Tänavuse aasta 1. jaanuaril hakkasid kehtima metsaseaduse muudatused. Miks oli tarvis seda õigusakti muuta? Kuidas seda rakendatakse?

Metsapoliitiliste otsuste ellurakendamine
Metsaseadust muudeti, et kujundada võimalikult hästi toimiv normatiivakt, mis võtaks arvesse eri ringkondade huve, oleks soodus huvirühmadele. Põhisihina taheti seadus viia kooskõlla tegelike oludega, et metsandustegevus aitaks igati saavutada metsapoliitika üldeesmärke ning poleks mitmeti tõlgendamise võimalusi. Jõustunud muudatused põhinevad suuresti 1997. aastal riigikogus vastu võetud metsapoliitikal ning 2002. aastal heaks kiidetud metsanduse arengukaval.

Metsaseadus peab tagama, et erametsaomanike metsakasutus oleks kooskõlas riigi metsapoliitika üldeesmärkidega. Seetõttu toetab riik erametsandust eelkõige metsamajanduse planeerimise ja nõustamise abil. Ka metsanduse arengukava järgi aitab metsaomanike teadlikkust kõige tõhusamalt parandada metsade inventeerimine ning järjekindel nõustamine: tuleb anda pädevaid soovitusi metsavarude ja metsa majandamise ehk õiguspäraste majandamisvõtete kohta. 2007. aasta algul jõustunud metsaseaduse abil ei suudetud saavutada paljusid metsapoliitika eesmärke, seetõttu tuligi see viia vastavusse varem välja kujundatud metsapoliitika põhimõtetega.
Neid üldeesmärke silmas pidades muudeti metsaseaduse muudatustega metsakorralduse seniseid printsiipe. Enam ei nõuta metsamajanduskavu, metsa majandamise aluseks on ülevaade metsa olemist ja metsateatis. Riik väljastab metsakorraldajatele tegevusload ning kontrollib edaspidigi metsakorraldustööde kvaliteeti, metsaomaniku kavandatud tegevusi ja metsas tegelikult tehtud töid.
Et vältida õigusaktidest tulenevaid lahkhelisid või nende kohaldamise tõttu mõneti võimenduvaid konflikte keelatud või piiratud majandustegevusega metsade majandamisel, loobutakse metsakategooria määratlusest metsaseaduses. Loodusväärtuste või keskkonnaseisundi hoiuks vajalike metsade majandamine korraldatakse looduskaitseseaduse ja teiste eriseaduste järgi (nt. põhjavee kaitse veeseaduse kaudu). Muudatus tuleneb otseselt metsanduse arengukavast.
Samal ajal kui muudeti metsaseadust, täiendati riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seadust nõnda, et riigitulundusasutusele anti õigus asutada riigi nimel eraõiguslikke juriidilisi isikuid ja osaleda nendes vastava seaduse kohaselt. See võimaldab riigimetsa majandamise keskusel laiendada äri-, majandus- ja arendustegevust koostöös erasektoriga ning korraldada eelkõige tasulisi teenuseid osutavate üksuste töö ümber tütarettevõtete põhimõttel. Seadusmuudatus tugineb metsanduse arengukavale, mille järgi antakse osa RMK seniseid tegevusvaldkondi üle äriühingutele, mis täielikult või enamusotsustusõigusega kuuluvad riigile ning moodustavad metsaseaduse järgi koos keskusega kontserni. Äriühinguid võib asutada või anda nõusoleku neid asutada vabariigi valitsus keskkonnaministri ettepanekul. Riiklikud metsataimlad lähevad RMK kontserni äriühingute koosseisu.

Riigi halduskoormus leeveneb
Metsa majandamisega kaasnev suur bürokraatia ei ole tasakaalus sellest saadava tuluga. See on oluliselt vähendanud erametsaomanike huvi oma metsa majandada (sealhulgas hooldada), mis omakorda mõjutab negatiivselt Eesti metsade seisundit ja seab ohtu metsapoliitika sihtide saavutamise.
Seadusmuudatustega vabastati erametsaomanik kohustusest tasuda metsa uuendamise tagatisraha. Kuid endistviisi jäävad kehtima teised metsa uuendamist käsitlevad sätted. Metsaomanik peab lageraie või metsa huku järel kahe aasta jooksul rakendama metsauuendusvõtteid sellises mahus, mis viis aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagaksid uuenenud metsa. Riik tagab metsade uuenemise ettekirjutuste ja sunnivahendite rakendamise kaudu.
Metsamaal oleva trassi puhastamist mittelikviidsest puidust (s.o. alla 8 cm diameetriga puud ja põõsad) ei käsitata raiena. Seega ei pea metsaomanik esitama metsateatist, kui plaanib puhastada kraavi ääri, piirisihti või liinialuseid. Ent see ei vabasta trassi (või näiteks tee, raudtee vms. kaitsevööndi) puhastajat kohustusest kooskõlastada tegevus maaomanikuga, kui selline nõue tuleneb eriseadustest.
Vaadati üle raadamise menetlus ning kaotati dubleerivad ja topeltkontrolli sätestavad nõuded. Raadamine on raie, mille tegemiseks peab olema metsateatis. Keskkonnaamet peab metsateatist menetledes kontrollima tegevuse seaduspärasust: kas sellel on õiguslik alus. Seega pole edaspidi vaja teha topelttööd ega esitada eraldi taotlust raadamise kohta. Kui puitu varutakse oma tarbeks või küttepuid ühe majapidamise jaoks, ei pea esitama raieõiguse ning metsamaterjali müügija ostutehingu teatist. Nõnda väheneb bürokraatia ja luuakse võimalus keskenduda tehingutele, kus maksupettuste oht on suurem. Teiselt poolt seab kõnealustel juhtudel teatud piiranguid § 41 lõike 14 kohta tehtud muudatus, mille järgi võib metsaomanik oma kinnistult ühe aasta jooksul raiuda ilma metsateatist esitamata kuni 20 tihumeetrit puitu, kuid mitte üle kolme tihumeetri metsamaa ühe hektari kohta. Metsamaterjali võib nüüd koondada ja kokku vedada ka hiljem kui 12 kuud pärast esitajale metsateatise kättetoimetamist. Järelikult: kui raiet lubav metsateatis on aegunud, pole enam vaja esitada lisateatist metsamaterjali koondamise või kokkuveo kohta.

Läbirääkimised huvirühmadega
Seadusmuudatusi ette valmistades soovis keskkonnaministeerium saada ettepanekuid kõigilt seni metsanduspoliitika väljatöötamisel osalenud huvirühmadelt. Kokku esitati mitusada muudatusettepanekut.
Läbirääkimisi huvirühmadega peeti ka siis, kui eelnõu oli valminud, kuid seda polnud veel vabariigi valitsusele esitatud. Metsaseaduse muudatuste eelnõu kooskõlastati ka keskkonnaministri metsandusnõukoguga, kuhu kuuluvad Eesti maaülikooli, metsakaitseja metsauuenduskeskuse, Eesti erametsaliidu, Eestimaa looduse fondi, Eesti metsatööstuse liidu, riigimetsa majandamise keskuse, riikliku looduskaitsekeskuse, erametsakeskuse, keskkonnainspektsiooni ja keskkonnaministeeriumi esindajad. Ühisarutelude tulemusena loobuti eristamast mõisteid “säilikpuu” ja “elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalik puu”. Samuti otsustati, et ei sätestata kõnealuste puude suurimat lubatud hulka. Säilikpuid ehk elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikke puid või nende säilinud püstiseisvaid osi tuleb lageraie korral jätta ühe hektari kohta alles vähemalt viis tihumeetrit (tüvepuidu kogumaht). Säilikpuude jätmise ja nende hoiu nõuded kehtestab keskkonnaminister nagu ennegi metsamajandamiseeskirjaga.
Seaduse järgi on nüüd taas võimalik teha valikraiet: kaitse eesmärgil on kaitstaval loodusobjektil lubatud üksikuid puid välja raiuda looduskaitseseaduse või kaitse-eeskirja alusel ning väljaspool kaitstavat loodusobjekti puistus, mis on saavutanud lageraievanuse. Metsamajandamiseeskirjas on määratud kindlaks, milliste tunnusjoontega puistus võib teha valikraiet, ühtlasi puistu rinnaspindala ja täiuse alammäär pärast valikraiet ning valikraiega aasta jooksul raiuda lubatud suurim määr.
Tõsiselt vaeti ohtu, et eri kinnistutel tehtavate lageraiete tagajärjel võivad ühte piirkonda koonduda suured lagedad alad. Need alad omakorda ajendavad keskkonnaolude negatiivseid muutusi: suureneb tuulekiirus, muutub mulla niiskus- ja temperatuurirezhiim, teiseneb elustik jne. Võimas kiire tuul võib seejuures põhjustada ulatuslikke kahjustusi ka piirnevates metsades. Olenevalt kasvukohatüübist võib olla raskendatud või lausa võimatu uue metsapõlvkonna teke. Vältimaks seda ohtu, muudeti seadust selliselt, et eri omanike kinnistutel võib üksteisega piirnevate raielankide kogusuurus olla kuni seitse hektarit, olenemata langi laiusest. Erandjuhtudel, kui lageraielankide liitumisel tekib pöördumatute keskkonnamuutuste oht, on põhjendatud seada piiranguid eraomandi kasutamisele.
Et kaotada kahekordne kaitsekord kaitsealade piiranguvööndites, ei määrata edaspidi kindlaks vääriselupaiku. Vääriselupaik on väljaspool kaitstavat loodusobjekti asuv kuni seitsme hektari suurune kaitset vajav ala, kus suure tõenäosusega leidub kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualteid või haruldasi liike.

Projektipõhised huvirühmad
Et poliitika kandepind oleks laiem, on järjest olulisem kaasata huvirühmi. Eesti riik on selles vallas teinud mitmeid olulisi samme, näiteks metsaseaduse muudatusi koostades pandi tööle riigikantselei loodud kaasamisveeb www.osale.ee, mille kaudu sai kuu aega kommenteerida metsaseaduse eelnõu. Laia kandepinnaga poliitika ja seadused võtab ühiskond lihtsamalt omaks. See omakorda loob eelduse, et riik saaks paremini toimida.
Peale tavapäraste huvirühmade leidus seekord vähemalt üks nn. projektipõhine huvirühm, kelle siht oli ennekõike võidelda riigimetsa majandamise keskuse ümberkorralduste vastu, kuid ühtlasi püüti mõjutada metsaseaduse muutmise kulgu. Paraku ei kujunenud selle kodanikualgatuse esindajatega sisutihedat mõttevahetust; nende esitatud ettepanekud olid pinnapealsed, mistõttu neid ei arvestatud seadust muutes. Siiski suutis see kodanikuliikumine köita meedia tähelepanu, mistõttu kajastati ka teisi metsandusprobleeme.

Riigikogu keskkonnakomisjon
Riigikogule esitati metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu 11. septembril 2008. Pärast esimest lugemist esitasid neli fraktsiooni riigikogu keskkonna komisjonile kokku 45 ettepanekut. Enamik ettepanekuid olid üldist laadi ning puudutasid eelkõige riigimetsamaa minimaalse pindala sätestamist, metsanduse arengukava koostamise kohustust ning metsakategooriate käsitust. Arutelude tulemusena jäeti seadusesse nõue, mille järgi peab riigimetsamaa pindala hõlmama vähemalt 20% Eesti Vabariigi maismaa pindalast. Samas polnud tarvis määrata kindlaks riigimetsamaa vähimat pindala maakondade kaupa. Peale säästva arengu seaduse sätestab edaspidi ka metsaseadus kohustuse koostada metsanduse arengukava. Seaduse järgi kinnitab arengukava riigikogu ning vabariigi valitsus peab vähemalt kord kahe aasta jooksul esitama riigikogule aruande metsanduse arengukava täitmise kohta.
Ühtlasi pidas komisjon vajalikuks täpsustada raieõiguse ja metsamaterjali üleandmise nõudeid. Täpsustati metsamaterjali võõrandamise lepingule ja aktile esitatud nõudeid: lisandus kohustus esitada metsateatise number. Seaduse kolmas lugemine oli mullu 10. detsembril. Riigikogu saalis sõna saanud opositsioonierakondade esindajad otseselt seadusmuudatusi ei toetanud. Tunnustamaks siiski asjaolu, et protsess oli demokraatlikum kui nii mõnegi teise õigusakti puhul ja et mõneti on seadus paremaks muutunud, ei oldud seadusmuudatustele selgelt vastu: poolt hääletas 76 riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu võeti seadusena vastu 10. detsembril. President Toomas Hendrik Ilves kuulutas metsaseaduse ja selle muutmise seaduse välja mullu 18. detsembril. Seadusmuudatused jõustusid 1. jaanuaril 2009.
Jõustunud metsaseadus vähendab topeltnõuete kaotamise tõttu riigi halduskoormust. Kuna formaalset asjaajamist on vähem, saavad metsaomanikud keskenduda metsakasutuse sisulisele küljele. Varem võis metsaomanik metsakorraldajalt välja kaubelda suurima seadusega lubatud raiemahu, ent nüüdne metsamajanduse korraldus rajaneb pikaajalisel ja läbimõeldud planeerimisel. See on võimalik ainult nõustamise ja koolituse kaudu, mitte kohustuste ja sunnivahendite abil.