3/2008

ajalugu
Auväärne raamat Baltimaade dendrofloorast

125 aastat tagasi ilmus Tartus Johann Klinge raamat „Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland“, mida peetakse esimeseks
põhjalikuks dendroloogiaraamatuks ka Eesti kohta.

Johann Cristoph Klinge.
VÄLJAPAISTEV BOTAANIK Johann[es] Cristoph Klinge sündis 20. märtsil 1851 (vkj.) Tartus kaupmehe pojana. Pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta aastail 1872–1877 Tartu ülikoolis, kus lõpetas füüsika-matemaatikateaduskonna kuldmedaliga. Seejärel töötas ta lühemat aega bioloogiaõpetajana gümnaasiumis. 1879. aastal sai Klinge magistrikraadi töö eest, mis käsitles kõrreliste ja tarnaliste juurestiku anatoomilist ehitust. Aastail 1879–1895 oli ta Tartu botaanikaaia abidirektor ning ühtlasi eradotsent Tartu ülikoolis, kus pidas taimesüstemaatika ja taimegeograafia loenguid. 1891. aastal hakkas ta esimesena Venemaal lugema sooteaduse kursust, võttes selle teadusharu nimetusena kasutusele termini “telmatoloogia”.

1893. aastal kaitses Johann Cristoph
Klinge doktoritöö käpaliste (Orchidaceae)
süstemaatika kohta. Ta tegi rohkesti uurimisreise
Baltimaades ja Vitebski kubermangus.
Klinge oli eriti huvitatud taimesüstemaatikast,
floristikast ja sooteadusest.
1886. aastal uuris ta soode arengut
Norras koos väljapaistva norra teadlase
Axel Blyttiga. Klinge põhjendas esimesena
järvede kinnikasvamist tuulealusest küljest
(nn. Klinge seadus).
1882. aastal ilmus temalt ulatuslik ülevaade
Baltimaade floorast, 1885. aastal
taimemääraja koolidele. Aastal 1892
nägi trükivalgust tema pikem kirjutis „Das
Wandern der Fichte“, mis käsitleb hariliku
kuuse levikut erisugustes kasvutingimustes.
Kokku on Klinge sulest trükis
ilmunud üle viiekümne kirjutise peamiselt
botaanika valdkonnast. Ta tegi kaastööd
ka perioodilistele väljaannetele. Kogu elu
tundis ta suurt huvi soode ja sootaimede
vastu.
1895. aastal läks Johann Cristoph Klinge
teenistusse Peterburi botaanikaaeda, kus
töötas algul raamatukoguhoidjana, hiljem
ülembotaanikuna. Seal olid tal majandusolud
märksa paremad kui Tartus ja ta
võis end täielikult pühendada teadusele.
Kahjuks jäi J. Klinge viljakas eluperiood
seal lühikeseks, ta haigestus raskesti ja
suri 18. veebruaril 1902. aastal.
ESIMENE RAAMAT, MIS SÜSTEEMSELT KÄSITLES EESTIS
KASVAVAID PUU- JA PÕÕSALIIKE
Johann Cristoph Klinge 1883. aastal ilmunud
dendroloogiaraamat hõlmab 290
lehekülge, selles on kirjeldatud 590 liiki.
Raamatu eessõnas on autor märkinud, et
püüdis lugejale edasi anda oma teadmisi
ja kogemusi nii kodumaiste kui ka sissetoodud
puude ja põõsaste kasvatamise
kohta. Peale enda kogutud materjalide
oli ta saanud väärtuslikke andmeid ka
kohalikelt elanikelt. Dendroloogiaraamat
oli mõeldud kasutamiseks aednikele ja
pargi- ning aiasõpradele. Klinge tunnistas,
et tõuke selle teose koostamiseks
andis talle John Boothi raamat „Die
Naturalisation ausländischer Waldbaume
in Deutschland“ (Berlin, 1882). Johann Cristoph Klinge raamatus on
igast puittaimede perekonnast käsitletud
enamik tähtsamaid liike. Paljudel liikidel
on toodud ka mitmed teisendid ja vormid.
On esitatud andmed puude ja põõsaste
paikkondliku leviku, nende õitsemisaja,
viljumise, kasutamisvõimaluste jne.
kohta. Andmed võõrpuuliikide kasvu ja
külmakindluse kohta on toodud peamiselt
Tartu, Tallinna ja Riia ümbruse näiteil,
Kuramaalt on teavet vähem. See on ka
loomulik, sest autor ise elas ju Tartus.
Lisaks Baltimaadele on esitatud mõningat
informatsiooni ka Peterburi ümbruse
kohta.
Paljude võõrpuuliikide kohta on mainitud,
kas teda leidub mingis mõisapargis.
Nii on näiteks märgitud, et Raadi pargis
kasvab veimuti mänd (Pinus strobus),
mille kõrgus on 9 sülda ja rinnasdiameeter
2½ jalga (1 süld = 2,13 m; 1 jalg =
30,5 cm). Autori teatel on metsaülem
Knersch teinud Polli mõisas katset kasvatada
liike Pinus maritima, P. sabiniana ja
P. lambertiana, kuid need lõppesid ebaõnnestumisega.
Sama metsaülem kasvatas
Saksamaalt toodud valgepöögi (Carpinus
betulus) seemikuid algul taimeaias, hiljem
istutas need Polli parki. Kohapealne külv
ei andnud tulemusi.
Kõnealuses raamatus on mainitud ka
Vastseliina lehisepuistut. On antud soovitusi,
kuidas kasutada teatud liiki okaspuid
haljastuses. Mõnedel liikidel on peale
saksa- ja ladinakeelsete nimetuste toodud
ka eesti-, läti- ja venekeelsed nimetused.
Seda dendroloogiaraamatut lugedes
hakkavad silma mõned ebatäpsused. Nii
on sitka kuuse (Picea sitchensis) loodusliku
kasvukohana nimetatud ka Amuurimaad
ja Ida-Siberit. Korea seedermändi (Pinus
koraiensis) on peetud alpi seedermänni
(P. cembra) varieteediks ning märgitud,
et Peterburi lähedal külmub see puu igal
aastal tagasi. Tuleb aga silmas pidada
asjaolu, et raamatu kirjutamise ajal olid
teadmised paljude puu- ja põõsaliikide
areaali ning külmakindluse kohta hoopis
napimad kui tänapäeval.
Johann Cristoph Klinge raamatul on
kahtlemata suur ajalooline väärtus. See
oli esimene trükis, mis süsteemselt käsitles
Eestis kasvavaid puu- ja põõsaliike,
kirjeldas nende kasvu ja külmakindlust,
üldistas võõrpuuliikide kasvatamise tulemusi
ja võimalusi. Professor Andres
Mathiesen mainib oma tuntud dendroloogiaraamatus
(1934) Klinge trükist dendroloogia
alal seni ilmunud tähtsamate
teoste hulgas. See teos kuulub kahtlemata
Eesti dendroloogiakirjanduse raudvara
hulka.



Heino Kasesalu, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: