Kirjutis keskendub metsapuhkusega seotud keskkonnamõjude hindamise ajaloole, viisidele ja metoodikale Eestis ning kaugemal.
Samu teemasid on käsitletud Eesti Metsa 2005. aasta talvenumbris ja 2003. aasta sügisnumbris.
METSADE KASUTUST PUHKEOTSTARBEL SOODUSTAVAD MITMESUGUSED TEGURID JA MÕJUD
Üha vähem inimesi viibib oma tööülesannete tõttu alatasa looduses. Isegi metsamehed ja loodusteadlased veedavad suure osa tööajast büroodes arvuti taga. Kalle Karoles, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse direktor
Kaidi Maran, RMK loodushoiu osak. maastikukaitsespetsialist
Sellele vastukaaluks on viimasel ajal
muutunud üha populaarsemaks puhkamine
looduses. Eesti loodus, eriti veekogudega
piirnevad vaheldusrikkal reljeefil
paiknevad metsamaastikud pakuvad
palju häid võimalusi vaba aega veeta.Metsa minnakse eri sihiga, seetõttu väärtustavad
puhkajad mitmekesiseid puhketingimusi
ja tegevusi: mõnele on oluline
viibida värskes õhus, et maandada vaimset
stressi, saada esteetilisi elamusi ja
pildistada loodust, teine tahab sportida,
korjata metsamarju ja seeni, grillida ja
ööbida telgis. Inimeste eelistused on
mõistagi erinevad: rühmaviisi puhkealal
viibijad otsivad sotsiaalset kontakti, teised
seevastu tahavad suhtlusest puhata.
Üha enam puhkajaid koondub RMK ettevalmistatud
puhkealadele. Sellise olukorra
on tinginud metsade erastamine ja
piiratud juurdepääs erastatud rannikualadele.
RMK loodushoiuosakonna hinnangul
on viimastel aastatel ainuüksi RMK
puhkealadel käinud kuni 820 000 matkajat
aastas. Kuid telkimisalade, lõkke- ja
piknikukohtade, õppe- ning matkaradade
jms. külastuskoormus on kohati ületatud
ning alade kasutamisega seotud negatiivsed
keskkonnamõjud kipuvad ületama
lubatud määra. Seetõttu on selles valdkonnas
tulnud teha uuringuid, seirata
külastusmahtu, teha kindlaks metsade
rekreatiivne koormustaluvus ja metsade
puhkekasutuse keskkonnamõjud. RMK
on pidanud pingsalt töötama ja tõhusalt
investeerima, et seada metsade puhkekasutus
õigetele alustele, teavitada
puhkajaid ning suurendada puhkealade
kasutuskoormust.
KUS JA MILLISEID UURINGUID ON TEHTUD?
Uuringud tehti 2002. ja 2006. aastal
Taevaskojas ja Kiidjärvel, aastal 2003 ja
2007 Peipsi põhjarannikul, Nõva ja Kabli
piirkonnas, 2004 Aegviidus ja Tallinna
lähiümbruses, 2005 Kagu-Eestis, sh.
kordusuuring Taevaskojas, tunamullu
Saare- ja Hiiumaal ning mullu kordusuuring
Peipsi põhjarannikul, Nõva ja
Kabli piirkonnas.
RMK on rajanud hulganisti puhkealasid, kus on tehtud ettevalmistusi puhkajate
vastuvõtuks. Suurima külastuskoormusega
alad on aastaid olnud Peipsi põhjaranniku
puhkeala Ida-Virumaal, Nõva puhkeala,
mille põhiobjektid asuvad Nõva–
Peraküla piirkonnas Läänemaal, Pärnu-
Ikla puhkeala (põhiobjektid Kabli–Ikla
rannikualal Pärnumaal), Vääna-Jõesuu
ja Taevaskoja–Kiidjärve. Koostöös RMK
ning metsakaitse- ja metsauuenduskeskusega
kuuluvad need alad alalisse seirevõrgustikku,
mille eesmärk on hinnata
puhkajate külastuskoormust ja metsapuhkusest
tingitud metsakahjustusi.
Uuringud tehti RMK tellimusel, finantseeris
keskkonnainvesteeringute keskus.
Töös on pidevalt osalenud Taimi Paal
Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudist
ja Aino Kalda.
REKREATSIOONI KESKKONNAMÕJU PÕHJALIKKE UURINGUID
ALUSTATI LIGI POOLE SAJANDI EEST USA-S
Rekreatsiooni keskkonnamõju uuringutel
on juba peaaegu saja-aastane ajalugu.
Põhjalikud ja terviklikud rekreatsiooniökoloogia
uurimisprogrammid said aga
alguse 1960. ja 1970. aastatel Ameerika
Ühendriikides ja Suurbritannias.
Aastakümneid kestnud uuringute järgi
tuleb siiski tõdeda, et loodusturismi ja
metsapuhkusega seotud investeeringud
Euroopa puhkealade ja kaitsealade
hoiuks ning majandamiseks on praegusel
ajal täiesti ebapiisavad, arvestades selle
valdkonna üha tähtsamat rolli ühiskonnas
(Muhar a.o., 2002).
Paradoksaalsel kombel on loodusturismi
suurim oht selle populaarsus, kuna
ülekasutuse tagajärjel võivad loodusväärtused
kahjustuda või hävida (Manning,
2002).
Esimese erisuguse kasutustasemega
telkimisalade võrdleva uurimuse on teinud
Frissell (Frissell ja Duncan, 1965).
Selles tõestati, et hoolimata paikkonnast
on sellele avalduv mõju paratamatu.
Puhkeala rekreatiivset koormustaluvust
(recreational carryng capacity) defineeris
Wagar (1964) kui kasutuskoormuse
niisugust taset, mida ala suudab taluda,
tagades sealjuures puhkevõimaluste
püsiva kvaliteedi. Ta rõhutas juba tol
ajal, et mõistagi saavad alad suure kasutuskoormuse
tõttu kahjustada, kuid ühtaegu
tingib puhkealade ülerahvastatus,
keskkonna saastumine ja prügistumine
ka negatiivseid külastuskogemusi.
Koormustaluvuse mõiste kirjeldab
seega rekreatsiooni jätkusuutlikkuse
taset. Eristatakse ökoloogilist koormustaluvust
ja sotsiaalset koormustaluvust.
Ökoloogilist koormustaluvust määratletakse
kui külastajate või külastuste
arvu, mida puhkepiirkond suudab vastu
võtta, ilma loodusvarasid ja -varusid üle
kasutamata. Sotsiaalne koormustaluvus
on rekreatiivse kasutamise selline tase,
kus külastajate kogemuste ja ootuste täitmist
ei takista ülerahvastatus või teiste
külastajate käitumine (Sievänen, 2004).
Raamatus „Kaitseala koormustaluvuse
hindamise metodoloogia” (Cifuentes,
1992) on antud kolme liiki rekreatiivse
koormustaluvuse määratlus. Füüsiline
koormustaluvus (PCC – Physical CarryingCapacity) on defineeritud kui maksimaalne
arv külastajaid, keda saab alale teatud
aja jooksul füüsiliselt mahutada.
Viimastel aastakümnetel on Põhja-
Ameerikas ja Skandinaavia maades metsapuhkuse
korralduses ja puhkealade
majandamisel seatud siht selgitada teatud
piirkonna jaoks lubatud ökoloogiliste,
majanduslike ja sotsiaalsete muudatuste
määr (limits of acceptable change
ehk LAC). Puhkealade seire käigus jälgitakse
nimetatud näitajaid regulaarselt ja
seire tulemusi arvestatakse puhkealade
planeerimisel, haldamisel ja kaitse korraldamisel.
Püütakse hoiduda lubatud
mõju ületamisest ning kaitsekorralduses
keskendutakse eelkõige neile aladele,
kus lubatud keskkonnamõjude määr on
ületatud või on suundumus neid ületada,
kui ala kasutatakse edasi samas mahus
ning samamoodi.
MILLISED ON METSAPUHKUSEGA KAASNEVAD PEAMISED
KESKKONNAMÕJUD?
Metsade kasutus puhkeotstarbel toob
kaasa järgmised negatiivsed keskkonnamõjud:
• loomade ja lindude häirimine nende
elupaikades;
• puude ja põõsaste vigastamine ning
metsade tervisliku seisundi halvenemine,
• puude loodusliku uuenduse tallamine
ja vigastamine, metsade uuenemisvõime
vähenemine või puuliikide vaheldus
sageli ebasoodsas suunas;
• prügistamine,
• metsatulekahjude sagenemine,
• alustaimestiku, sammalde ja samblike
kahjustamine, mis põhjustab pinnase
tihenemise, vee- ja tuuleerosiooni,
• juurte vigastamine teedel-radadel.
Kuna mis tahes puhketegevusega
metsas kaasnevad keskkonnamõjud,
on oluline kokku leppida, milline keskkonnamõju
ulatus on lubatav ja milline
mitte. Kaitsealadel oleneb see
ühtlasi ala kaitse-eesmärgist ja kaitserežiimist.
Üldjuhul tuleb tulundusmetsadesse rajatud
puhkealadel pidada silmas teatud
asjaolusid:
1) Radadel võib pidada lubatavaks kahjustusastet,
kus taimkate on hävinud,
kuid mineraalpinnast kattev toorhuumuse-
ja varisekiht vähemalt osaliselt
säilinud, pinnas on tihenenud, kuid
ei ole muutunud struktuurituks ega
allunud erosioonile.
2) Jälgida, ega puujuured ole paljandunud
või vigastatud.
3) Radasid ning telkimisalasid ümbritseval
metsaalal ei või enamasti lubada
olulisi muutusi taimkatte katteväärtuses,
liigilises koosseisus või struktuuris.
4) Vastuvõetavaks ei saa pidada puude
murdmist, koore vigastamist jm. mehaanilisi
vigastusi.
5) Kindlasti pole lubatud prügistamine.
6)Ei tohiks rajada omavolilisi radasid
ning lõkkekohti.
Kui neid nõudeid eirata, ilmnevad negatiivsed
keskkonnamõjud ning puhkeala
rekreatiivne väärtus väheneb, puhkajate
muljed ja kogemused halvenevad.
Kummatigi taluvad puhkajad kirjanduse
andmetel sageli puhkeala keskkonnaseisundi
halvenemist leplikumalt
kui puhkealade administratsioon, välja
arvatud ekstreemsed juhtumid, nagu radade
sügav kulumus, ülerahvastatus või
prügistamine (Hammitt, 2004).
Metsade koormustaluvus ei ole stabiilne,
vaid dünaamiline mõiste. Lisaks
ala kasutuskoormusele ja kasutusviisidele
oleneb see külastajate käitumisest, metsatüübist ning ala majandamisest.
Sobivate majandamisvõtetega on võimalik
metsade koormustaluvust suurendada,
samuti korraldada metsade puhkekasutust
nõnda, et kusagil ei ületata
koormustaluvust (Knudson, 1980).
Enim armastatud puhkekohad on
liivmuldadel paiknevad sambliku, kanarbiku
ning pohla kasvukohatüübi
nõmme- ja palumetsad, ent just liivmullad,
eriti luidetel ja ürgorgude
veerudel paiknevad alad on erosiooni
suhtes kõige tundlikumad.
Loomulikult on vähekasutatavatel
aladel rekreatsiooni mõjud taimestiku
katteväärtusele, liigilisele koosseisule
ja seisundile ning pinnasele väiksemad
kui intensiivselt kasutatud aladel.
Eri külastusviiside keskkonnamõju
on erinev. Kõige vähem avaldavad
keskkonnale mõju loodusevaatlejad,
kes käivad küll ühtelugu metsas ja
sageli eemalduvad ettevalmistatud teedelt-
radadelt, kuid ei jäta enamasti
loodusesse mingeid jälgi. Kõige tugevamat
mõju avaldavad metsas ratsutajad,
samuti ATV-dega ja mägijalgratastega
sõitjad, seetõttu valmistatakse
nende tarbeks ette eraldi alad.
Tuleb arvestada, et juhul, kui puhkealade
ülekasutusega seotud keskkonnamõjud
on kord juba ilmnenud,
süvenevad need edaspidi siiski, ehkki
külastuskoormus võib tunduvalt väheneda
(Muhar a.o., 2002).
EESTIS ON LÄHTUTUD RAHVUSVAHELISELT TUNNUSTATUD
UURIMISVIISIDEST JA -METOODIKAST
Kuue viimase aasta jooksul on meilgi
uuritud puhkealade metsade rekreatiivseid
kahjustusi ning pingsalt hinnatud
puhkemetsade seisundit, vaatluse
alla on võetud kümme RMK puhkeala.
Metsapuhkuse mõju metsade seisundile
ning metsade koormustaluvust on
Eestis uuritud ka 1980. ja 1990. aastatel
Eesti metsainstituudis, kuid kahjuks
ei rajatud tollal alalist seirevõrgustikku,
kus oleks hiljem saanud uuringuid
sama metoodika alusel korrata.
Aastail 2002–2007 uurisid metsakaitse-
ja metsauuenduskeskus ja RMK
koostöös telkimisalasid, lõkke- ja piknikukohti
ning õppe- ja matkaradasid.
Peamise metoodilise alusena, eriti
indikaatorite süsteemi väljaarendamisel,
kasutati Põhja-Ameerikas
ja ka Euroopas juba paarkümmend
aastat laialdaselt tarvitatud allikat
“Wilderness Campsite Monitoring
Methods: A Sourcebook. USDA Forest
Service General Technical Report INT-
259, 1989”, mille autor on David N.
Cole.
Uuringute jaoks rajati puhkeobjektidele
alaline seirevõrgustik. Nõnda saab
teatud ajavahemiku tagant mõõta ja
hinnata alade seisundi muutusi, samuti
kaitseabinõude tõhusust.
Telkimisaladel, lõkke-, puhke- ja piknikukohtades
ning matka- ja õpperadadel
kasutati erilaadset metoodikat.
Ameerikas lähtub transektide võrgustik
kiirjalt puhkekoha keskpunktist,
kuid Eestis rajatud võrgustiku transektid
paiknevad rööbiti, 30-meetrise vahekaugusega
(alla ühehektarise pindalaga
aladel üldjuhul 15-meetrise vahekaugusega).
Transektide alusel saab hinnata
puude, alustaimestiku ja pinnase
seisundit, prügistamist ning omal volil rajatud lõkkekohti. Eesti oludes on isegi
ettevalmistatud telkimisaladel tegemist
puhkajate hajaasustusega suurel territooriumil,
mistõttu keskpunktist lähtuv
võrgustik pole otstarbekas.
Puude puhul hinnati nii esimese
ja teise rinde kui ka järelkasvu kahjustusi,
samuti loodusliku uuenduse
ning alusmetsa kahjustusi. Kõigi puude
puhul pandi eraldi kirja puuliik, kahjustusaste
ning selle põhjus.
Hiljem arvutati eri kahjustusastme
ning kahjustuspõhjusega puude esinemissagedus.
Põhitähelepanu pöörati
antropogeensetele kahjustustele.
Hindamaks alustaimestiku ja pinnase
kahjustatust, võeti aluseks järgmised
kahjustusastmeid:
1 – ala, kus ei leidu rekreatiivse kasutuse
tagajärgi.
2 – ala, kus leidub taimkatet, kuid
ümbritseva alaga võrreldes on selle
katteväärtus vähenenud ning liigiline
koosseis muutunud. Tuleb ette
vigastatud taimi. Madalam on ka
taimkatte kõrgus. Maapinda katab
varis, lehed, okkad, oksakesed ja
kooretükid. Metsakõdukiht on olemas.
3 – ala, kus taimkate puudub või
on minimaalne (üksikud taimed).
Alustaimestik on otseselt kahjustunud,
taimed on painutatud ja murtud,
samblakiht ümber pööratud
jne. Maapinda katab varis, lehed,
okkad, oksakesed ja kooretükid.
Metsakõdukiht on olemas.
4 – ala, kus pole üldse taimkatet.
Metsakõdukihti pole või on see tunduvalt
õhenenud. Mulla mineraalpinda
katab varis.
5 – ala, kus taimkate, varis ja metsakõdu
puuduvad. Mineraalpinnas on
paljandunud, võib olla tihenenud,
kuid ei ole veel kaotanud oma esialgset
struktuuri.
6 – ala, kus taimkate, varis ja metsakõdu
puuduvad täielikult. Mineraalpinnas
on paljandunud, kaotanud oma esialgse
struktuuri ja erodeerunud.
Kokku uuriti 2002.–2007. aastal 32
telkimisala, puhke-, pikniku- või lõkkekoha
seisundit.
Matka- ja õpperadadel hinnati raja
ääres kasvavate puude seisundit ja
prügistamist, ühtlasi raja profiili, laiust
ning kahjustusastet regulaarse vahekauguse,
enamasti 30 meetri tagant.
Jälgiti, kas viie meetri laiusel ribal
raja servas on rajatud omavolilisi lõkkekohti.
Raja laius määrati nõnda:
vaatluse teel tehti kindlaks need äärmised
punktid, kus taimkattel ja mullal
ei ilmnenud tallamiskahjustusi; nende
punktide vahekaugus võetigi raja laiuseks.
Ühtaegu määrati eespool viidatud
erineva pinnase kahjustusastmega
rajatsoonide laius.
Kirjandus
• Cole, David N. 1989. Wilderness Campsite Monitoring
Methods: A Sourcebook. USDA Forest Service General
Technical Report INT-259.
• Cole, David N. 2005. Monitoring and Management of
Recreation in Protected Areas: the Contributions and
Limitations of Science. – T. Sievänen, J. Erkkonen, J.
Jokimäki, J. Saarinen, S.
• Tuulentie, E. Virtanen, eds. Policies, Methods and
Tools for Visitor Management. Proceedings of the
Second International Conference on Monitoring and
Management of Visitor Flows in Recreational and
Protected areas, June 16-20, 2004, Rovaniemi, Finland.
Finnish Forest Research Institute: 9–16.
• Hart, J. B. 1982. Ecological Effects of Recreational Use on
Campsites. – Guiding Land Use Decisions. Planning and
management for forests and recreation. John Hopkins
University Press, Baltimore and London: 150–182.
• Hammitt, W. E. 2004. User Needs and Preferences. –
Recreation. Encyclopedia of Forest Sciences. Editor Chief
Jeffrey Burley. Elsevier Academic Press, Amsterdam a-o:
949–958, 958–964.
• Knudson, Douglas M. 1980. Outdoor recreation. New
York, Macmillan.
• Manning, A., a.o., 2002. How Much is Too Much? –
Monitoring and Management of Visitor Flow in
Recreational and Protected Areas: 306–313.
• Muhar, A., a.o. 2002. Methods of Visitor Monitoring
in Recreational and Protected Areas. – Monitoring
and Management of Visitor Flow in Recreational and
Protected Areas: 1–6.
• PAP/RAC, 1997. Guidelines for Carrying Capacity
Assessment for Tourism in Mediterranean Coastal Areas.
Priority Actions Programme Regional Activity Centre,
Split.
• Sievänen, T. 2004. Inventory, Monitoring and
Management. – In: Recreation. Encyclopedia of Forest
Sciences. Editor Chief Jeffrey Burley. Elsevier Academic
Press, Amsterdam a-o.: 958–964.
• Wagar, J. A. 1964. The carrying capacity of wildlands for
recreation. – Forest Science Manography 7. Society of
American Foresters, Washington, D.C.
|
