Viimasel ajal on avalikkuses palju räägitud Björn Lomborgist ja tema raamatust “Skeptiline keskkonnakaitsja”. B. Lomborg pole ainus skeptik keskkonnakaitsjate hulgas. Metsade ja metsatööstuse teemale on keskendunud greenpeace’i asutajaliige Patrick Moore. Järgnevalt on refereeritud tema kirjutist
“Vastus on puud”, mida saab lugeda internetist. Omapoolseid kommentaare ja näidete
kohandamist Eesti oludele on välditud.

ELUKÄIK Patrick Moore on sündinud ja kasvanud tillukeses kalurite ja metsameeste külas Vancouveri saare loodetipus Briti Columbias, Vaikse ookeani äärses vihmametsas. Siis ei tajunud ta veel, kui õndsalik oli tema lapsepõlv. Ta sai mängida rannamadalikul kõrvuti vihmametsade ojakestes kudevate lõhedega. Alles Briti Columbia ülikoolis, avastades bioloogia, metsanduse ja geneetika järel ökoloogia, leidis Patrick Moore, et teaduse abil on taas võimalik aimu saada lapsepõlves kogetud vihmametsa müsteeriumist. Ta muutus radikaalseks keskkonnakaitsjaks ja leidis end 1960-ndate lõpus koos mõttekaaslastega ühe Vancouveri kiriku keldrist kavandamas protestiaktsioone USA vesinikupommi katsetuste vastu Alaskal. See sõpruskond tõestas, et rühm kaltsaka sildiga aktiviste lekkival kalalaeval võib muuta ajaloo käiku. Nii sündis Greenpeace.

1980. aastate keskpaigaks oli Greenpeace kasvanud organisatsiooniks, mille sissetulek oli üle 100 miljoni dollari aastas, 21 kontorit kogu maailmas ja üle 100 ülemaailmse kampaania. Presidendid ja peaministrid rääkisid keskkonnast iga päev.
Patrick Moore tundis, et tal on aeg muutuda. Viimase viieteistkümne aasta jooksul oli ta olnud iga päev vähemalt kolme või nelja asja vastu, vahelduseks otsustas ta olla millegi poolt. Patrick Moore tundis, et kui enamik inimesi sinuga nõustub, on aeg lõpetada nende tagumine kaikaga vastu pead ja istuda maha, et leida ühiste probleemide lahendusi. Sellega on ta tegelenud järgnevad 15 aastat. Pärinedes Briti Columbia perest, mis on kolmandat põlve seotud metsatööstusega, omades metsandus- ja ökoloogiaharidust, oli loogiline, et ta seadis sihiks määratleda, mis on jätkusuutlik metsandus. Alates 1991. aastast on ta Briti Columbia Metsaliidu jätkusuutliku metsanduse komitee esimees.

VASTUS ON PUUD
Patrick Moore usub, et puud on vastus paljudele küsimustele meie tulevikust.
Kuidas jõuda jätkusuutliku majanduseni, mis põhineb taastuval energial ja materjalidel? Mismoodi edendada kirjaoskust ja sanitaarolusid arengumaades, säilitades metsad ja puutumatu looduse? Kuidas vähendada kasvuhoonegaaside, eriti süsihappegaasi emissiooni? Mil viisil suurendada nende maade osa, mis toetavad liigilise mitmekesisuse suurendamist? Kuidas vältida pinnase erosiooni ja tagada puhas õhk ja vesi? Mil moel muuta maailm kaunimaks ja rohelisemaks? Vastus on: kasvatades rohkem puid ja seejärel kasutades rohkem puitu mittetaastuvate fossiilsete kütuste ning terase, betooni ja plastide asemel.
Mis on õigupoolest puu? Puu on lihtsalt suur taim, mis on omandanud võime kasvatada endale pikk puitunud vars. Kui neil seda võimet poleks, ei saaks me neist ei saematerjali ega paberit. Selle võime väljaarendamisel oli puudel vaid üks eesmärk: tõsta oma lehed või okkad teistest taimedest kõrgemale, et saada monopoolne õigus kasutada päikeseenergiat fotosünteesiks. Kui metsamehed raiuvad metsa, on üks eesmärk anda uutele puudele võimalus olla täies päikesevalguses. Põhimõtteliselt on puud taimed, mis tahavad olla päikesepaistes. Kui puud tahaksid olla varjus, oleksid nad pigem põõsad ega raiskaks nii palju aega ja energiat pikkade puitunud varte kasvatamiseks.
Mets on enamiku elusorganismide kodu. Nimelt mets, mitte aga ookeanid, rohumaad ega mäestikualad. Põhjus on väga lihtne: puude elav keha ise loob uue keskkonna, mida puudeta ei oleks, metsa sees on aga külma ja päikese ning tuule eest kaitstud keskkond. Puude lehed või okkad, puude viljad ja isegi puit ise on tuhandete uute asukate toit ja tekkepõhjus; elavate puudeta poleks neid olemas.
Ilmselt võib sellest asjaolust järeldada, et kui puud maha raiuda, siis metsas elavad asukad hukkuvad. Pressikonverentsil Genfis 1996. aastal kuulutas WWF (Maailma Looduse Fond), et igal aastal sureb inimtegevuse tagajärjel välja 50 000 liiki elusorganisme ning peamine põhjus on metsade raiumine. Sõnumist haaras kinni Associated Press ja muu meedia ning seepärast hakkasid sajad miljonid inimesed uskuma, et metsatööstus on liikide kadumise peasüüdlane. Senini ei ole WWF suutnud tuua ühtki näidet liikide väljasuremise kohta metsaraie tõttu.

MIKS LIIGID VÄLJA SUREVAD?
Inimtegevuse tõttu kadunud liikide loetelu on üsna pikk. Väljasuremise põhjustest on olulisemad kolm. Esimene ja vast tõhusaim viis liiki hävitada on liigi lihtne mahanottimine, kas toiduks või kahjurina. Teine põhjus on metsamaa kasutuselevõtt põllumaana. Mõnes metsaorus võis kasvada orhidee, mis ei kasvanud kuskil mujal. Kui mets maha raiuti või põletati ning maa viljapõlluks muudeti, võis orhidee kaduda alatiseks. Kolmas ja viimase kahesaja aasta tegelikult olulisim põhjus on olnud eksootiliste kiskjate ja haiguste sissetoomine Euroopast lähtunud koloniseerimisprotsessi käigus.
Tähnikkakk on üks paljudest liikidest, mida pole kunagi ähvardanud väljasuremine metsatööstuse tõttu. Siiski kaotas 30 000 metsatöölist 1990-ndate alguses USA Vaikse ookeani looderannikul töö, sest arvati, et metsaraie selles piirkonnas põhjustab tähnikkaku väljasuremise. Vaid mõne aasta jooksul pärast seda tehti väliuuringutega kindlaks: Washingtoni osariigi metsades elab neid kakke rohkem, kui see teoreetiliselt võimalik on. Nüüdseks on selge, et see liik on võimeline elama ja paljunema ka mujal kui põlismetsades. Hoolimata sellest, et sealsetes metsades elab kümneid tuhandeid tähnikkakke, kirjeldab New York Times neid kui peaaegu välja surnud liiki.
Metsaraie on harva või pole üldse liikide väljasuremise põhjus. Me kipume arvama, et mets vajab meie abi taastumiseks raie või tulekahju järel. Kuid see pole nii. Metsad on end ise taastanud tulekahjude, vulkaanipursete, maalihete, üleujutuste ja jääaegade järel kõik need 350 miljonit aastat pärast tekkimist. Alaskal taganevad liustikud kliima soojenemise tõttu. Päikese kätte jäänud kaljudele on tekkinud uus ökosüsteem koos noorte puudega, kuigi möödas on vaid 80 aastat. Järelikult peab kõigil metsas elavatel liikidel olema võime senisesse elupaika tagasi pöörduda, kui loodusolud seda jälle võimaldavad. Metsatulekahju on alati olnud metsa hävimise ehk nagu ökoloogid armastavad öelda, häiringu peamine põhjus. Meile öeldakse, et metsatulekahju on looduslik häiring, mis ei hävita ökosüsteemi, nagu seda teeb metsaraie kui mittelooduslik häiring. Kasutatakse kõikmõeldavat retoorikat loomaks muljet, et metsaraie on fundamentaalselt erinev häiring metsa ökosüsteemis, ehkki ka vulkaanipurse ja jääaeg on midagi täiesti erinevat tulekahjust. Tegelikult ei ole ka kahte ühesugust metsatulekahju. Küsimus on häiringu ulatuses, mitte olemuses. Metsad taastuvad nii raiest kui ka muudest häiringutest, oluline on vaid see, et häiring on lõppenud: tulekahju kustunud, vulkaan ei purska enam, jää on taganenud või raietöölised lahkunud. Patrick Moore’i vanaisa Albert Moore raius 60–70 aastat tagasi lagedaks suured alad ranniku vihmametsas Vancouveri saare põhjaosas. Ta ei tundnud sõna ökoloogia ning mõiste liigiline mitmekesisusleiutamiseni jäi veel 50 aastat. Sel ajal ei vesteldud keskkonnast külmal pimedal hommikul einestades, enne kui mindi välja ja tehti rasket tööd kuus või seitse päeva nädalas toimetamaks suuri tüvesid alla rannikule, vahel võttes primitiivse tehnoloogia tõttu kaasa pool pinnasest. Praegu vohavad neis paikades uued metsad, kus karud, hundid, puumad, hirved, kakud, kotkad ja kullid on jälle kodu leidnud. Keskkond on neile jälle sobiv ja nad pöördusid tagasi.

RAIELANKIDE VASTASED MÕTLEVAD PIGEM ISIKLIKELE JA SOTSIAALSETELE VÄÄRTUSTELE KUI LOODUSTEADUSTELE
Sierra klubi ütluse järgi ei pea selleks, et ära tunda halvasti majandatud metsa, olema metsamees: see, mis näib halvasti majandatud metsana, on seda ka tegelikkuses. Nad tahavad meid uskuma panna, et värskelt raiutud metsa inetu väljanägemine teeb metsaraie ja keskkonna hävitamise sünonüümideks. Siiski pole kännustik radioaktiivsete või toksiliste ainete ladestuspaik, kõik on 100% looduslik ja peagi kasvab peale uus ilus mets. Muidugi näeb aas või heinamaa parem välja kui raielank. Kuid ka raielanki võib vaadelda kui ajutist aasa,ajutist ses mõttes, et ta ei jää aasaks. Puude eemaldamise tõttu pääseb päike otse maapinnani, kasvama hakkavad taimed, mis ei talu varju. Me ei mõtle kunagi aasast ja raiesmikust ühel ajal. Lõpuks on aasad armsad paigad, kus on mõnus päikesepaistes jalutada, leida kuiv ja sile koht piknikuteki jaoks ning veeta meeldiv õhtupoolik. Raiesmik on aga täis kände ning puutükke ja kuiva siledat kohta piknikuteki jaoks sealt ei leia. Neil muljetel ei ole aga mingit pistmist liigilise mitmekesisuse või teadusega, see on puhtalt esteetika küsimus. Aasad on tegelikult väikesed kõrbed, mis on puude kasvuks liialt kuivad. Selle pärast nad ongi nii siledad. Aasad sobivad vaid põuakindlatele taimedele. Raiesmikud sobivad aga märksa liigirikkamale taimestikule, kaasa arvatud põõsad ja puud. Paar aastat pärast raiet on nad aasadest üldiselt suurema liigirikkusega ja enamvähem kümne aasta pärast ka niisama kenad.
Kui me mõtleme selle peale, kuidas maa peaks välja nägema, mõtleme me pigem isiklikele ja sotsiaalsetele väärtustele kui loodusteadustele ja liigirikkusele. Tegelikult on metsa kasvamise eri etappides tuhandeid eri kombinatsioone liikidest, mis kõik on omal viisil looduslikud ja jätkusuutlikud. Vanades puudes pole midagi paremat kui noortes puudes. Võib-olla on ideaalne, kui maastikus on igas vanuses metsi, see tagab looduslike kasvukohtade suurima mitmekesisuse kaudu eluvõimaluse suurimale arvule liikidele.

KUIDAS PEATADA METSADE KAHANEMIST?
Metsade hävimine on metsatööstuse jaoks raske teema, sest muidugi näib, et mets on hävinud, kui puud on maha lõigatud. Kuigi avalikule arvamusele on see raskesti taibatav, ei ole puudelangetus metsa hävimise piisav tingimus. Oluline on see, kas puud on eemaldatud alatiseks või asendatakse uutega. Põllud ja karjamaad näivad silmale nii kenad vaadata, eriti kui võrrelda neid lageraielangi kändude ja oksarägaga. Ent samas on just põllud ja karjamaad need, mis tegelikult põhjustavad metsade hävimist. Kui põllud ja karjamaad jätta omapäi, kuluks vaid 80 aastat ja me ei märkaks kuidagi, et seal oli kunagi põld või karjamaa.
Ei tahaks küll otseselt väita, et tuleb olla põllumajanduse laienemise vastu: miljardid inimesed vajavad toitu. Kuid on vaja märkida, et kolmest abinõust, mida me saaksime teha metsade hävingu peatamiseks, ei ole ükski seotud metsatööstusega. Need on:
1. Rahvastiku juurdekasvu reguleerimine. Mida enam inimesi, seda rohkem metsamaad tuleb muuta põldudeks ja karjamaadeks.
2. Põllumajanduse intensiivistamine. Viimase 50 aasta jooksul on Põhja- Ameerikas geneetika, tehnoloogia ja kahjuritõrje abil õpitud saama samalt pinnalt viis korda rohkem toitu.
3. Linnade asustustiheduse suurendamine. USA-s on linnade laialivalgumine tegelikult ainus märkimisväärne põhjus, mille tõttu metsad hävivad. Ühtlasi säästaks selle protsessi pidurdamine tunduvalt energiat ja materjale.

METSATÖÖSTUS ON KÕIGE JÄTKUSUUTLIKUM TÖÖTLEVA TÖÖSTUSE HARU
Puit on kõige kiiremini taastuv hõlpsasti kasutatav loodusvara. Kahjuks ei arva Greenpeace sedasama. Greenpeace on pöördunud ÜRO poole üleskutsega vähendada tarbitava puidu kogust, asendades puidu “keskkondlikult sobivate asendajatega”. Nende asendajate loetelu ei ole lisatud. Sierra klubi kutsub üles nullraiele ja soovitab keelata tööstuslik raie USA riigimetsades.
“Vihmametsade aktsiooni võrgustik” tahab puidukasutust Põhja-Ameerikas vähendada 75% võrra aastaks 2015. Patrick Moore’i kui eluaegse keskkonnakaitsja ja ökoloogi meelest on see keskkonnavaenulik suhtumine. Ta selgitab oma arvamust. Millisel otstarbel me kasutame puitu?
1. Üle poole kogu maailmas tarbitavast puidust, mida on keskmiselt 1,6 kilogrammi inimese kohta päevas ehk 6 miljardi inimese puhul 3,5 miljardit tonni aastas, kulub energia saamiseks. 60% puidust, mis kulutatakse energia saamiseks, tarbitakse suurem osa toidu valmistamiseks ja kütteks troopilistes arengumaades. Isegi kui neis piirkondades praegu ületatakse metsi raiudes jätkusuutlik tase, ei ole lahendus mitte võimaldada neil kasutada fossiilseid kütuseid, vaid kasvatada rohkem puid.
2. 25% puidust kasutatakse ehituses ja mööblitööstuses. Kõik asendusmaterjalid on mittetaastuvad ja vajavad tootmisel kõvasti rohkem energiat. Puit on päikeseenergia materiaalne kehastus, samal ajal kui teiste materjalide kasutus tarbib rohkesti fossiilseid kütuseid.
3. 15% raiutud puidust kasutatakse paberi tootmiseks, ligi pool sellest kogusest saadakse saematerjalide tootmise kõrvalproduktina, ülejäänust enamik aga raiutakse istutatud metsast, mis sageli on rajatud varem põllumajanduses kasutatud ja enne lagedaks raiutud maale. Seega: kui lõpetada puidu kasutamine paberitootmiseks, ei tähendaks see kuigi suurt metsade „säästmist“. Patrick Moore on sageli esinenud õpilastele ja üliõpilastele. Ta on avastanud, et paljude meelest võivat paberit toota puidu asemel kanepist, puuvillast või muust kiudainest. Tavaliselt küsib ta neilt siis, kas nad kavatsevad neid taimi Marsil kasvatada. On tobe mõelda, et suured eksootiliste monokultuuridega põllud on head liigilise mitmekesisuse jaoks. Isegi monokultuurilises männiistandikus on suuremad eeldused metsloomade, lindude ja putukate liigirikkuseks kui mis tahes sellisel põllul.
Mets seob kasvades süsihappegaasi ja metsaraie ei tähenda selle kasuliku mõju nullimist. See nullitaks siis, kui raiutud puud laotaks riita ja pandaks põlema. Kui aga saadud puitu kasutatakse selleks, et asendada fossiilseid kütuseid ja selliseid ehitusmaterjale, mille tootmine tarbib fossiilseid kütuseid, on tulemuseks süsihappegaasi nullemissioon.
Lõpetuseks naaskem Põhja-Ameerika lääneranniku vihmametsa. Umbes kolmesaja jala kaugusel Patrick Moore’i majast Vancouveri keskuses on Pacific Spirit Park. Kaks tuhat aakrit kaunist looduslikku metsa asub lausa linna südames. See ei ole botaanikaaed, vaid looduslik lääneranniku vihmamets: harilikud ebatsuugad, hiigelelupuud, läänetsuugad, vahtrad, lepad ja kirsipuud. Pargiradadel jalutavad inimesed ei oska aimatagi, et kõik need kaks tuhat aakrit raiuti täiesti lagedaks, et toita saeveskeid, mis aitasid ehitada Vancouverit.
Raiemehed, kes raiusid seda metsa oma kaheteraliste kirveste ja kahemehesaagidega ammu enne bensiinimootoriga saagide leiutamist, ei tundnud sõnu ökoloogia ja liigiline mitmekesisus sugugi paremini kui Patricku vanaisa. Nad lihtsalt raiusid metsa ja liikusid sedasama tehes kuskile mujale. Ei tehtud midagi, et aidata kaasa metsa taastumisele. Kuid maa jäeti rahule, sest see läks Briti Columbia Ülikooli omandusse.
Douglase nulud selles pargis on üle nelja jala jämedused ja üle 120 jala kõrged, taastunud on ka liigirikkus: putukad, rähnid, kakud, kullid, kotkad, koiotid ja suurte siniste haigrute koloonia, kes pesitseb seedrilatvades. See on metsa täielik taassünd täielikust hävingust. Patrick Moore ei usu, et oma täienenud teadmistega metsakasvatusest, liigilise mitmekesisuse säilitamisest, pinnastest ja geneetikast ei oska me saada metsast tuge oma tsivilisatsiooni ja tuhandete metsast olenevate liikide edasikestmiseks. On aeg, et poliitikud, keskkonnakaitsjad, metsamehed, õpetajad, ajakirjanikud ja lai avalikkus tajuksid seda tasakaalu õigesti. Sest me peame langetama õigeid otsuseid, kui tahame saavutada 21. sajandil jätkusuutlikkuse.

Kirjandus http:// www.lomborg.com
http://www.greenspirit.com