3/2006

Artiklid
140 aastat Eduard Schabaki sünnist


Eesti Vabariigi metsakorralduse organisatsiooni rajamine ja areng on lahutamatult seotud Eduard Schabaki nimega. Artiklis on vaatluse all tema teened sel alal.

Tsaariajal tööl Venemaa metsades
Eduard Schabak sündis 20. juulil 1866 Tartumaal Konguta vallas Kobilu karjamõisa rentniku pojana. Tema vanemad olid sisse rännanud Lätimaalt Valmiera maakonnast. 1885. aastal lõpetas Eduard Tartu kroonugümnaasiumi ja asus edasi õppima Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna agronoomia osakonnas. Lõpetanud ülikooli 1887. aastal II järgu agronoomina, astus ta Peterburi metsainstituuti. Pärast instituudi lõpetamist 1890. aastal hakkas Schabak tööle riigimetsas, kus oli ametis kuni pensionile minekuni.
Eduard Schabaki esimene töökoht oli III Pärnu metskond (hilisem Vastemõisa metskond), aastail 1891–1894 oli ta seal abimetsaülem. Seejärel töötas ta lühikest aega abimetsaülemana Kuramaal Wirtsavi metskonnas. Et Balti kubermangudes ei olnud sel ajal väljavaateid metsaülemaks saada, siirdus Schabak Venemaale metsakorraldustöödele. Algul töötas ta nooremtaksaatorina Minski kubermangus, hiljem vanemtaksaatorina Kaasani ja Simbirski kubermangus. 1902. aastal abiellus Eduard Schabak Rosalie Laisiga. Järgmisel aastal määrati ta Kaasani kubermangus Laichevi metskonna I järgu metsaülemaks.
Aastail 1904–1905 võttis ta kahurväe lipnikuna osa Vene-Jaapani sõjast. Sõja lõppedes pöördus ta tagasi oma endisele töökohale. 1907–1909 oli Eduard Schabak metsakorralduse revident Arhan­gelski kubermangus, alates 1909. aastast kuni 1919. aastani samal ametikohal Lääne-Venemaa kubermangudes, alalise asukohaga Minskis. 1916. aastal võttis ta lipnikuna lühikest aega osa Esimesest maailmasõjast Austria rindel.

Eesti Vabariigis metsakorralduse süsteemi
rajaja

1919. aasta sügisel saabus Eduard Schabak Eestisse ja 16. detsembril määrati Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuse vanemnõuniku (metsainspektori) kohusetäitjaks. Tema ülesanne oli organiseerida metsakorralduse osakond. Järgmise aasta 1. märtsist nimetati Eduard Schabak metsakorralduse osakonna juhatajaks (hiljem nimetati see osakond ümber Metsakorralduse Bürooks).
Kõigepealt oli vaja koostada vastav juhend. 1920. aastal ilmus Metsade Peavalitsuse väljaandel Eduard Schabaki koostatud „Eesti Vabariigi metsakorralduse juhatuskiri“ (95 lk.). See juhend jäi pikemaks ajaks metsakorraldustööde aluseks Eestis. Samal aastal algasid Eestis ka praktilised metsakorraldustööd. Esimestel aastatel tehti seda mõnevõrra lihtsustatud viisil, sest oli tarvis kiiresti määrata raiemahud riigi omandusse tulnud endistele mõisametsadele. Alates 1923. aastast hakati tegema juba täielikku metsakorraldust.
Et noores vabariigis oli tollal terav puudus kodumaisest kaadrist, korraldati aastail 1920–1922 Tartu ülikooli juures kahed metsanduskursused. Eduard Schabak pidas neil kursustel metsakorralduse loenguid. Talle tehti ettepanek hakata ülikooli metsaosakonnas metsakorralduse õppejõuks, kuid ta loobus sellest, viidates oma vanusele. Nagu Eduard Schabak on ise hiljem kirjutanud, olid esimesed aastad metsakorraldustööde organiseerijana väga rasked. Kuna kodumaist kaadrit nappis, tuli osaliselt kasutada endise Vene Loodearmee desarmeeritud sõjaväelasi. See tekitas aga mõnedes ringkondades pahameelt. Puudus oli tööriistadest, vajalikust plaanimaterjalist ja rahast. Hiljem muutus olukord normaalsemaks.
Eduard Schabak töötas metsakorralduse tippjuhina kuni 16. novembrini 1934, mil jäi vanaduspensionile. Ent ühiskondlikust elust võttis ta endistviisi aktiivselt osa. Eduard Schabak suri 17. mail 1942, tema põrm puhkab Tartus Jaani kalmistul.
Viljakas kirjamees
Juba Venemaal töötades ilmus Eduard Schabaki sulest 1913. ja 1914. aastal ajakirjas Lesnoi ˇurnal artikliseeria „Taksaatori märkmed“. 1914. aastal anti need artiklid Peterburis välja eraldi raamatuna. See teos oli Venemaa metsakorraldajate hulgas väga populaarne, kuna seal oli käsitletud peaaegu kõiki metsataksaatori töös ette tulevaid küsimusi. Vanemtaksaator P. Elman kirjutas Lesnoi ˇurnali veergudel Eduard Schabaki raamatust: „Taksaatorid loevad seda väga suure huviga. Neis märkmetes on palju armastust oma töö vastu ja palju väärtuslikku kogemust. Autor on taksaator, kes on läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest.“
Peale „Taksaatori märkmete“ ilmus Eduard Schabakilt nimetatud ajakirjas veel kirjutisi paljudel teemadel. Neist võiks nimetada: fotograafia kasutamine metsakorralduses, tammepuistute hooldamine, männipuistute täiuse probleeme, männi uuenemine kanarbiku ja sambliku tüübis, tüübid ja boniteedid, kuivenduse positiivsed ja negatiivsed tagajärjed.
Eesti Vabariigi algaastail üllitas ta oma kirjutisi sageli ajakirjas Eesti Mets ja ajalehes Postimees. Seejuures ei käsitlenud Eduard Schabak oma artiklites mitte ainult metsakorralduse küsimusi, vaid kogu metsandust laiemalt. Aastail 1921–1939 avaldati Eesti Metsas 62 tema artiklit. Postimehes ilmus tema sulest ülevaateid mitmest Eesti metskonnast.

Mitmekülgne metsateadlane
Eduard Schabak oli Akadeemilise Metsaseltsi asutajaliige ja aktiivne osaleja metsateadlaste päevadel. Ta esines seal kokku 11 ettekandega. 1923. aasta märtsis pidas Eduard Schabak Akadeemilise Metsaseltsi koosolekul ettekande teemal „Mis on metsamaa?“. Samuti võttis ta agaralt osa Eesti Metsateenijate Ühingu tööst. 1923. aastal esitas Eduard Schabak ühingu kongressil referaadi „Lehtmetsa majandusest Eestis“, järgmisel aastal oli tema ettekande teemaks „Metsauuendamisest Eesti puiestiku tüüpides“.
Metsateadlaste päevadel järgnes ettekandele tavaliselt elav arutelu. Eduard Schabak oli neil diskussioonidel peaaegu alatine sõnavõtja. Ta väljendas oma seisukohti väga temperamentselt, mis kutsus teistes sõnavõtjates nii mõnigi kord esile vastuväiteid. Ka Eduard Schabaki kirjutiste kohta avaldati Eesti Metsa veergudel aeg-ajalt kriitilisi märkusi, nende autorid olid peamiselt Oskar Daniel, Paul Reim ja Arthur Rühl. Sellest hoolimata võib Eduard Schabakit pidada 20. sajandi esimese poole Eesti metsanduses suureks entusiastiks, kes püüdis igati parandada kodumaa metsanduse olukorda.
Eduard Schabak oli laia silmaringi ja suurte kogemustega metsateadlane. Oma pikkade tööaastate jooksul käis ta Vene impeeriumi paljudes piirkondades. Ta ise on märkinud, et rändas Austria piirist Vladivostokini ja Valgest merest Musta mereni, nägi oma silmaga kuulsaid Tuula kubermangu tammikuid, Kaukaasia metsi Pjatigorski ja Kislovodski ümbruses ning Krimmi metsi. Palju huvi pakkus talle 30-päevane reis läbi Siberi Vene-Jaapani sõja ajal, mille kestel ta tutvus Siberi ja Mand˛uuria flooraga.
Oma põhitöö kõrval töötas Eduard Schabak välja Eesti oludega kohandatud metsatüübid, mis põhinesid Georgi Morozovi metsatüpoloogial, olles mõningal määral mõjutatud Aimo Cajanderi õpetusest. Neid tüüpe kasutati Eesti metsakorralduses tema ametisoleku ajal alates 1927. aastast. 1937. aastal ilmus Akadeemilise Metsaseltsi väljaandel Eduard Schabaki brošüür „Metsa hooldamisraietest“. Tema koostatud oli ka eestikeelse „Metsakorralduse“ käsikiri, kuid nagu ta ise on elulookirjelduses märkinud, jäi see rahapuudusel ilmumata.
Üks Eduard Schabaki huvialasid oli maalimine. Tartu ülikoolis õppides võttis ta tunde akvarelli- ja õlimaali alal.
Eduard Schabaki pikaajalist kohusetruud tööd metsanduses hinnati, Vene tsaaririigis anti talle riiginõuniku tsiviilauaste (1911) ja ühtlasi autasustati mitmete ordenitega (Stanislavi 2. ja 3. järk, Anna 2. ja 3. järk ning Vladimiri 4. järk). 1932. aastal valiti ta Akadeemilise Metsaseltsi auliikmeks, 1934. aastal avaldati talle põllutööministri käskkirjaga tänu kauaaegse eeskujuliku teenistuse eest. Eduard Schabakile kuulub kahtlemata auväärne koht Eesti metsandusloos.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: