Erametsaomanike maksustamist puudutavaid õigusakte on kahtlemata vaja täiendada. Kuidas seda teha?

Erametsaomanike maksustamine on juba pikka aega tekitanud probleeme
Metsaga seotud maksud on pakkunud Eesti metsaomanikele tõsist kõneainet umbkaudu viisteist aastat. Erilise hoo sai arutelu 1996. aastal, kui tulumaksuseaduses tehti muudatus, mille kohaselt ei kuulu residendist maksumaksja tulu hulka omandireformi käigus tagastatud maa (sealhulgas metsamaa) esmamüügist saadud tulu, samal ajal aga ei võimaldatud füüsilisest isikust metsaomanikul metsamaterjali ülestöötamisel kulusid maha arvata. Sisuliselt maksustati nõnda käive, mitte tulu. Metsatulu maksustamine on üks metsa- ja majandus poliitika valdkondi, mille kohta metsanduse huvirühmad on aastate jooksul esitanud mitmesuguseid muudatusettepanekuid, et arendada jätkusuutlikku metsandust.

2008. aasta sügisel tegid kirjutise autorid erametsakeskuse tellimusel analüüsi selle kohta, kas ja kuidas mõjutaks füüsilistest isikutest metsaomanike tulumaksumäära muudatus nii tulumaksu kui ka mõnede teiste maksude laekumist. Kui tulumaksumäär väheneb, saadakse puidu müügist mõistagi ka vähem maksutulu. See ei ole avalike teenuste vajadust arvestades ilmselt vastuvõetav. Kuid tõenäoliselt ergutaks maksumäära vähendamine metsa- ja puidukasutust vähemalt mõnda aega – majanduskeskkonna üldise elavdamise seisukohast oleks see asjakohane (või vähemalt oli paari viimase aasta jooksul). Oluline ongi selgitada, millised oleksid maksumuudatuse otsesed ja kaudsed mõjud.

Maksustamist on analüüsitud varemgi
Eesti erametsaliidu ja Eesti metsatööstusliidu koostöös valminud materjalidest selgub, et iga Eesti metsast saadud puidu kuupmeeter, mis on transporditud tööstuseni, toob riigile ja kohalikele omavalitsustele maksutulu peaaegu 120 krooni, millele lisanduvad edasisest töötlemisest laekuvad maksud (andmed 2005. aastast).
AS IMG Konsultant tegi 2000. aastal uuringu „Metsandust puudutava maksusüsteemi analüüs ja korrastamine”, milles tehti mitu ettepanekut, kuidas muuta maksusüsteemi, sealhulgas tulumaksu rakendamise põhimõtteid.
Arvukate ettepanekute hulgas olid ka “tulumaksu soodustused omandireformi käigus tagastatud maalt müüdavale metsamaterjalile või kasvava metsa raieõigusele”. Uuringu autorid põhjendasid neid nii: et kaotada tulumaksuseadusest surve omandireformi käigus tagastatud metsamaade müügile nende majandamise asemel, tuleks tulumaksuseaduses sätestada, et omandireformi käigus tagastatud maalt müüdud metsamaterjal või raieõigus on teatud piirmäärades maksuvaba tulu. See piirmäär võiks olla fikseeritud kroonides (mitte tihumeetrites või muudes ühikutes), et maksustatava tulu arvutamine ei oleks põhjendamatult keeruline ja umbmäärane. Kui majandada säästlikult, on keskmine suhteline tulu enne maksustamist 1000 krooni metsamaa hektari kohta aastas – see võikski olla sätestatud maksuvaba tulu piirmäärana aastas.
Väikeste paarihektariste metsamaade puhul ei ole niisugune maksuvabastus ilmselt kuigi tõhus, ent kui metsamaa hõlmab üle 10 hektari, on see juba arvestatav maksusoodustus. Selline maksuvabastus peaks kehtima niisama kaua, kui on ette nähtud tulumaksuseaduse § 15 lg 4 p 5, mis vabastab tulumaksust omandireformi käigus tagastatud maa müügist saadud tulu. Kuna viimane on tähtajatu maksuvabastus, siis võib ka omandireformi käigus tagastatud maalt metsamaterjali või raieõiguse võõrandamisest saadud tulu maksuvabastuse kehtestada tähtajatult.
Uuringus „Eesti maksusüsteemi mõju Eesti metsandussektorile ja metsaomaniku käitumisele” (Marastu ja Viilup, 2007) jõuti tõdemuseni, et meie praegune maksusüsteem mõjutab erametsaomaniku toimimist ja kogu Eesti metsandussektorit negatiivselt.

Kolme liiki metsamaksud
Metsanduses enim rakendatavad maksud võib jaotada kolme kategooriasse (Ovaskainen, 1992; Ollikainen, 1996): pindalamaks, tulumaks ja kinnisvaramaks.
Pindalamaks on iga-aastane maa tootlikkuse maks hektari metsamaa kohta; aluseks on maatüki kvaliteet, arvestamata tegelikku raiekogust või puistu tagavara.
Tulumaksu võib nimetada ka raievõi müügimaksuks. Maks nõutakse sisse müüdud puidu väärtuse järgi. Sellist maksuvormi rakendatakse Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal. Euroopas on viimaste aastate suundumus olnud maksustada maa väärtuse asemel tegelik tulu. Näiteks Soomes on alates 2006. aastast kasutusel ainult tulumaks. Kui kasvava metsa müügihind väheneb, kahaneb samavõrra ka tulumaks. Tulumaks on neutraalne, kui maksumäär arvatakse jäävat aja jooksul samaks (või kui muutusi tajutakse püsivatena). Ajutisena tajutav tulumaksumäära tõus vähendab raiemahtu.
Teisest küljest tähendab maksumäära oodatav tõus tulevikus, et maksujärgne tulu kahaneb. See innustab metsaomanikku rohkem raiuma, kuid ei soodusta investeeringuid metsandusse. Üldiselt saab teoreetiliste uuringute tulemuste põhjal öelda, et tulumaksu rakendamine vähendab puidu pakkumist.
Kinnisvaramaks on iga-aastane maks, mis arvutatakse maksumäära ja kasvava metsa tagavara turuväärtuse põhjal. Selle maksuvormi puhul tuleb puistute tagavara turuväärtus igal aastal ümber hinnata.
Pindala- ega tulumaks ei mõjuta pikaajalist puidu pakkumist: nad on selle suhtes neutraalsed. Neutraalsus tähendab siin seda, et maks ei mõjuta metsaomaniku majandusotsuseid. Pindalamaksu peetakse neutraalseks isegi hoolimata maksumäära muutustest.
Kinnisvaramaks vähendab pikaajalist pakkumist. Esiteks on maksul otsene negatiivne mõju kasvava metsa tagavarale. Teiseks on kaudne toime, mis on seotud majandamise intensiivsust mõjutavate otsustega. Kinnisvaramaks võib vähendada nii istutustihedust kui ka raieringi, mistõttu puidu pakkumine väheneb pikaks ajaks.
Üldiselt võib järeldada, et küpsusvanust (raieringi) lühendavad maksuvormid suurendavad puidu pakkumist lühemal ajavahemikul ja vähendavad seda pikema aja jooksul. Neutraalseks peetavad maksuvormid ei mõjuta raieringi, kui neid rakendada mõõdukalt. Raieringi pikendavad maksuvormid vähendavad puidu pakkumist lühikesel ajavahemikul, kuid suurendavad seda pikas perspektiivis.

Analüüsi tulemused
Autorid püüdsid selgitada, milline on seos puidukasutuse, selle alusel loodava lisandväärtuse ja maksutulu vahel. Aluseks võeti statistikaameti ning teiste ametkondade andmed raiemahu, puidukasutuse, sisemajanduse kogutoodang (SKT) ja maksutulu kohta.
Aastail 2000–2006 kasutati Eestis keskmiselt 7,7 miljonit tihumeetrit puitu (SMI raiehinnang, ekspordi- ja impordistatistika), mis andis 3,2 miljardit lisandväärtust aastas (statistikaamet, aastaraamat “Mets”).
Statistikaamet esitab andmeid ka lisandväärtuse struktuuri kohta, mille üks komponent on maksud. Eespool esitatud koondandmete põhjal selgus, et puidukasutus on loonud 414 krooni eest lisandväärtust ning riik saanud 134 krooni maksutulu ühe tihumeetri kohta. Kui lähtuda uusimatest, 2006. aasta andmetest, mis kirjeldavad praegust tootmisstruktuuri kõige paremini, on lisandväärtus 670 krooni, maksutulu aga 220 krooni ühe tihumeetri kohta.
Andmed näitavad, et hoolimata raiemahu ja ümarpuidu tarvituse mahu vähenemisest viimastel aastatel on ettevõtted suurendanud lisandväärtust – tänu puittoodete järeltöötlusele.
Et arvutada välja puidutööstustest laekuvad tööjõumaksud, koostati arvutitarkvara Powersim Studio Standard 2003 abil mudel, mis hõlmas kõiki olulisemaid puidutööstuse harusid, välja arvatud energeetika. (See vajaks oma mitmekesisuse ja kiire arengu tõttu eraldi käsitlust.) Algandmete saamiseks valiti suuruse, tehnoloogia jms. näitajate põhjal puitu töötleva tööstuse nn. näidisettevõtted. Ettevõtete kulustruktuuri kirjeldavad andmed saadi 2007. aasta majandusaasta aruannetest.
Tootmismahult suurim ja seega ka suurim ümarpuidu tarbija on Eestis saetööstus. Sulev Shvilponise koostatud 2006/2007. aasta puidubilansist selgub, et saetööstus kasutas ümarmaterjali ligikaudu 4 miljonit tihumeetrit: üle ühe miljoni tihumeetri rohkem kui Eestis raiutud jäme- ja peenpalgi maht (2,9 mln. tm) kokku. Ühtekokku kasutas puidutööstus 2007. aastal puitu tootmise sisendina 6,7 miljonit tihumeetrit.
Mudeli koostamisel võeti aluseks sortimentide jaotus ja tööstuse puidukasutus eeldusel, et importpuit asendatakse Eestist varutud puiduga. Vaadeldi saematerjali, vineeri, puitlaast- ja puitkiudplaatide tootmist ning puidumassi tootmist paberitööstusele. Konkurentsitult hõlmab enim tööjõumakse vineeritööstuse kasutatud üks tihumeeter ümarpuitu. Seal ulatub see ligemale 400 kroonini, täpsemalt 392 kr/tm. Ülejäänud tootmis harudes on see madalam. Puitkiudplaatide tootmisel on tööjõumaks üle 163 krooni, saematerjali puhul 133 kr/tm ja puitlaastplaatide puhul 116 kr/tm. Kõige väiksem on see aga puidumassi tootmisel paberitööstusele (84 kr/tm).

Tähtajaline tulumaksust vabastamise ettepanek väärib arutelu
Metsandus on viimastel aastatel hõlmanud Eesti majanduses võrdlemisi püsiva osa. Sisemajanduse kogutoodangus on metsamajanduse suhteline panus siiski vähenenud. See pole üllatav, sest raiemaht on praegu võrreldes 2000. aastaga tunduvalt (peaaegu kaks korda) väiksem. Samal ajal on puidutööstusettevõtted arendanud puidu töötlust ja väärindamist, mis on hoidnud valdkonnas loodud lisandväärtuse osakaalu SKT-s stabiilsena.
Heiki Hepneri tehtud uuringu põhjal vähendab füüsilistest isikutest metsaomanikele rakendatav maksuvabastus riigieelarve laekumisi 2009. aastal 48 miljoni krooni võrra. Seetõttu tuleks suurendada kodumaise puidu kasutust ja töötlemise mahtu, et võimaliku tulumaksuvabastuse korral hüvitada riigile laekumata tulu: umbes 200 000 tihumeetrit aastas ehk ligikaudu 10% füüsilistest isikutest metsaomanike praegusest raiemahust. Kas tulumaksuvabastus suurendab metsa kasutuse aktiivsust vähemalt kümnendiku, ei oska uuringu autorid praegu öelda. Selle selgitamiseks tuleks teha veel üks metsaomanike küsitlus või siis lähtuda teiste riikide kogemustest, mis saadud analoogse meetme rakenduse puhul.
Autorite arvates väärib tähtajaline tulumaksu protsendimäära kehtestamine majanduspoliitilist arutelu, sest ilmselt elavdaks see metsakasutust ja ühtaegu majandust.
Varasemad uuringud kinnitavad: kui vähendada füüsilisest isikust metsaomaniku puidu müügitulu maksumäära, avaldaks see üldist positiivset mõju, sest väheneks nn. varimetsandus.
Paraku ei rakendata metsaomanike maksustamisel seda laadi üldaktsepteeritavaid põhimõtteid.
Tunnustades Eestis rakendatavat lihtsat, arusaadavat ja väheste eranditega maksupoliitikat, viitame siiski sellele, et kuna füüsilisest isikust metsaomanik ei saa müügitulust maha arvata varasemaid metsa majandamise kulusid, ei ole maksustatud mitte puhastulu, vaid müügitulu. Tegemist on metsamajanduse ajalisest eripärast tuleneva erisusega. Sellest tuleneb ka vajadus veidi teist suguste maksustamispõhimõtete järele.

Kirjandus:
• Hepner, H. 2008. Füüsilisest isikutest metsaomanike roll maksude laekumisel riigieelarvesse. SA Erametsakeskus. Käsikiri.
• IMG Konsultant AS. 2001. Metsandust puudutava maksusüsteemi analüüs ja korrastamine. Uuringu aruanne.
• Marastu, M., Viilup, M. 2007. Eesti maksusüsteemi mõju Eesti metsandussektorile ja metsaomaniku käitumisele. Uuringu lõpparuanne.
• Metsakaitse ja Metsauuenduskeskus. 2008. Eesti metsad 2007. Tallinn.
• Ollikainen, M. 1996. Essays on Timber Supply and Forest Taxation. Valtion Taloudellinen Tutkimuskeskus. Helsinki.
• Ovaskainen, V. 1992. Forest taxation, timber supply and economic efficiency. – Acta Forestalia Fennica 233. Helsinki.
• shvilponis, S. 2008. Puidubilanss 2006/2007. Käsikiri.