Alo Põldmäe

Selles kirjutises on vaatluse all Neeruti kaisutavad puud. Nende leidude põhjal on valminud ka samanimeline näitus.

Embavaid puid märkad siis, kui oled ise häälestunud kallistustele Kui olin Neeruti muusikaliste ja semiootiliste ning Kalevipoja puudega juba piisavalt tutvust teinud (vt. selle aasta eelmisi Eesti Metsa numbreid), avastasin, et omaette köitev teema on kallistavad või suudlevad puud. Mingist hetkest peale hakkasin koostama kogu selleteemalistest fotodest. Nii nagu kõikide asjade märkamise ja mõistmisega siin maailmas, oleneb ka puudega kontakti leidmine häälestusest. Ju olin mingil ajal eriti häälestatud kallistustele ja siis hakkasin neid korraga märkama ka metsas. Nõnda saingi kokku oma neljanda näituse „Neeruti kallistavad puud”.

Hämmastav, kui sarnane on puude
maailm inimeste omaga! Ka kaisutustega
seotult. Seda teame hästi, et puud
vajavad hoolitsust, hellust ja tähelepanu
nagu inimesedki. Vähem teame seda,
et ka puudele meeldivad kallistused.
Teatavasti loodab inimene põlispuud emmates
saada positiivset energiat ja lootust
edasiseks eksisteerimiseks. Mine tea,
ehk mõjuvad inimese siirad kallistused
kosutavalt ka puudele.
Eriti kirglikud näisid olEvat tammEd, kuid ka
kasEd ja pärnad
Mu tähelepanu koondus puude omavahelistele
kaisutustele ja suudlustele. Eriti
kirglikud tunduvad olevat tammed („Öine
kallistus”). Nende oksad ja tüved põimuvad
mõnigi kord lausa ennastunustavaks
suudluseks-kallistuseks. Üks niisugune
pilt kannab nime „Kirglik suudlus”, teise,
veelgi kirglikuma pealkiri on „Süles”,
kolmas, veel tundelisem on „Peaaegu
üks”. Peale oma liigikaaslaste meeldib
tammedele teistegi puuliikide lähedus,
eriti paistavad nad hästi läbi saavat kuuskedega.
Üks selline foto kujutab lennukat
tamme ja kuuse tantsupoosi – „Armunud
argentiina tangopaar”. Ka männid on
mind oma emotsionaalsusega üllatanud,
sedasorti on foto „Ennastunustavas embuses”.
Sülelevaid kaski olen näinud just rabaservadel.
Eks seal, ebakindlamal pinnasel, kulubki kaaslase toetav embus
marjaks ära. Seejuures tuleb eriti selgelt
esile kaskedele omane graatsia,
hoogne liikumine. Sellised pildid kannavad
pealkirju „Kallistus käigupealt” või
„Tantsukallistus”.
Neeruti metsades olen kohanud järskudel
nõlvadel kasvavaid pärnapuude
perekondi: kuni kaheteistkümnest tihedalt
ühest „ematüvest” üksteise võidu
päikese poole sirutuvaid pesakondi. Neid
pildistades olen saanud fotod „Kolm kallistavat
graatsiat” või „Kallistav perekond”.
Nagu inimestegi puhul on ka puudel
arglikke („Püüab emmata”, „Vaikiv
poolehoid”, „Õhkõrn embus”), sõbralikke
(„Sõber on toeks”), pidurdamatuid („Peaaegu üks”), omakasupüüdlikke
(„Lausa lööb külge”, „Lipitseja”), liialdatud
(„Nõretav kallistus”), ohtlikke
(„Ohtlik lähenemine”, „Võrgutatud”)
ja võõristustki esile kutsuvaid lähenemisi
(„Kallistab iseennast”, „Armastab
suurt”).
Mõnele embavate puude fotole sobivad
hästi pealkirjaks rahvalikud ütlused,
nagu „Kas vana arm ka roostetab?” või
„Ka vanad hobused tahavad kaeru...”.
Puude fantaasiaküllane väli mus insPireerib
endiselt
Põhiline, milleni olen puid pildistades
jõudnud, on teadmine, et puude maailm
on vähemalt niisama komplitseeritud
kui inimeste oma. Puud on ümbritseva suhtes väga tundlikud. Tüve pikkuse,
võra laiuse, juurte kalde või tüveseente
leidumise kaudu võib teha kindlaks
nende kasvuolusid, toitainete üleküllust
või puudulikkust ja muidugi puu tervislikku
seisundit.
Otsides iseäraliku tüve- või oksakujuga
puid, võib fotole sattuda ka eriskummalisi
asju. Nii sattusin ülipõnevale, külluslike
vormidega kuusele – metssigade
seljasügamise puule, mida hakkasin nimetama
sigade „rituaalpuuks”.
Puud võluvad mind endistviisi ja tänu
neile olen saanud hoogu ja inspiratsiooni,
avastamaks puutsivilisatsiooni uut
üllatustekihti. Selle kihi all peituvad puuseened,
-käsnad, -pahad, -muhud ... Väga
põnev maailm!