Mõttevahetus metsanduse üle on tihti olnud ülemäära tundeküllane. Ka praegu, kui keskkonnaministeeriumis on valmimas
järjekordne metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu, on kired lõkkele löönud. Miks on vaja metsaseadust muuta?

HUVIRÜHMI LISANDUB ÜHTESOODU
Agar arutelu ning huvirühmade ja nende maailmavaadete paljusus metsanduse teemadel annab alust arvata, et Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon on edukalt rakendumas. Eesti on teel demokraatliku kodanikuühiskonna poole, kus kolmas sektor tasakaalustab ärisektori ja avaliku võimu mõju ühiskonnas. Üha enam mõjutavad avalikku arvamust vabaühendused, keda liidab hoolivus riigi tuleviku pärast.

Nagu teada, jäävad järjest linnastuvas
ühiskonnas teadmised metsast aina
pealiskaudsemaks. Seda on tõestanud
mitu lähiaastatel tehtud uuringut, mis
üldjuhul näitavad, et eurooplased üha
kaugenevad metsast ja metsandusest.
Muret teeb see, et ka eestlaste metsandusteadmised
pole kuigi heal tasemel,
ehkki puidukasutuselt inimese kohta aastas
oleme üsna esirinnas.
Hiljaaegu korraldasid rootslased Eestis,
Lätis, Rootsis ja Prantsusmaal ulatusliku
avaliku arvamuse küsitluse, milles uuriti
elanike hoiakuid puidu kasutamise suhtes.
Selle küsitluse järgi on kolmveerand vastanud
eestimaalastest veendunud, et puit on
keskkonnahoidlik materjal, ning üle poole
arvab, et puit sobib väga hästi eluruumide
siseremondiks. Kuid väitega, et kodumaa
metsavarud suurenevad, s.t. juurdekasv
ületab raiemahtu, oli osaliselt või täielikult
nõus vaid 24% Eestis küsitletutest;
46% ei jaganud seda arvamust. Rootsis
oli väitega nõustujaid 58%, Prantsusmaal
47% ja Lätis 32%. Sama väidet ei pooldanud
Lätis näiteks 29% ja Rootsis 13%.
Küsitluse tulemusi toetab ka uuring, mille
tegi Turu-uuringute AS Eestis 2006. aastal.
Nagu sealt selgub, on meil eriti tagasihoidlike
metsandusteadmistega linnaelanikud,
muulased ja poliitikud.
Riik peab suutma pidada sammu ootuspärase
arvamuste paljususe ja teabekanalite
muutustega. Endisest enam
vajab riik teadlaste tuge: perspektiivsed
teadustööd annaksid võimaluse hinnata
eri lahenduste häid ja halbu külgi.
Senine tava muuta õigusakte enamjaolt
arvamuste ja kokkulepete järgi peab
asenduma teadusasutustes välja töötatud
muudatuskriteeriumidega.
MIKS MUUDETAKSE TAAS METSASEADUST?
Seadusi koostatakse selleks, et mingit
valdkonda korrastada, hallata. Õigusaktid
peavad olema sellised, mida on võimalik
rakendada. Juhul, kui seadust ei ole võimalik
rakendada või ei suudeta tagada
sellekohast järelevalvet või tehakse seda
valikuliselt, satutakse ilmselt vastuollu
riigi kodanike õiglustundega. Kodanike
õiglustunde riivamine ohustab aga omakorda
suuresti demokraatliku ühiskonna
alustalasid.
Kuna Eesti riigil pole kuigi palju võimalusi
valvata keeruliste seaduste järele,
siis on õiguskriis kiire tekkima. Kui selline
praktika juurdub sügavamalt, hakkavad
inimesed üha ükskõiksemalt suhtuma
oma kodanikukohustustesse ning
lõpuks ei suuda riik oma ülesandeid täita
ega eesmärke saavutada.
Seadustega ei saa kõike korraldada,
sest demokraatliku ja paindliku ühiskonna
arusaam õigest ning väärast areneb
seadusloomest kiiremini. Et seda vältida,
on ainuõige lahendus kiiresti muuta vigaseid,
puudulikke või ülereguleerivaid
seadusi. Niisugust keskkonda ei ole võimalik
luua üleöö, mistõttu pole ka nüüdne
metsaseaduse muudatus radikaalset
laadi, vaid pigem silub probleemkohti ja täpsustab reeglistikku. Seni, kuni lapsekingades
kodanikuühiskond ei tule veel
toime üldisemat laadi normatiivaktidega,
peab seadusandja paratamatult olema
paindlik ja reageerima muutustele võimalikult
kiiresti. See on vajalik stabiilsuse
tagamiseks.
KAS METSASEADUSES MUUDATUSED KÄTKEVAD
ENDAS OHTU?
Et seadused saaksid tõhusalt toimida,
peavad nad olema kodanikule arusaadavad:
vaja on ladusat kommunikatsiooni
ja adekvaatset infoedastust.
Metsaseaduse muudatuste kohta on
avaldatud erilaadseid seisukohti. Neile,
kes pole sisusse süüvinud, on jäänud
mulje, et pärast seadusmuudatuste jõustumist
hakkab metsandus toimima hoopis
teistel alustel. Ajakirjanduse vahendusel
on lugejateni jõudnud väärinformatsioon,
nagu võimaldaksid muudatused
metsade tunduvalt intensiivsemat majandamist
ja et edaspidi majandatakse metsi
“puupõldudena“. Eeldatavasti on niisuguste
arvamusavalduste ajend ajakirjanike
ja poliitikute kohatine pealiskaudsus
ja teema mittetundmine. Ent teadlastelt
on siiski alust oodata argumenteeritud
seisukohti.
Kavandatud eelnõu järgi ei muudeta
raielankide pindalade kitsendusi, metsauuendust
käsitlevaid eeskirju ega raiete
aluseks olevaid puistu küpsust iseloomustavaid
parameetreid. Seaduseelnõu
annab endistviisi väga detailsed juhised
metsade kasutamise kohta. Mingil juhul
ei plaanitseta muuta seaduse üldsihte.
MUUDATUSI METSANDUSES ON KAVANDATUD
PIKKA AEGA
Seaduseelnõu suuremad muudatused
on juba aastaid tagasi läbi arutatud.
Nad on saanud heakskiidu Eest Vabariigi
Riigikogult, kes kinnitas 2002. aastal
Eesti metsanduse arengukava aastani
2010. Ei saa väita, et 2008. aasta metsaseaduse
muutmisele pole eelnenud
tõsiseid arutelusid, kuna metsanduse
arengukava raames vastu võetud otsused
põhinesid väga põhjalikel analüüsidel,
samuti anti hinnang keskkonnamõjudele.
Metsanduse arengukava täitmise
vahehindamise käigus on esile toodud
hulk tegevusi, mis tuleb enne järgmise
arengukava koostamist ellu viia.
Praegune diskussioon annab lootust,
et tulevase perioodi metsanduse arengukava
koostatakse mõttetiheda ja sisuka
arutelu tulemusel. Selleks tehakse ministeeriumis
juba ettevalmistusi.
Järgmise perioodi arengukava peab
andma muu hulgas vastused ka küsimusele,
mil moel saab Eesti metsandus
aidata saavutada oma riigi sihte ning
Euroopa üldisi eesmärke. Järjest süvenevas
energiakriisis peaks ka metsandus
etendama üha tähtsamat rolli; tuleb otsida
võimalusi, kuidas parandada metsandussektori
konkurentsivõimet ja majandada
metsi heaperemehelikult. Endiselt
on oluline soodustada metsasaaduste
ning -teenuste jätkusuutlikku kasutamist,
säilitada metsade hea seisund ning
elurikkus. Samuti on tähtis parandada
inimeste elukvaliteeti, suurendades metsade
sotsiaalset ja kultuurilist rolli.
Metsast saadavad hüved jäävad eestlasele
südamelähedaseks ka tulevikus.
Samuti on ilmne, et ehituses on plasti,
betooni ja terase kõrval endistviisi kõrgelt
hinnatud ka taastuvad ehitusmaterjalid,
nagu puit. Eluslooduse mitmekesisuse
hoidjana on Eesti praegu märgatavalt
ees paljudest teistest maailma riikidest.
Loodetavasti on see nii ka tulevikus.
Metsade majandamise alused on välja
töötatud jätkusuutlikkuse printsiibil, et
eestlane teaks ja tunnetaks metsa elukvaliteedi
parandajana ka järgnevatel
aastasadadel.