3/2006

Artiklid
Nahkhiired, tähelepanu väärivad metsaasukad

Veelendlane
Hanno Zingel
2004. aasta detsembris kinnitas keskkonnaminister nahkhiirte kaitsekorralduskava. Järgmisel aastal ühines Eesti Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga. Milliseks hinnatakse meie nahkhiirte olukorda praegu ja mis kohustused ootavad ees?

Eestis elab 11 liiki nahkhiiri
Eestis elavatest 11 nahkhiireliigist eristati viimane, habelendlane, iseseisva liigina alles 1970. aastal. Meie nahkhiired ehk väike-käsitiivalised saab üldistades jaotada kahte rühma, esimesse kuulub neli liiki: põhja-nahkhiir, suurkõrv, veelendlane ja pargi-nahkhiir. Need liigid on küllaltki hästi kohastunud tänapäevaste maastike ja mõõduka inimmõjuga, nende asurkonnad on suhteliselt tugevad nii Eestis kui ka naaberaladel. Teise rühma on hõlmatud enamik meie nahkhiiri, need on siin paiguti levinud ja vähearvukad liigid: brandti lendlane, tiigilendlane, suurvidevlane, nattereri lendlane, habelendlane, hõbe-nahkhiir ja kääbus-nahkhiir. Need liigid on üsna haruldased nii siin kui ka mujal Euroopas. Üle poolte, täpsemalt kuue meie nahkhiireliigi (suurvidevlane, tiigi- ja nattereri lendlane, kääbus-, pargi- ja hõbe-nahkhiir) isendid elavad meil oma levila põhjapiiril.
Kõik meie nahkhiired on oma elutsükli jooksul rohkem või vähem seotud metsaga: metsaservad, häilud, puisniidud ja -karjamaad, metsaga piirnevad veekogud – alad, kus on olemas nii varjevõimalused kui ka lai putukavalik, on neile elutähtsad elu- ja toitumispaigad. Mosaiiksetes, vanemates metsades ja parkides leiduvad puuõõnsused on nahkhiirte suvised varjepaigad ja poegimiskolooniad.
Kooselu inimesega on nahkhiirtele ajalooliselt sobinud: inimese loodud koobastes ja keldrites leiavad nad talvituspaiga, vanemate hoonete katusealused pakuvad sobivaid varjevõimalusi suvel, öine valgustus meelitab nahkhiirte toidulauale rikkalikult putukaid.

Häirimine talvitumise ajal võib saada
saatuslikuks

Putukate kadudes rändab osa meie nahkhiiri (suurvidevlane, pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir ja hõbe-nahkhiir) talvituma Kesk- ja Lääne-Euroopasse, rändel läbitud teekond võib neil väikestel loomadel mõnedel juhtudel ületada pooltteist tuhandet kilomeetrit. Ülejäänud seitsme liigi isendid jäävad talvituma koobastesse ja keldritesse, kus on stabiilne temperatuur (–2….+8 ŗC) ja õhuniiskus (85–100%). Talvituskohas võib leida üksikuid nahkhiiri, ent koloonia suurus võib ulatuda sadade ja tuhandete isenditeni. Talv elatakse üle kehasse varutud rasva arvel, mis võib talvituma asudes hõlmata kuni 40% loomakese kehakaalust. Talveunes loomade temperatuur langeb ümbritseva keskkonna temperatuuri lähedale ning loomade ainevahetus aeglustub miinimumini. Kui looma kas või üks kord häirida, võib tema kehakaal ärkamisel langeda kuni viis protsenti. Mõistagi võivad sellised sundärkamised loomale kergesti saatuslikuks saada.

Suveks moodustatakse sigimiskolooniad
Väiksusest hoolimata on nahkhiired üllatavalt pikaealised loomad. Kui väike kehakaal käib imetajate puhul enamasti käsikäes lühikese elueaga, siis nahkhiirte rõngastusandmete põhjal on selgunud, et nende vanus võib ületada kahtekümmet aastat. Ehk aitavad pikad regulaarsed puhkeperioodid nahkhiirtel kauem vastu pidada. Peale talvise tardumuse on jahedate vöötmete nahkhiirtel veel üks kohastumus: päevane puhkeperiood, mil nende kehatemperatuur võib langeda õhutemperatuuriga samale tasemele. Seega on nahkhiirtel peale talveune ka regulaarne “suvepäevauni”. Lendamiseks kulub palju energiat, ent karvutud nahksed lennused ja päevaga võrreldes jahedam ööõhk väldivad omakorda looma ülekuumenemise.
Suvel kasutavad nahkhiired metsas varjepaikadena mitmesuguseid puuõõnsusi või nende puudusel pesakaste. Väga hästi sobivad ka päikese käes soojaks köetud ruumid – katusealused praod ja õnarused. Poegimiseks moodustavad täiskasvanud emasloomad sigimiskoloonia, kuhu kogunetakse mai lõpust alates ja mis püsivad koos kuni augustini. Nii nahkhiirte loodete areng kui ka järglaste kasv peab parasvöötmes olema kiire, et jääda ellu. Kõrgel temperatuuril kiireneb ka areng – selleks peabki koloonias olema kõrge, tihti 30 kraadi ületav temperatuur. Varjepaikades, kus päikese jõust jääb väheseks, suudavad kobarasse kogunenud loomad ruumi vajaliku temperatuurini üles kütta omaenda kehasoojusega.
Kooselu inimestega toob nahkhiirtele kaasa ka ohud. Põhilised ohud, mis võivad loomadele hõlpsasti saatuslikuks saada, on majade remont suve esimesel poolel, kui nahkhiirtel on väikesed pojad, lennuavade sulgemine ja puidu töötlemine mürkkemikaalidega. Vanal majal, kus teatakse elavat nahkhiiri, tuleks seetõttu voodrit vahetada suve teisel poolel, kui pojad on lennuvõimestunud ja lahkunud; enne kui sulgeda avaused, peab aga veenduma, et hoonesse ei jääks lõksu nahkhiiri.
Nahkhiirte koloniaalne eluviis nii suvisel sigimisajal kui ka talvisel puhkeperioodil muudab nad väga haavatavaks: kui hävib elupaik, võib kergesti hävida kogu koloonia. Nahkhiirtele omane aeglane sigimine – suguküpsus saabub alles kahe-kolmeaastaselt, ent aastas sünnib keskmiselt vaid üks järglane – raskendab asurkonna taastumist veelgi.
Puithoonet immutada lindaani ja dieldriini asemel permetriiniga
Euroopa nahkhiirepopulatsioonidele kujutab suurt ohtu puithoonete töötlemine mürkkemikaalidega, nagu lindaan ja dieldriin. Ühtlasi on Euroopale omane pestitsiididest sõltuv intensiivne põllumajandus vähendanud paljude teiste liigirühmade kõrval ka nahkhiirte asurkondi.
Võttes arvesse neid ohutegureid ja tõsiasja, et nahkhiiri kui laialt ringi liikuvaid, riigipiire mitte tundvaid loomi saab kõige tulemuslikumalt kaitsta vaid koostöös, võeti 1991. aastal Bristolis vastu Euroopa nahkhiirte kaitse leping. Praegu on sellega ühinenud 31 riiki. Kõik lepinguosalised riigid kohustuvad kaitsma oma territooriumil elutsevaid või seal talvituvaid nahkhiireliike. Selleks peab iga lepinguline tegema kindlaks nahkhiirte kaitseks olulised elu-, toitumis- ja varjepaigad, mis võetakse riigi seaduste järgi kaitse alla.
Lepinguga kaasneb kohustus teavitada üldsust nahkhiirte kaitse vajalikkusest ning ka kaitsekorralduse meetoditest ja võimalustest. Leping kohustab osalema rahvusvahelises koostöös ning toetama nahkhiirte hoiu uurimisprogramme. Üks lepinguga kaasnev ülesanne on püüda asendada ohtlikud puidutöötlemiskemikaalid ohutumate ainetega, näiteks lindaani või dieldriini asemel peaks kasutama nahkhiirtele ohutumat permetriini.

Eestis on nahkhiired olnud looduskaitse all üle kahekümne aasta
Kõik meie nahkhiired on looduskaitse all aastast 1985. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel võeti kaitse alla suuremad ja olulisemad teadaolevad talvituskolooniad. Selle kümnendi alguses tehti mitmes Lääne- ja Põhja-Eesti maakonnas maakondlike keskkonnateenistuste kooskõlastusel nahkhiirte loodusteaduslikud uuringud.
Nahkhiirte asurkonna seisundit on Eestis süstemaatiliselt seiratud 1994. aastast – riikliku keskkonnaseire programmi raames, mida koordineerib keskkonnaministeerium. Kuni 2005. aastani hõlmas nahkhiirte seire kahte komponenti: nahkhiirte kesktalvine loendus talvituspaikades veebruarist märtsi keskpaigani ning poegimisperioodil detektorloendus suvistes lennupaikades. Mullu täienes nahkhiirte seireprogramm kahe uue metoodikaga: alustati nahkhiirte rändeaegset loendust rannikupiirkondades augusti lõpus ja septembri alguses ning regulaarseid loendusi kahes statsionaaris maist oktoobrini.
Loodusdirektiivis, mis praegu seab kindlad raamid kogu Euroopa Liidu looduskaitsele, on käsitletud kõik meie 11 nahkhiireliiki. Üks neist, tiigilendlane, kuulub nii loodusdirektiivi II kui ka IV lisasse, ülejäänud kümme IV lisasse. Seega tuleb direktiivi järgi kogu territooriumil tagada kõigi meie nahkhiirte range kaitse ning peale selle luua enim ohustatud tiigilendlase elupaikade kaitseks eraldi kaitsealad.

Tänavu suvel määrati kindlaks esimesed kolm nahkhiirte püsielupaika Eestis
Meie viimase, 2004. aastal vastu võetud looduskaitseseaduse järgi jaotatakse kaitsealused liigid kolme kaitsekategooriasse. Kõik meie nahkhiired on arvatud II kaitsekategooria liikide hulka. Seaduse kohaselt tuleb II kategooria liikide puhul kaitse alla võtta vähemalt pooled teadaolevatest elupaikadest. Nahkhiirte suvised ja talvised elupaigad asuvad üldjuhul eri paikades. Nii jagunebki nahkhiirte kaitse korraldus sisuliselt kaheks: suviste toitumis- ja sigimispaikade, s.o. metsade ja nendega piirnevate veekogude kaitse, ning talvituspaikadeks olevate koobaste rahu tagamine.
Looduskaitseseadusega lisandus uus, just liikide elupaikade kaitseks kavandatud kaitstava loodusobjekti tüüp – püsielupaik. Tänavu 12. juulil määratigi keskkonnaministri määrusega kindlaks nahkhiirte püsielupaigad Harjumaal Vääna-Vitis, Vääna-Postil ja Laagris. Kõigil kolmel juhul on tegemist tsaariaja lõpus ehitatud Peeter Suure merekindluse maarindepositsioonidega – blindaa˛ide ning maa-aluste käikudega, mis on kõigi meie seitsme paikse nahkhiireliigi olulised talvituspaigad. Määrus reguleerib püsielupaikades muu hulgas võimalike tulevaste ehitiste kõrguse, mis ei tohi ületada 8–12 meetrit, näeb ette hajaasustuse säilimise ning tagab kõrghaljastuse kui nahkhiirtele tähtsa kogunemis- ja toitumiskoha hoiu. Olulise piiranguna on loomade puhkeperioodi vältel septembrist aprilli lõpuni keelatud viibida koobastes.
Praegu on Eestis nahkhiirte uurimisega rohkem või vähem seotud kümmekond inimest. Meie parimad nahkhiireeksperdid on koondunud Sicista arenduskeskusse, kus on loodud nahkhiirte uurimise töörühm. Selle teadlase Matti Masingu vahendatud on muu hulgas ka 2005. aastal ilmunud raamatuke „Nahkhiired metsades“, mis annab juhiseid, kuidas majandada metsi nahkhiiri säästes.
Et tutvustada nahkhiiri, on EUROBATSi lepingu riigid viimase kümne aasta vältel korraldanud augustikuus „Euroopa nahkhiirte öid“, üritusi, mille raames eri Euroopa linnades ja maapiirkondades korraldatakse nahkhiiri tutvustavaid väliekskursioone ja muid temaatilisi üritusi. Ka Eesti pole siin olnud erand, näiteks nahkhiirepäevi on meil peetud 2001. aastast peale. Hea näide nahkhiirte ja inimeste rahumeelse kooselu kohta on Hanila muuseumi remontimine Läänemaal 2003. aastal: samas majas asuv tiigilendlase koloonia jäi püsima ja muuseumis käijad saavad rahus eksponaate vaadata.
Loodetavasti ei jää sellised ettevõtmised erandeiks, sest hoolimata tegevuskavadest ja headest lepingutest oleneb metsarahvaga kõrvuti elama harjunud nahkhiirte käekäik peaaegu kõigist, kes loodusega vähegi kokku puutuvad.



Hanno Zingel, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse bioloogilise mitmekesisuse peaspetsialist

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: