele ajavahemikele. Pealegi saab puitu ka kasutusaja lõppedes sageli kasutada kütusena, näiteks ·veitsis arvestab kinnisvaramaks puitmajade puhul asjaolu, et nende lammutamisel ei teki mittekasutatavaid jäätmeid.
Seega teenib metsade intensiivne majandamine, mille käigus metsade biomass ei vähene ning ülekaalus on kasvueas metsad, ka loodushoiu huve. Sellised metsad seovad maksimaalselt süsihappegaasi ja salvestavad suurima hulga päikeseenergiat.