Katseid aretada hariliku haava ja ameerika haava ristand – hübriidhaab – alustati Saksamaal 1920. aastal. Praegu tegeldakse
hübriidhaavaga kõige rohkem Soomes ja Rootsis. Viimastel aastatel on hübriidhaaba kasvatatud ka Eestis. Uudne aretatud puu on saanud endale nii pooldajaid kui ka vastaseid.

	Ülo Tamm, Ivar Sibul

ALGUS OLI SEOTUD TIKUTÖÖSTUSE VAJA -
DUSTEGA
Hübriidhaab tekkis ajal, mil Lääne-Euroopas hakati aktiivsemalt tegelema
paplite aretusega, et saada kiirekasvulisi
ja heade puiduomadustega paplihübriide. Paljude eri katsevariantide hulgas ristati ka kohalikku harilikku haaba (Populus tremula L.)ameerika haavaga (Populus tremuloidesMichx.). Teadaolevalt sai esimesed hübriidhaavad Austria päritolu aretaja
Wolfgang von Wettstein 1920. aastal Saksamaal Münchebergi taimearetusjaamas (Wettstein, 1933). Tõenäoliselt oli esialgse ristamise emapuu harilik haab ja isapuu ameerika haab, sest viimase emaspuid oli raskem leida.
Hilisematel ristamistel on toimitud ka vastupidi. Niisiis kehtib nimetus hübriidhaab
mõlemat pidi saadud ristandite kohta. Soome dendroloogid on hübriidhaavale andud ka teadusliku nimetuse – Populus × wettsteini Hämet-Ahti (Hämet-Ahti, Karhu, 1989).

Kuigi juba esimestest ristamistest saadud hübriidhaavad osutusid kiirekasvulisteks, ei kasutatud neid laiemalt praktikas. Aktiivsemalt jätkati haava aretustööd pärast triploidse haava avastamist Rootsis 1935. aastal (Nilsson- Ehle, 1936). Esialgu püüti välja selgitada metsades kasvavad mädanikukindlamad haavaisendid ja kloonid. Kuna nõudlus haavapuidu järele oli suurenenud (peamiselt tikutööstuse tarbeks), alustati peagi ristamiskatseid, et saada kiirekasvulisi hübriide. Esimesed ristamistööd hariliku ja ameerika haavaga (P. tremula × Populus tremuloides) tehti Rootsis 1939. aastal (Karlsson, 1991). Esialgu kasutati kohalikku materjali, sest Rootsis kasvas üks vanem ameerika haab. 1940. aastal hangiti edasisteks töödeks haava õietolmu Põhja-Ameerikast. Neist ristamistest kasvatatud taimedega rajati hübriidhaavakultuurid, millest osa on säilinud praeguseni. Kümmekond aastat hiljem innustuti hübriidhaava aretamisest ka Soomes. Esimesed haabade ristamised tehti prof. M. Hagmani juhatusel Ruotsinkylä metsakatsejaamas 1950. aasta kevadel (Viherä-Aarnio, 1999). Hiljem ristamiskatseid laiendati, selleks hangiti ameerika haava tolmu Põhja-Ameerikast – peamiselt Ontariost ja Briti Columbiast. Tehti hulganisti katseid, kasvatati ristanditest taimi ja katsekultuure.

SARNANEB ROHKEM AMEERIKA HAAVAGA, KUID KIIREKASVULISEMMÕLEMAST VANEMAST
Harilik haab kodumaise puuliigina on hästi tuntud oma suurte, peaaegu ümmarguste, jämedalt tömpsaagja või loogelishambulise servaga paksude läikivate lehtedega. Haava lehed kinnituvad võrsele üsna pika (leherootsu pikkus on peaaegu võrdne lehelaba pikkusega – umbes 5–6 cm) ja veidi laperguse leherootsu abil. Väikseimgi õhuliikumine paneb niisugused lehed laperdama, millest arvatavasti tulenebki liigi nimetus tremula– värisev.
Ameerika haava lehed on korrapärase peensaagja servaga, kujult ümmargused, pigem munajad kui piklikmunajad, lühikese järsult terava tipuga. Üldiselt tumeroheliste, alt veidi sinakasrohelise varjundiga lehtede ülaküljel paistavad silma helerohelised rood.
Hübriidhaava lehed peaksid eelduste kohaselt olema oma vanemate vahepealsete tunnustega. Siiski sarnaneb hübriidhaab morfoloogilistelt ja ka bioloogilistelt omadustelt rohkem ameerika haavaga. Hübriidhaava eripära on tema erakordselt kiire kasv ja hariliku haavaga võrreldes üsna väikese läbimõõduga lühikesed ja õhukeste seintega puidukiud. Hübriidhaava erakordset kasvukiirust iseloomustab fakt, et soodsates kasvutingimustes võib ta tagavara juurdekasvus ületada oma lähtevanemaid kaks korda. Peale kiire kasvu peetakse hübriidhaaba hariliku haavaga võrreldes ka sirgetüvelisemaks ja paremini laasuvaks (Mikola, 1972). See tähelepanek võib olla tõepärane Soomes, kuid meil on see mõnevõrra kaheldav, sest leidub ju Eesti metsades väga sirgetüvelisi ja heakasvulisi haavapuistuid. Tuleb aga rõhutada, et haavale on iseloomulik suur liigisisene varieeruvus, mistõttu võib metsades kohata kõveratüvelisi, jämedaoksalisi, südamemädanikust kahjustatud või vastupidi – sirgetüvelisi, hästi laasuvaid, kiirekasvulisi ja südamemädaniku kahjustusele vastupidavaid haavakloone. Viimase aja uurimused on näidanud, et hariliku ja ameerika haava liikidevaheline geneetiline varieeruvus (DNA tasemel) võib olla isegi väiksem kui liigisisene varieeruvus (Stettler, 1999). Rõhutatakse, et mõlemale liigile on iseloomulik sarnane evolutsiooniline areng, morfoloogia, anatoomia, füsioloogia, paljunemisbioloogia, ökoloogia, puiduomadused ja vastupanuvõime haigustele ning kahjuritele (Peterson, Peterson, 1992; Stettler, 1999). Seega ristuksid liigid tõenäoliselt ka looduses väga kergesti, takistuseks osutub vaid looduslike kasvualade paiknemine eri mandritel.

KÕIGE ENAM ON UURITUD JA KULTIVEERITUD SOOMES
Kiirekasvuliste ja haiguskindlate järglaste saamiseks on tehtud ristamiskatseid mitmetes riikides. Näiteks Lätis alustati haava ristamiskatseid 1964. aastal. 1966–1968 ristati Leedus harilikku haaba, ameerika haaba ja hõbepaplit 14 kombinatsioonis. Hübriidhaava kasvatamise katseid on tehtud Venemaal, Poolas, Taanis, Saksamaal, Norras ja mujal. Hoolimata tõusudest ja mõõnadest uuritakse hübriidhaavakultuure Rootsis praegugi. Rootsi on Soome kõrval tõenäoliselt teine olulisem riik, kus aktiivselt paljundatakse, kultiveeritakse ja uuritakse hübriidhaaba.
Hübriidhaava aktiivse paljundamise, uurimise, kultiveerimise ja propageerimise poolest tuleb esile tõsta siiski Soomet. Juba aastatel 1950–1960 rajati seal eri kohtades (peamiselt Lõuna- ja Kesk-Soomes) sadu väikesepinnalisi hübriidhaavakultuure. Kontrollitud ristamistest kasvatatud haavataimed istutati 170 eksperimendina kokku 670 kultuuris (Beuker, 1991). 1970. aasta alguseks oli kultuuridesse istutatud kokku umbes 0,5 miljonit hübriidhaava taime. Hübriidhaavakultuure oli rajatud juba nii palju, et peeti vajalikuks selgitada täpsemalt nende õnnestumist. Haavakultuuride inventeerimiseks ja mõõtmiseks loodi metsatööstuse rahalisel toetusel nn. haavatoimkond. 1970–1973 tehti suur haavauurimus, mille käigus võeti vaatluse alla aastatel 1951–1967 rajatud haavakultuurid vanusega 6–22 aastat. Uurimistöö tulemusena saadud väliandmete kogus oli ülisuur, kuid nende analüüsimine jäi soiku. Üks põhjus oli asjaolu, et innustus haaba kasvatada oli vaibunud. Alles 1997. aastal Soome Metsainstituudis alustatud “suure haavauurimuse” materjalide analüüsil käsitleti kokku 895 kultuuri mõõtmisandmeid (Viherä-Aarnio, 1999) ja võrreldi nende kasvu looduslike haavikute kasvuga (Hynynen, 1999). Nende ulatuslike uurimistööde stiimuliks sai uus tehnoloogia paberimössi tootmisel. Selgus, et haavapuidu lisamine paberimössile parandab tunduvalt paberi omadusi ning võimaldab toota õhukest ja kvaliteetset paberit. Omadustelt võib hübriidhaavapuit edukalt võistelda akaatsia- ja eukalüptipuiduga. Kuna haavapuit on hele, saab paberimössi tootmisel säästa pleegitusaineid ja rakendada keskkonda vähem koormavat tootmistehnoloogiat.
Metsatööstuse rahalisel toetusel jätkati uurimistööd, et üle vaadata varasemad hübriidhaavakultuurid ja välja valida paremad puud. Aastatel 1995–1997 valiti kultuuridest, mis sisaldasid üle 170 klooni ja üle 60 000 puu, paljundamiseks välja kiiremakasvulised ja parema fenotüübiga isendid. Väga range valiku tulemusena võeti paljunduseks ainult 29 puud. Nendest õnnestus koekultuuride meetodil laboratooriumis paljundada 25 (Salonen, 1998). Üksikasjalike katsetega, mis tehti Metsageneetika ja -selektsiooni Instituudis Saksamaal, selgitati, et haavakloonide regeneratsioonivõime on väga erinev: katsetatud 48 kloonist andsid häid tulemusi 10, rahuldavaid 12, katse tingimustes ei olnud regeneratsioonivõimet 26 kloonil (Ahuja, 1983).
Soomes on mikropaljunduse saladused ja võimalused hästi omandatud ning asutud haavakloone hulgi paljundama. Huvi haava kasvatamise vastu on tekkinud ka Soome maaomanikel. 1995. aastal Metsäliitto alustatud projektiga seati sihiks rajada alates 2000. aastast igal aastal tuhat hektarit haavaistandusi ja toota üks miljon haavataime.

HIRMUD JA LOOTUSED
Eestis tekitas hübriidhaava teema ärevust 1999. aastal, mil AS Metsind hakkas Soomest toodud potitaimi istutama endistele põllumaadele. Peagi avaldasid loodusesõbrad ja loodushoiuspetsialistid mitmeid kahtlusi. Oletati, et hübriidhaava sissetoomine võib rikkuda meie haavapuistute geenifondi, et tema kiire kasv soodustab hübriidhaava levikut ümbritsevatesse looduslikesse kooslustesse ning et hübriidhaaval võib olla negatiivne mõju mitmesuguste haavaga seotud organismide levikule ja arvukusele. Vaieldi ka selle üle, kas hübriidhaava puhul on tegemist võõrliigiga, kas see võib olla geneetiliselt muundatud organism jne.
Selguse saamiseks tellis SA Keskkonnainvesteeringute Keskus projekti “Hübriidhaava kultiveerimise mõjude analüüs” kirjandusraporti, mille koostasid EPMÜ metsandusteaduskonna spetsialistid. Kirjandusraporti seisukohti arvestades ja ka mõningaid muid allikaid kasutades koostasid Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse tellimusel OÜ Hendrikson & Ko spetsialistid Eestis hübriidhaava kultiveerimisega kaasneva keskkonnamõju hinnangu.
Kuigi hinnangus analüüsitakse põhjalikult hübriidhaava kultiveerimisega seonduvaid võimalikke ja võimatuid variante, ei saa selle alusel teha järeldust, et hübriidhaava sissetoomine ja kultiveerimine tähendaks ohtu Eesti loodusele. Vestluste järgi Põhjamaade spetsialistidega tunduvad neilegi Eestis tekkinud hirmud arusaamatud. Soomes ja Rootsis, kus hübriidhaavaga on tegeldud pikemat aega, ei ole juhtunud midagi katastroofilist. Ka üldsus ei ole tõstatanud nõuet loobuda hübriidhaava istutamisest. Hübriidhaava kultiveerimise mõjusid ökoloogilistele suhetele ei ole seni kahjuks eriti uuritud, järeldused on puhtkogemuslikud ja tehtud lähteliikide bioloogiliste omaduste põhjal. Kahjuks peab tõdema, et ka meie keskkonnamõjude hinnangus puudub selge ja kokkuvõtlik tulemus, mida peaks edaspidisel kultiveerimisel arvestama. Et negatiivset mõju pole hinnangus välja toodud ja haavaistanduste rajamine ei ole vastuolus kehtivate õigusaktidega, jätkub hübriidhaava kasvatamine.
Eri maavaldajad on Eestis viimase aasta jooksul rajanud mitmeid hübriidhaavaistandusi. Seda on arvatavasti õhutanud tegema ka lootus, et tõenäoliselt rajatakse lähiaegadel Eestisse paberimössi tootmise tehas, mis vajab rohkesti toorainet. AS Plantex on omandanud hübriidhaava taimede kasvatamise tehnoloogia ja müünud taimi soovijatele. Samas soovitab AS Plantex, kuidas neid istutada ja kultuure hooldada.
Paljude spetsialistide hulgas on tekkinud huvi meie metsades kasvava kiirekasvulise ja hariliku haavaga võrreldes südamemädanikule vastupidavama triploidse haava paljundamise vastu. Seni on teada ka üksikud positiivsed tulemused. Loodetavasti tekivad peagi hübriidhaavaistanduste kõrvale kodumaise triploidse haava kultuurid, mis mitmekesistavad tulevasi haavaistandusi.
Lõpetada võiks tõdemusega, et AS Metsind alustas projekti, mis pakub alternatiivi meie veidi kängu jäänud põllumajandustootmisele. Ühtlasi aitab see Eestis väärtustada puuliiki, mida meie põhjapoolsetes naabermaades on kasvatatud ja propageeritud juba üle viiekümne aasta.

Kirjandus
• Ahuja, M. R. 1983. Somatic cell differentiation and rapid
clonal propagation of aspen. – Silvae Genetica, 32, 3/4.
• Beuker, E. 1991. Breeding of Aspen and Poplars in Finland. –
Metsänjalostussäätion Tiedonantoja, 1.
• Hämet-Ahti, L., Karhu, N. 1989. Nomenclatural and taxonomical
notes on some woody plants in Finland. – Memoranda
Soc. Fauna Flora Fennica, 65.
• Hynynen, J. 1999. Haavan ja hybridihaavan kasvu ja tuotos.
– Haapa-monimuotoisuuta metsään ja metsatalouteen. –
Metsäntutkimuslaitoksen Tiedonantoja, 725.
• Karlsson, B. 1991. Experiences and ideas of hybrid aspen in
Sweden. – Metsänjalostussäätion Tiedonantoja, 1.
• Mikola, J. 1972. Hybridihaapa. – Dendrologian seuran
tiedotuksia, 1.
• Nilsson-Ehle, H. 1936. Über eine in der Natur gefundene
Gigasform von Populus tremula. – Herditas, 21.
• Peterson, E. B., Peterson, N. M. 1992. Ecology, management
and use of aspen and balsam poplar in the prairie
provinces. – For. Can. Northern Forestry Centre, Edmonton,
Alberta. Spec. Rep., 1.
• Salonen, M. 1998. Hybridihaavan taimia mikrolisäyksellä. –
Metsänjalostussäätio Tiedote, 1.
• Stettler, R. F. 1999. The Question of Schale in Management
of Poplar. College of Forest Resources, University of
Washington. – Forest Industry Lecture Series No. 43.
• Viherä-Aarnio, A. 1999. Hybridihaapa – 40 vuoden takaa
uudeksi viljelypuuksi. – Haapa-monimuotoisuutta
metsään ja metsätalouteen. – Metsäntutkimuslaitoksen
Tiedonantoja.
• Wettstein, W. von 1933. Die Kreutzungsmethode und die
Beschreibung von F1 Bastarden bei Populus. Z. Züchtung, A.
– Pflanzenzüchtung, 18.