3/2008



artiklid
Puna-, pruun- ja valgevtaud Eestis

Hiljuti Eesti metsi tabanud punavtaud ja pruunvtaud on ohtlikud haigused. Valgevtaud avastati mned aastad varem ja
on eelmistest leebem.

PUNA- JA PRUUNVTAUD UUED OHTLIKUD SEENHAIGUSED
Samamoodi nagu inimhiskonda on laastanud punane ja pruun katk (kommunism ja fashism), nii on hiljuti meie metsi tabanud liohtlik punavtaud ning sellega kaasnev niisama ohurikas pruunvtaud. Veel kolmandagi taudi, eelmistest siiski mrksa leebema valgevtaudi avastas juba aastaid tagasi ks selle kirjutise autoreid (Mrt Hanso). Pikka aega peitus valgevtaud vaid hes Eesti taimlas, kuid kahel viimasel aastal on ta meil tormiliselt levima hakanud. Valgevtaudigi tasub ettevaatlikult taudiks nimetada, sest mujal maailmas on ta kohati kurjagi teinud, ehkki leebemal viisil kui teised okkahaigused.
Inimhiskonnal on vrdluseks toodud kahest esimesest hiskondlikust ssteemist kurbi kogemusi: kohutavad kannatused, surm ja hving. Aga meie metsadel ja metsameestel pole veel kogemusi uute metsahaigustega. Aeg nitab, kui tsiseks olukord kujuneb.

Mrt Hanso, EM metsandus- ja maaehitusinstituudi erakorraline teadur Rein Drenkhan, EM metsandus- ja maaehitusinstituudi lektor

PUNAVTAUDI PEETAKSE MNDIDE HEKS
SUURIMAKS TERVISERISKIKS
Punavtaudi peetakse praegusajal isegi
heks levinuimaks ja kurjemaks mnnihaiguseks
(Barnes jt., 2004). Seetttu
on ta paljudes riikides, ka Eestis, arvatud
karantiinsete taimehaiguste hulka.
Kummatigi on punavtaudi maailmas
esimest korda mrgitud alles mdunud
sajandi keskpaiku (Thyr, Shaw, 1964;
Funk, Parker, 1966), erinevalt niteks
mnni-pudetvest (Lophodermium seditiosum),
mida on tuntud juba vhemalt
poolteistsada aastat. Haigusetekitaja
pritolu on ebaselge, mnedel andmetel
prineb seen Phja-Ameerikast, teistel
Luna-Ameerika vi isegi Himaalaja
mgimetsadest Aasias. leilmastumine
on jtnud oma jlje ka metsamajandusele:
nnda on seegi seen ha laiali
kandunud ja htlasi veelgi paremini
rndevalmis.
Inglismaal on punavtaudi tekitavat
seent, ehkki teise nime all, esimest
korda registreeritud 1954. aastal,
kuid alles 2003. aastast peale on ta
hakanud seal ulatuslikult kahju tegema.
Saksamaal avastati punavtaud
1990. aastate esimesel poolel, Poolas
alles 1998. aastal (Bradshaw, 2004).
Ka Taanis, nagu Eestiski, registreeriti
punavtaudi esimest korda 2006.
aastal (Taani metsateadlase-patoloogi
Iben Margret Thomseni suusnalistel
andmetel). Teistes Phjamaades ja Balti
riikides oli haigus seniajani tundmatu, kuigi hiljuti oli metsapatoloogidelgeneetikutel
siiski tekkinud kahtlus,
et taud on siia kantigi levinud (prof.
Jan Stenlidi suusnalistel andmetel
Rootsist). Uusimatel andmetel on punavtaudi
tnavu kevadel esimest korda
leitud ka Soomest.
EESTIS AVASTATI PUNAVTAUD MULLU KEVADEL
Punavtaudi (fotod 1 ja 2) tekitaja
mnniokastel on mikroskoopiline kottseen
Mycosphaerella pini, mis Euroopas
levib peamiselt oma suguta arengujrgu
Dothistroma septospora (foto 3) eoste
abil ning mis toodab nii okkaid kui ka
stmeid puhaskultuuris (foto 4) punaseks
vrvivat tugevat toksiini dothistromiini.
Eestis avastati punavtaud
mullu kevadel, kui mikroskoobiga uuriti
eelmise aasta sgisel Jrvseljalt vetud
haigete mustade mndide (Pinus nigra,
foto 5) okkaproove (Hanso, Drenkhan,
2007a).
Ilmselt oli seen meile judnud juba
mni aasta varem, kuid vhese kahju
tttu seda ei mrgatud. 2007. aasta
mais leiti Jrvseljalt punavtaudi ka
mgimndidelt (P. mugo) ja eriti suure
llatusena ka meie kodumaistelt harilikelt
mndidelt (P. sylvestris). See oli
ootamatu, sest haiguse leminek tema
lemmik-peremeestaimedelt Euroopas
mustalt mnnilt ja mgimnnilt
harilikule mnnile on Kesk-Euroopas
enamasti mrksa rohkem aega nudnud.
Seejrel leiti punavtaudi Eestist
ka kollaselt mnnilt (P. ponderosa)
ning keerdokkaliselt mnnilt (P. contorta)
ja esmaleiuna maailmas hallilt
nulult (Abies concolor). Maailmas
oli punavtaudi peremeestaimedena
selleks ajaks tuntud le 60 mnniliigi,
kohati oli haigust registreeritud
ka Euroopa lehisel (Larix decidua),
harilikul (Picea abies) ja sitka
kuusel (P. sitchensis) ning ebatsuugal
(Pseudotsuga menziesii), seni aga mitte
helgi nululiigil (Abies spp.). Tnavu
suvel oli punavtaud juba ldlevinud
Luna-Eesti noortes, kuni paarikmneaastastes
mnnikutes.
PUNAVTAUD KITUB KROONILISE
METSAHAIGUSENA
Kikjal maailmas on rhutatud, et punavtaud
levib likiiresti. Kuna seen
levib Euroopas peamiselt ainult suguta
arengujrgu eoste abil, on trje planeerimise
seisukohalt teadmised eoseid
tootvate viljakehade tekke kohta liolulised.
Mistagi: trje saab olla vaid
proflaktiline, pritsimisi fungitsiididega
tuleb teha puukoolides kohe enne eoste
levimist. Liiga varane (niisamuti kui
pidev, s.o. aastaringne) pritsimine saastaks
asjatult loodust, hiline aga poleks
thus, sest juba nakatunud okka pinnale
kantav fungitsiidikiht seda okast
enam ei kaitse.
Mis tagab punavtaudi tekitava
seene sedavrd kiire leviku kogu
maailmas? Sellele ksimusele otsivad
metsapatoloogid vastust nii Euroopas,
Phja-Ameerikas kui ka lunapoolkera
maades. Seene geneetiliste uuringutega
ptakse saada ettekujutust tema levimisteedest,
saabumise teekonnast hele
vi teisele maale. Punavtaud on isegi kantud majanduslikult oluliste, kerget
levitamist vimaldavate, biorelvaks
sobivate organismiliikide nimistusse!
Seene bioloogiliste uuringute abil loodetakse
saada jlile tema elukommetele
ning seejrel leida vimalusi, kuidas
tema tehtavat kahju vhendada.
Uusi artikleid punavtaudist ilmub
nii rakendus- kui ka svateaduslikes
ajakirjades peaaegu iga kuu. Ka Eestis
on alustatud haiguse uuringuid ning
ilmunud on ka esimene artikkel soliidses
erialaajakirjas Inglismaal (Hanso,
Drenkhan, 2008). Ent sedavrd ohtlik
metsahaigus nuab veel phjalikku uurimistd.
Seene bioloogiat ja levikut
on seostatud kliima arvatava soojenemisega
(Woods jt., 2005), kuid see
oleneb veel paljudest paikkondlikest
teguritest ja isegi eri maade metsamajanduse
eriprast.
Oleme hakanud uurima originaalset
thpoteesi: senised okkahaigused,
nagu juba nitena viidatud mnni-
pudetbi, on selgelt epideemilise
iseloomuga. Haiguspuhangule jrgneb
peremeestaime, mnni jaoks n.-. puhkeaeg,
s.o. mneaastane vaheaeg, mille
kestel puu juab luua uued okkad,
taastada fotosnteesi ja jtkata juurdekasvu.
Kuid uude piirkonda judnud
punavtaud kitub kroonilise metsahaigusena,
mille tttu aasta-aastalt
hukkuvad kik mnni fsioloogiliselt
vanemad okkad: eelmise ja le-eelmise
aasta okkad, jttes puule vaid viimase
aasta, s.o. noorimad okkad (haige puu
vrsed nivad seetttu pintslitena!).
Aga just eelmise ja le-eelmise aasta
okkad on mnnile eluliselt vajalikud,
tagades puu eluvime ja juurdekasvu
(Drenkhan jt., 2006; Kurkela jt., 2008).
Puu hukkub, kui ta kaotab vanemad
okkad mitmel aastal jrjest ning see,
kas tema elu lpus asustavad teda ka
juuremdanikud vi putukkahjurid, ei
ole enam kuigi thtis.
HAIGESTUNUD PUULIIGI ISTIKUD TULEB HVITADA
Jtkame krvutamist: mnni-pudetve
eosed levivad nii meil kui paljudes naabermaades
vaid hel perioodil aastas,
mis algab umbes suve keskpaigast, olenedes
peaasjalikult sademetest (Hanso,
Drenkhan, 2007b). Teades eoste levimise
aega, saab proflaktiliste pritsimistega
taimi pudetve eest hsti
kaitsta. Maades, kus punavtaud on
juba varasema, s.o. veel enam-vhem
stabiilse ilmastikuga perioodil mitu aastat
mnde rnnanud, on intensiivsete
uuringute tulemusena tehtud kindlaks
tema eoste leviku mningaid seadusprasusi
ja rtme ning hakatud selle
jrgi trjet ajastama. Enamasti on trje
ajastatud kevadsuvele.
Haigusetekitaja esimesed uuringud
Eestis on aga viidanud vimalusele, et
eoste leviku aeg vib suuresti erineda
ja oleneda isegi peremeestaime liigist.
Mnikord vivad eosed hakata levima
juba sdatalvel (nagu 2007/2008.
aasta talvel, mis oli kll sna pehme).
Patogeeni selline levimisrtm raskendab
trje planeerimist omajagu.
Seeprast ei saanudki me anda asjalikku
nu, kui prast esimesi teateid
punavtaudi avastamise kohta Eestis
(Hanso, Drenkhan, 2007a; Hanso,
Vagner, 2008) tuli rohkelt jreleprimisi.
Kirjandusest on teada soovitusi
kasutada punavtaudi proflaktikas
vaske sisaldavaid fungitsiidide, niteks
vask-okskloriidi.
Tegelikkuses on meil kujunenud vastuoluline
olukord: kuna punavtaud on
karantiinne metsahaigus, siis tuleb puukoolides
ja aiandites, kus on avastatud
see taud, hvitada kik haigestunud puuliigi
istikud. Seadust peab titma, isegi
siis, kui need taimed kavatseti metsa viia
niteks Luna-Eestis, kus punavtaud
on juba ldlevinud (joonis 1), seega kohal enne haigete taimlataimede toomist!
Punavtaudi rnne (nnda nimetatakse
seda taimehaiguste korral) sattus
meil noorte mndide jaoks raskele
ajale: hiljuti (tnavu kevadsuvel) olime
Eestis kindlaks teinud ebatavaliselt
rnga mnni-okkarooste (Coleosporium
spp.) kahjustuse (foto 6), tnavuse
aasta suve ilmastikuolude iseloomu
phjal aga vime jrgmiseks aastaks
ennustada (Hanso, Drenkhan, 2007b)
ka jrjekordset tugevat mnni-pudetve
(haigusetekitaja L. seditiosum) epideemiat.
Noorte mndide okkad on htaegu
mitme seenhaiguse mrklauaks
(foto 7).
PRUUNVTAUDI VDID VRVUVAD
HAIGEL OKKAL PRUUNIKS
Pruunvtaud jrgnes punavtaudile,
kusjuures mlemad osutusid pris
sarnasteks nii tunnuste kui ka tekitaja
poolest. Palja silmaga vaadates erinevad
nad ksnes selle poolest, et pruunvtaud
ei moodusta punast mrki dothistromiini,
vaid nii vdid haigel okkal
(foto 8) kui ka sde puhaskultuuris
(foto 9) vrvub pruuniks.
Pruunvtaudi tekitaja Mycosphaerella
dearnessi on punavtaudi tekitava
seene ssarliik, mis peaaegu alati,
varem vi hiljem, on jrgnenud punavtaudi ilmumisele uutele aladele. Nii
ka Eestis: leidsime seda suguta arengujrguna
esimest korda tnavu kevadel
punavtaudi haiguskolletes Luna-
Eestis. Nii haiguse kui ka haigusetekitajate
morfoloogiliste tunnuste poolest
vib pruun- ja punavtaudi omavahel
kergesti segi ajada (Anonmne, 2005).
Saksamaal (Pehl, 1995) ja veitsis
(Holdenrieder, Sieber, 1995) avastati
ta esimest korda mdunud sajandi viimasel
kmnendil, Itaalias sajandi lpus
(LaPorta, 2000).
Ka pruunvtaud levib Euroopas peamiselt
oma suguta arengujrgu, mis kannab
ladinakeelset nimetust Lecanosticta
acicola, eoste abil. Nii seene sugulise
(kummagi seene sugulist arengujrku
pole Eestist veel leitud!) kui ka suguta
arengujrgu morfoloogilised tunnused
on rmiselt sarnased punavtaudi
tekitajaga. Nii niteks ei erinenud
nende seeneliikide suguta arengujrgu
eosed, toodetud puhaskultuuri oludes
(puhaskultuurid isoleeritud Vrumaalt
Kautsist), oma pikkuselt ega lbimdult
kuigivrd. Pruunvtaudi tekitaja
suguta arengujrgu eose sein on mikroskoobis
vaadelduna siiski mnevrra
paksem ja pigmenteeritum vrreldes
punavtaudi tekitaja omaga.
Erinevused, vahel siiski ka ebaselged,
ilmnevad haigestunud okaste ja puhaskultuuride
vrvuses (vrdl. jooniseid 1 ja
9 ning 4 ja 10), selged erinevusi leidub
aga mistagi vrreldavate seeneliikide
DNA-s. Esimesed Eestist harilikult
mnnilt isoleeritud punavtaudi tekitaja
DNA ITS-regiooni tunnuskoodid
on juba registreeritud rahvusvahelises
geenipangas (GenBank EU330226-
EU330228), Eestist isoleeritud pruunvtaudi
tekitaja DNA-uuringud ja
nende rahvusvaheline registreerimine
seisavad veel ees.
Ka pruunvtaud kuulub karantiinsete
taimehaiguste hulka, nii et temast
nakatatud istutusmaterjal puukoolides
tuleb seaduse jrgi samuti hvitada. Ka
tema bioloogiat me veel ei tunne ega
oska vajaduse korral ajastada tema trjet.
htlasi ei ole teada, milliseid mnniliike
ta meil eelistab ning missuguseid
llatusi tema kooseksistents ssarliigi
punavtaudiga uurijaile pakub. Nii
mnigi kord nuab nimetatud ssarliikide
eristamine meilt eeldatavast rohkem
vaeva ja td. Kuid Eesti maalikoolis
on juba alustatud ka pruunvtaudi
uuringuid.
VALGEVTAUD POLE EESTI PUUDEL PHJUSTANUD
MRGATAVAID KAHJUSTUSI
Valgevtaudi (foto 10) tekitaja on
samuti tilluke kottseen, Cyclaneusma
minus, kellel looduses ei tunta suguta
arengujrku, kuid kes moodustab
seda kergesti puhaskultuuris (foto 11).
Niteks Tartust isoleeritud valgevtaudi
tekitajal kasvasid puhaskultuuris
ovaalsed keskmiselt 2,2 x 6,6 m suurused
suguta arengujrgu eosed.
Esimest korda leidis Eestist valgevtaudi
tekitavat seent Mrt Hanso juba
mdunud sajandi viimasel aastakmnel,
tolleaegsest Eesti metsainstituudi
puukoolist Tartus. Seene otsingud
teistest Eesti metsataimlatest ning ka
mnninoorendikest jid enam kui aastakmneks
tulemusteta, ent eelnimetatud
taimla helainsal peenral leidus
seent aasta-aastalt. Hiljem raiuti seal
kasvanud, ligi kmneaastased mnnid
maha ja kadus ka seen. Viimastel aastatel,
eriti silmatorkavalt alates 2006.
aastast, on suurenenud valgevtaudi
tekitaja leidude arv kogu Eestist, sh.
vanemate mndide varisenud okastelt.
Mitte helgi juhul pole aga valgevtaud
Eestis, ei nimetatud puukoolis
varasemal ajal ega ka viimastel aastatel
mujalgi, phjustanud puudele mingisuguseid mrgatavaid kahjustusi.
Kuidas hinnatakse seent aga mujal
maailmas? K. Rack ja U. Scheidemann
(1987) leidsid Saksamaal, et uuritud
mnni okkaseentest, sealhulgas
C. minus, oli patogeenne vaid
Lophodermium seditiosum (mnni-pudetve
tekitaja). Poolas on valgevtaudi
leitud kogu riigist, sealgi ilma
olulise kahjuga seostamata, tavalisem
on seen olnud noorte mndide okastel
(Kowalski 1988). veitsis (Sieber
jt. 1999) ja Prantsusmaal on kindlaks
tehtud, et C. minus on ks mgimnni
haigustunnusteta (rohelistes) okastes
endofdina enim leiduvaid seeneliike;
Prantsusmaal oleneb see selgelt kliimaoludest
(Van Maanen, Gourbire,
1997). Samal ajal niteks USA-s (Ostry
jt. 1990) ja Uus-Meremaal on ta osutunud
patogeenseks: Uus-Meremaal on
noorte, 1120-aastaste Pinus radiata
puude radiaalne juurdekasv seetttu
vhenenud isegi 50% vrreldes tervete
puudega (Bulman, Gadgil 2001).
Kui valgevtaudi puhul ei ilmne
Eestis patogeenseid omadusi ka lhimate
aastakmnete jooksul, peaks kaaluma,
kas on vaja tema nime muuta ning
ta tauditekitavate seente nimekirjast
vlja arvata.
MIDA NENDE HAIGUSTEGA ETTE VTTA?
Tegelikult pole nende trjumisega esialgu
kiiret. Tuleb oodata, vaadata, kige
thtsam aga uurida, et tsiselt vetavaid
uurimistulemusi kasutada prognooside
tarbeks ja trje planeerimiseks.
Ka Kesk-Euroopa maades, kus puna- ja
pruunvtaudi on juba kmmekond aastat
seostatud mrkimisvrsete kahjustustega,
pole veel reaalse trjeni jutud.
Mistagi: pole lihtne ohjeldada patogeeni,
kes levib vga kiiresti, olles htaegu
levikuviisilt ebakorraprane vi isegi ettearvamatu.
Paraku ei teata sedagi, kas
nad on tulnud alatiseks vi lahkuvad
peagi. Kmmekonna aasta eest Phjalas
(sh. Eestis) puhkenud rnk lepa-leherooste
epideemia (Hanso, Hanso, 2001)
vaibus iseenesest. Knealuste metsahaiguste
prognoos Eestis oleks ilmselt
usaldusvrsem siis, kui oleks teada
kliimamuutuste suund ja kiirus, ent
selle le vaieldakse endistviisi.
Kirjandus
Anonmne autor, 2005. Mycosphaerella dearnessii.
Diagnostics. OEPP/EPPO Bulletin 35: 299302.
Barnes, I., Crous, B.W., Wingfield, B. D., Wingfield, M. J.
2004. Multigene phylogenesis reveal that red bandle
blight of Pinus is caused by two distinct species of
Dothistroma, D. septosporum and D. pini. Studies in
Mycology 50: 551565.
Bradshaw, R. E. 2004. Dothistroma (red band) needle
blight of pines and the dothistromin toxin: a review.
Forest Pathology 34: 163185.
Bulman, L., Gadgil, P. (Eds.) 2001. Cyclaneusma needlecast
in New Zealand. Forest Research Bulletin No. 222.
Drenkhan, R., Kurkela, T., Hanso, M. 2006. The relationship
between the needle age and the growth rate in Scots
pine (Pinus sylvestris): a retrospective analysis by needle
trace method (NTM). Eur. J. For. Res. 125: 397405.
Funk, A., Parker, A. K. 1966. Scirrhia pini n.sp., the perfect
state of Dothistroma pini Hulbary. Canadian Journal
of Botany 44: 11711176.
Hanso, M., Hanso, S. 2001. Lepa-leherooste ja lehiste
introduktsioon. Eesti Mets 46: 1415.
Hanso, M., Drenkhan, R. 2007a. Punavtaud on judnud
Eestisse. Eesti Loodus 58 (7): 52.
Hanso, M., Drenkhan, R. 2007b. Retrospective analysis of
Lophodermium seditiosum epidemics in Estonia. Acta
Silvatica & Lignaria Hungarica. Special Edition: 3145.
Hanso, M., Drenkhan, R. 2008. First observations of
Mycosphaerella pini in Estonia. Plant Pathology (UK),
Doi:01912.x.
Hanso, M., Vagner, G. 2008. Punavtaud juba ka Phja-
Eestis! Eesti Loodus 59, (3): 51.
Holdenrieder, O., Sieber, T. 1995. First report of
Mycosphaerella dearnessii in Switzerland. Forest
Pathology 25: 293295.
Kowalski, T. 1988. Cyclaneusma (Naemacyclus) minus
on Pinus sylvestris L. in Polen. Forest Pathology 18:
176183.
Kurkela, T., Drenkhan, R., Vuorinen, M., Kell, K., Hanso,
M. 2008. Needle loss and growth rate in young Scots
pines. Silva Fennica (trkis).
La Porta, N. 2000. Mycosphaerella dearnessii, a needlecast
pathogen on Mountain pine (Pinus mugo) in Italy.
Plant Disease 84: 922.
Ostry, M.E., Nicholls, T.H., Carlson, J.C., Adams, G.C. 1990.
Cyclaneusma needlecast in Scots pine Christmas tree
plantations in the Lake States. Conference proceedings,
Carlisle, Penn., May 29 June 2, US Dep Agric, Forest
Service, GenTechnRep WO-56: 1921.
Pehl, L. 1995. Lecanosticta-Nadelbrune. Eine neue
Kiefernkrankheit in der Bundesrepublik Deutschland.
Nachrichtenblatt d. Pflanzenschutzdienst 47: 305309.
Rack, K., Scheidemann, U. 1987. ber Sukzession und
pathogene Eigenschaften Kiefernnadeln bewohnender
Pilze. Forest Pathology 17: 102109.
Sieber, T., Rys, J., Holdenrieder, O. 1999. Mycobiota in
symptomless needles of Pinus mugo ssp. uncinata.
Mycological Research 103: 306310.
Thyr, D. D, Shaw, C. G. 1964. Identity of the fungus
causing redband disease on pines. Mycologia 56:
103109.
VanMaanen, A., Gourbire, F. 1997. Fungal dynamics on
coniferous needles: Climatic factors and biological interactions
in control of spatial distribution. Canadian
Journal of Botany 75: 699710.
Woods, A., Coates, K., Hamann, A. 2005. Is an unprecedented
Dothistroma needle blight epidemic related to
climate change? BioScience 55: 761769.


Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet