RMK on FSC säästliku metsamajanduse sertifikaadi omajana pidanud kinni nõudest, et uusi metsakuivendussüsteeme ei rajata. Kuidas on viimastel aastatel kulgenud kuivendusvõrkude rekonstrueerimine Kagu-Eesti riigimetsas?

SUURED MUUTUSED METSAS TOIMUSID AASTAKÜMNED TAGASI 1990. aastate lõpus oli Eestis kuivendatud metsamaade pindala ligikaudu 550 000 hektarit. Kuivendus on suurendanud puistute juurdekasvu metsamaal aastas 0,8–1,0 m³ hektari kohta. Selle saab arvestada ümber rahasse, võttes aluseks metsa hinna: nõnda saame aastas umbes 240 miljonit krooni lisatulu. 1950.–80. aastatel tehtud ulatuslik metsakuivendus võimaldas ühtlasi ehitada välja metsateede võrgustiku. Kui suur võiks olla nende väärtus?
Eesti riigimetsas on kuivendatud metsamaad 460 000 hektarit. Tagasihoidlik arvutus, mille aluseks on nüüdne objektide rekonstrueerimise keskmine maksumus, annab sellise pindala puhul riigimetsade metsakuivendusvõrgustiku väärtuseks ligikaudu 950 miljonit krooni. Riigimetsas on 8000 kilomeetrit metsateid. Samadel alustel tehtud arvutuse järgi on metsateed väärt umbes niisama palju raha kui metsakuivendusvõrkki. Ühtlasi võiks arvesse võtta, et teede rajamisega paraneb metsade puhkeväärtus. Seega on metsameeste eelmine põlvkond nõukogude riigi naftaekspordi tõhusal toel rajanud unikaalse ning hinnalise infrastruktuuri, mille vilju me praegu naudime. Rumal ja äärmiselt vastutustundetu oleks istuda käed rüpes ja lasta sellel kõigel laguneda.

ULATUSLIKUL METSAKUIVENDUSEL ON OMA VARJUKÜLJED Kahtlemata on metsakuivendusel ja teeehitusel ka varjuküljed. Metsakuivendussüs teemide rajamine mõjutab tugevasti keskkonda. Metsa kuivendades mõjutati oluliselt looduslikke isereguleeruvaid protsesse. Kohati üritati kuivendada kasvukohti, mis ei allunud kuivendusele. Metsateid rajades killustati paiguti üleliia metsalaamu jne. Samas peab tõdema, et tehtut ei saa olematuks teha. Loodut unarusse jättes ei taastu selle esialgne seisund ning me ei saa väita, et suudame looduslikkuse taastada.
Looduslikku arengut ja algupära on hoitud Eestimaa soid ja soostunud metsi kaitse alla võttes. Olgu siinjuures toodud kogu RMK majandatava maa, s.o. 1 062 400 hektari jaotumus protsentides: tulundusmetsad 50%, sood 18%, kaitsemetsad 14%, hoiumetsad 12%, rohumaad 4%, veekogud (järved) 2%. Metsakuivendusest rääkides peame silmas tulundusmetsi. Kuivendus ja sellele järgnenud metsade majandamine ei olnud tulundusmetsades üliintensiivne. Selle tõenduseks on kuivendatud metsade looduslähedane seisund ja hulganisti vääriselupaiku.

METSAKUIVENDUSE JA METSATEEDE VIISAASTAK RMK KAGU-REGIOONIS Kagu-regiooni metsamaa pindala on 235 000 hektarit, millest kuivendatud metsamaad on 110 000 hektarit. Kuivendatud metsamaa jaguneb 178 kuivendusobjektiks (keskmine pindala umbes 620 hektarit). Metsateede võrgustiku kogupikkus on 2550 kilomeetrit. Kagu-regioonil on aastas kasutada 25–30% RMK metsaparanduse investeeringute kogusummast.
Regioonis on aastate kaupa koostatud rekonstrueerimise pingeread, mis põhinevad kuivendussüsteemide seisundite võrdlusel. Põhimõte on olnud lihtne: esmajärjekorras tuleb rekonstrueerida enim amortiseerunud süsteemid. Vett pilgeni täis ja kokku vajunud kraavid, mittetöötavad truubid, kuivanud kuused ja ladvast kuivama hakkavad kased – kõik eeltoodu viitab rekonstrueerimise hädavajalikkusele. Pingereas on olnud roheline tee Jõgeva- ja Tartumaa kuivendusobjektidel, sest need on võrreldes Põlva-, Võru- ja Valgamaa omadega ulatuslikumalt amortiseerunud.
Metsateede ehitus ja rekonstrueerimine algab tasuvusarvutustest: võetakse kokku võimalikud tulud (metsa ja metsamaterjalide müük järgneva viie aasta jooksul) ja kulud (projekteerimisja ehituskulud). Tasuvusarvutuste alusel tehakse uus teede pingerida.
Metsateid ei ole regioonis rajatud eriti ulatuslikult, sest teevõrgustik on hea: 10,9 kilomeetrit 1000 hektari metsamaa kohta. Teid taastatakse nii kuivendamata kui ka kuivendatud metsamaal metsakuivenduse rekonstrueerimise järel. Tasuvusarvutusel põhinev objektide konkurents sunnib metsaülemat tegema ratsionaalseid valikuid. Näiteks kogu kuivendusobjekti esialgset teedevõrku ei ole sageli vajalik ega ka võimalik rekonstrueerida. Eelisjärjekorras võtame käsile põhiteed, sest sealtkaudu veetakse aasta ringi metsamaterjale välja.
RMK on FSC-sertifikaadi omajana järginud nõuet, et uusi metsakuivendussüsteeme ei rajata. Kahjuks toetuvad metsakuivenduse põhimõttelised vastased kahtlustusele, et kuivendussüsteemide rekonstrueerimise sildi all tehakse riigimetsas tegelikult metsakuivendust. Ent analüüsides andmeid taastatud kuivendussüsteemide kohta, selgub üheselt, et rekonstrueeritud on tõepoolest vaid vanu süsteeme.
RMK Kagu-regioonis on viimastel aastatel rekonstrueeritud üheksa objekti, mille kogupindala on 9300 hektarit. 90% kraavide kogupikkusest puhastati setetest, projekteerijate kinnitusel sai korda 5% kraavidest ja uusi kraave projekteeriti ning kaevati 4%. Viimastest valdav osa on kaevatud teede ääres, et vähendada teemullete liigniiskust.
Metsakuivenduse rekonstrueerimiskavad on teinud suurte kogemustega firmad: OÜ Laanekraav ning PB Maa ja AS Vesi. Korra on rekonstrueerimisprojekti teinud ka AS Kobras. See küllaltki eripärane töö nõuab kogemusi, mida töö vähesuse tõttu ei ole kerge hankida. Seetõttu ei ole aastate jooksul uusi projekteerijaid lisandunud. Samas oleme senistega igati rahul ja ühtlasi loodame väärikat järelkasvu.
Metsakuivendajatele on möödunud aastad olnud konkurentsitihedad. 1990. aastate algus tõi Tamsalu EPT kõrvale kohalikest põllumajanduse maaparandajatest arenenud firmad: AS Põlva Maaparandus, OÜ Siimel Jõgevalt, OÜ Kagumerk Võrust ja OÜ Valmap Grupp Tõrvast. Kohanemine metsatööde eripäraga võttis veidi aega, aga hakkama saadi. Viimasel viiel aastal on taas juurde tulnud uusi tegijaid. OÜ Anes Veod ja Kaevax on metsakuivenduse tegijate hulka tõusnud trasside ja maanteede ehitajate seast. Konkurents viib edasi, firmad arenevad, ostetakse uut kaevetehnikat ja tööde kvaliteet metsas üha paraneb.

METSAKUIVENDUSE NEGATIIVSET MÕJU SAAB VÄHENDADA Rekonstrueerimisprojektis võetakse alu seks RMK püstitatud lähteülesanne, mis annab ette ligikaudsed projekteerimise mahud, looduskaitsepiirangud (metsise alad, vääriselupaigad jms.) ja kooskõlastused ametkondadega (maakonna keskkonnateenistus, maakonna maaparandusbüroo, vallavalitsus). Lähteülesandele lisatakse metskonna töötajate koostatud keskkonnamõjude analüüs. Selles on välja toodud kogu projekteeritava ala looduskaitsepiirangud ning metsamaa jagunemine metsakategooriate ja kasvukohatüüpide vahel. Analüüsis on hinnatud võimalikke mõjusid ja riske ning tehtud ettepanekuid, kuidas vähendada keskkonnamõjusid ja riske.
Enne RMK Võru metskonna Kurenurme metsakuivendusobjekti rekonstrueerimist nõudis maakonna keskkonnateenistus veelgi põhjalikumat keskkonnamõjude analüüsi. Eesmärk oli võimalikult palju vähendada rekonstrueerimise negatiivset mõju Mustjõel. Komplekshinnang telliti bioloog Nikolai Laanetult, kes võttis luubi alla tegevuse või tegevusetusega kaasnevad olulised keskkonnamõjud. Vaeti kolme alternatiivset võimalust: 1) olukorra muutmiseks ei tehta midagi; b) rekonstrueeritakse kraavid ja teed; c) rekonstrueeritakse kraavid ja teed, aga ka setete eraldamiseks vajalikud settetiigid (järvikud), ning kaevetöid tehakse nõnda, et kui kobraste paisutused lahti kaevatakse, jookseksid need vaikse vooluga settetiikide kaudu jõkke. Leiti, et esimene variant ehk tegevusetus ei ole mingil määral kasulik ei ökoloogilisest, sotsiaalsest ega majanduslikust aspektist.
Teine variant olnuks küll odavam teostada, kuid see oleks kätkenud endas ohtu, et Mustjõgi reostatakse setetega. Sõelale jäi kolmas variant ehk rekonstrueerimine, vähendades halbu mõjusid. See oleks kasulik kõigele ja kõigile. Nüüdseks on see metsakuivendussüsteem juba rekonstrueeritud.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et metsakuivendusel on kindel ja tähtis koht metsamajandussüsteemis ning seda ka säästliku metsamajanduse puhul. Säästlikkusest rääkides peab keskkonnakaitset, sotsiaalset ja majanduspoolt alati käsitlema võrdväärseina. Siis on sellest tegevusest kasu kõigile. Põhimõte, et meile metsakuivendus lihtsalt ei meeldi, on kindlasti kitsarinnaline ja lühinägelik. See ei taga tänapäeval arengut.