Tänavu 1. detsembril möödus 120 aastat Eesti dendroloogia isaks tituleeritud mehe sünnist. Vaatluse all on tema elukäik ja -töö, ennekõike tegevus dendroloogina.

Elukäik
Tänavu täitus 120 aastat ühe silmapaistvama eesti metsateadlase Andres Mathieseni sünnist. Tema nimega on lahutamatult seotud metsanduskõrghariduse rajamine ja metsandusliku uurimistöö algus Eestis. Äärmiselt laiahaardelise teadlasena avaldas ta trükisõnas arvamust peaaegu kõigi metsateaduse valdkondade kohta: leidub metsanduse ajalugu, metsapoliitikat, -korraldust, -takseerimist, -kasvatust ja -kaitset ning metsakasutust käsitlevaid kirjutisi. Üks professor Mathieseni lemmikalasid oli dendroloogia, millele ta pühendas suure osa oma teaduslik-praktilisest tegevusest.

Andres Mathiesen sündis 1. detsembril 1890. aastal Pärnumaal Sindis sealse kalevivabriku postimehe pojana. Üldhariduse omandas ta kohalikus ministeeriumikoolis ja Pärnu gümnaasiumis. Aastail 1911–1915 õppis Andres Mathiesen Peterburi metsainstituudis, mille lõpetas metsateadlase esimese järgu diplomiga. Ta võttis inseneriväe ohvitserina osa Esimesest maailma sõjast, olles mitmel juhtival ametikohal Põhjarinde tagalateenistuses. Pärast sõjaväest vabanemist 1918. aasta veebruaris töötas Andres Mathiesen lühemat aega abimetsaülema ja metsaülemana Pärnumaal ning maakonna metsaülemana Läänemaal, 1920. aasta veebruaris määrati ta Metsade Peavalitsuse ülema abiks. Sama aasta 10. märtsil kinnitas Tartu ülikooli ajutine nõukogu põllumajandusteaduskonna kogu 30. jaanuari otsuse valida Andres Mathiesen metsaasjanduse ja geodeesia õpetajaks, seega tulevase metsaosakonna esimeseks õppejõuks. Õppetööd alustas A. Mathiesen 16. augustil geodeesia praktiliste töödega. Sellest ajast kuni 1944. aasta sügiseni oli ta väikeste vahedega seotud õppetööga metsaosakonnas. Doktoritöö kaitses Andres Mathiesen 1928. aasta novembris ja 11. veebruaril 1929 kinnitati ta Tartu ülikooli korraliseks professoriks. Ülikoolis töötamise ajal oli Andres Mathiesen võrdlemisi koormatud administratiivse ja ühiskondliku tööga. Aastail 1928–1937 oli ta põllumajandusteaduskonna dekaan. 1921–1944 oli Mathiesen ühtlasi õppemetskonna juhataja, aastail 1924–1937 loodusuurijate seltsi looduskaitsesektsiooni esimees ja 1932–1937 Riigi Metsatööstuse nõukogu esimees. Aastail 1941–1943 tuli tal olla ülikooli prorektor ja rektori asetäitja. 1944. aasta sügisel siirdus A. Mathiesen Rootsi, kus töötas Rootsi kuninglikus metsaülikoolis ja hiljem puidu-uurimise instituudis. 1949–1951 töötas Anres Mathiesen Lady Davise fondi stipendiaadina Kanadas Toronto ülikooli juures. Nii Rootsis kui ka Kanadas jätkas ta teadustegevust, avaldas mitu teadusartiklit. Andres Mathiesen suri 3. mail 1955, tema põrm puhkab Stockholmi Metsakalmistul. DenDroloogiategevus 1920. aastatel Hoolimata suurest haldustöö koormusest suutis Andres Mathiesen avaldada rohkesti teadustöid metsanduse kohta. Olles metsakorralduse kabineti juhataja, võttis ta dendroloogia selle kabineti õppekavasse. Et sel ajal polnud eestikeelset õppekirjandust dendroloogia kohta, asuti kohe neid trükiseid koostama. Juba 1921. aastal avaldati mimeograafil paljundatuna A. Mathieseni ja K. Werbergi (alates 1936 Veermets) koostatud „Puude ja põõsaste määraja lehtede järele”. Järgmisel aastal ilmus samadelt autoritelt „Puude ja põõsaste määraja pungade ja välistunnuste järele”. Rühm Eesti metsamehi käis 1925. aasta suvel Soomes, kus tutvuti peamiselt metsanduskatsejaamade tööga. Soome Metsade Peavalitsuse juhataja A. Cajander andis külalistele ülevaate Soomes tehtud võõrpuuliikide aklimatiseerimise katsetest. Andres Mathiesen tutvus seal ka Mustila arboreetumi omaniku Aksel Tigerstedtiga, kes andis ülevaate asjaomastest katsetöödest Mustilas. Aastail 1925–1926 viibis Andres Mathiesen Rockefelleri fondi stipendiaadina välismaal, kus töötas muu hulgas Mariabrunne ja Tharandti dendroloogiaaias ning Müncheni ja Berliini botaanikaaias. Nendes uurimisasutustes täiendas ta oma teadmisi dendroloogiast, kogus herbaarmaterjali metsaosakonna jaoks ning sõlmis sidemeid seemnete hankimiseks. V Eesti metsateadlaste päeval 1927. aastal esines Andres Mathiesen referaadiga Austria metsandusest. Muude andmete kõrval esitas ta selles rohkesti informatsiooni nii Austrias kasvavate kohalike kui ka võõrpuuliikide kohta. Nii on ta märkinud, et Austrias laialt levinud must mänd (Pinus nigra) võiks edukalt kasvada ka Eestis paemuldadel, kui õnnestuks saada külmakindlamate vormide seemet. „Tartu Ülikooli Metsaosakonna Toimetuste” sarjas ilmus 1927. aastal Andres Mathieseni raamat „Ülikooli Õppemetskond”. Selles trükises on võrdlemisi põhjalikult kirjeldatud enne õppemetskonna loomist Järvseljal (Kastre- Peravallas) rajatud metsakultuure, sealhulgas võõrpuukultuure. Hariliku kuuse ja männi kõrval oli seal 19. sajandi lõpukümnendil kultiveeritud harilikku tamme, euroopa ja siberi lehist (Larix decidua ja L. sibirica), euroopa ja siberi nulgu (Abies alba ja A. sibirica), kanada ja siberi kuuske (Picea glauca ja P. obovata), valget mändi (Pinus strobus) ja musta mändi ning alpi seedermändi (P. cembra). Lehtpuudest oli sel ajal kultiveeritud harilikku pööki (Fagus sylvatica) ja harilikku valgepööki (Carpinus betulus). Õppemetskonna katsetööde plaanis oli algusest peale kirjas võõrpuuliikide aklimatiseerimise uuringud. Andres Mathiesen oli seisukohal, et võõrpuukultuure rajades tuleb võimaluste piires kasutada kohapeal varutud seemet. Koguteos „DenDroloogia”, põhjaliKem terviKliK DenDroloogiaKäsiraamat tänini 1934. aastal ilmus Andres Mathieseni sulest kapitaalne koguteos „Dendroloogia”, mille alapealkiri on „Puuteaduse käsiraamat metsateadlastele, aednikkudele ja loodusesõpradele”. Käsitletavate liikide arvult (ligi 3000 liiki ja vormi) on see raamat jäänud senini kõige põhjalikumaks eestikeelseks dendroloogiakäsiraamatuks. Teos sisaldab 783 lehekülge teksti, 389 joonist ja 5 areaalikaarti. Raamatu alguses on toodud loend 116 tähtsama dendroloogiateose kohta (põhiliselt saksa, vene ja eesti keeles, mõned trükised on ka soome, inglise, prantsuse, rootsi ja läti keeles). Samasse on paigutatud ka puunimetusi käsitlenud tähtsamate autorite nimestik (kokku 158). Liike kirjeldades on suuresti lähtutud autori isiklikest tähelepanekutest, mis tehtud nii Eestis kui välismaal. Raamatu lõpus on esitatud juhendid puude ja põõsaste kasvatamise ning hooldamise kohta. Üksiti on lisatud loetelu neist ilupuudest ja -põõsastest, mis sobivad Eestis kasvatamiseks. Sinna on paigutatud ka tähtsamate puittaimeperekondade (kokku 185 nimetust) ladina-, eesti-, saksa-, prantsus-, inglis- ja venekeelsed nimetused ning raamatus leiduvate ladinakeelsete nimetuste register. Andres Mathieseni „Dendroloogia” kohta avaldati selle ilmumise järel mitu kiitvat arvustust ajakirjades Eesti Loodus, Loodusevaatleja ja Eesti Mets. Professor Schreiber Viini ülikoolist olevat teinud autorile ettepaneku tõlkida raamat saksa keelde, et see siis Viinis välja anda. Ajapuuduse tõttu olevat Andres Mathiesen sellest ettepanekust loobunud. muuD DenDroloogiaKirjutiseD 1930. aastatel 1936. aasta detsembris pidas Andres Mathiesen Riia ülikooli põllumajandusteaduskonnas ettekande „Võõrpuuliikide kasvatamise katsetest Eestis”. Järgmisel aastal avaldati see ettekanne lätikeelses tõlkes Läti metsanduslike tööde XV kogumikus. Autor andis ülevaate võõrpuuliikide kasvatamise katsetest Eestis. Kokkuvõttes on märgitud, et eksoote pole otstarbekas kasvatada metsapuudena, sest kohalikud puuliigid on parema kasvuga. Võõrpuuliigid on tähtsad esteetilisel eesmärgil, samuti eksootide mõnede eriomaduste tõttu. Halli mändi (P. banksiana) ei tasu näiteks Eestis kultiveerida Ajakirjas Eesti Mets ilmus 1938. aastal Andres Mathieseni pikem kirjutis „Selektsiooni küsimus metsakasvatustööde teostamisel”. Autori hinnangul pole Eestis võõrpuuliike kultiveerides üldjuhul võimalik metsade tootlikkust suurendada. Võõrpuudest oleks mõeldav metsas kasvatada vaid lehise ja papli (Populus sp.) liike ning seda üksnes parematel kasvukohtadel. Põhiline viis parandada metsade tootlikkust on kohalike puuliikide selektsioon. Lehise kohta on Mathiesen märkinud, et väga kiire kasvuga on euroopa ja jaapani lehise hübriid (L. x eurolepis). Noores eas on jõudsa kasvuga ka kuriili lehis (L. kurilensis). Et see lehiseliik kannab juba väga noorelt käbisid, avaldas Mathiesen arvamust, et vanemas eas võib kuriili lehis nii siberi kui ka euroopa lehisest kasvus maha jääda. Ajakirjas Agronoomia ilmus 1938. aastal Andres Mathieseni kirjutis „Paplid ja nende kasvatamine”. Kiirekasvulisi papleid pidas ta sobivateks liikideks talumetsades, kust saadakse puitu majapidamise tarbeks. Artiklis on vaatluse all paplite bioloogia ja nende kultiveerimine, ühtlasi on antud ülevaade tähtsamatest papliliikidest Eestis. 1938. aasta suvisel õppevaheajal tutvus Andres Mathiesen Lätimaal Bukulti metsandusliku katsejaama puukooliga, Kopenhaageni botaanikaaia, Taani ülikooli metsaosakonna Karlslundi arboreetumi ja Korniku arboreetumiga Poolas. XV Eesti metsateadlaste päeval 1938. aasta märtsikuus pidas Andres Mathiesen ettekande „Jahinduse ja metsanduse vahekordadest”, mis järgmisel aastal ilmus kogumikus „Eesti Metsanduse Aastaraamat IX”. Autor analüüsib metsloomade tekitatud vigastusi metsapuudel, kusjuures peatähelepanu on pööratud võõrpuuliikidele. Suurte kahjustuste korral pidas Andres Mathiesen ainsaks lahenduseks tunduvalt vähendada metskitsede arvukust. Rohkesti dendroloogiaartikleid ilmus Andres Mathieseni sulest 1939. ja 1940. aastal ajakirjades Eesti Mets, Aed ja Agronoomia. Ta on kirjutanud elavpostidest ja elavtarade rajamisest, puude ja põõsaste külmakahjustustest, lehtede varisemisest ning sügisesest puude ja põõsaste värvirohkusest, külmakahjustatud puude hooldamisest jne. Nii mõneski kirjutises on ta jaganud praktilisi nõuandeid, kuidas kasvatada puid ja põõsaid. Tegevus dendroloogi-prakTikuna Andres Mathieseni suureks teeneks tuleb pidada võõrpuuliikide levitamist Eestis. Järvselja taimeaiad olid liikide arvu poolest märksa mitmekesisemad kui Eesti teised aiaärid. Seejuures müüdi Järvseljalt istutusmaterjali tunduvalt odavamalt kui tolleaegsetes eraaiaärides. Istikute müügihinna määramisel arvestati, et see kataks seemnetele ja taimede kasvatamisele tehtud kulutused. Sõjaeelsetel aastatel Järvselja taimeaedadest levitatud ilupuude ja ­põõsaste liikide ning vormide hulk ulatus 400ni. Nende hulgas oli üsna palju haruldasi võõrpuuliike, mida polnud võimalik saada teistest aiaäridest. Andres Mathieseni juhendusel hakati 1923. aastal rajama Raadi dendroloogiaaeda. Enne 1939/1940. aasta külma talve kasvas seal üle 500 liigi ja vormi puid ning põõsaid. Kuusnõmme bioloogiajaamas Saaremaal rajati samuti taimeaed, kus hakati kasvatama suhteliselt külmaõrnade liikide istikuid. Samuti pidi Kuusnõmme aednikmetsavaht koguma Saaremaalt võõrpuuliikide seemet Järvselja taimeaedade jaoks. Andres Mathiesen hankis ise ka võõrpuuliikide seemneid. Arhiivis on hoiul ulatuslik kirjavahetus mitmesuguste puu ja põõsaseemnete tellimise kohta. Isikliku tutvuse tõttu sai A. Mathiesen paljude võõrpuuliikide seemet Mustila arboreetumi omanikult A. Tigerstedtilt. Andres Mathiesen hindas vääriliselt neid mehi, kes olid Eestis varem tegelnud dendroloogilise uurimistööga. Kui 1929. aastal otsustati krahv Friedrich Berg valida Tartu ülikooli audoktoriks, esitas Andres Mathiesen kui tolleaegne põllumajandusteaduskonna dekaan tema kohta iseloomustuse. Muude tunnustust väärivate tegude kõrval oli selles märgitud, et ei saa vaikides mööda minna Fr. Bergi teenetest metsakasvatuse alal, iseäranis tähelepanuväärsed on pajusortide kasvatus ja edurikkad katsed aklimatiseerida võõramaa puid. Andres Mathiesen oli rahvusvaheliselt tunnustatud dendroloog, kelle seisukohti arvestati. Tema enda 1941. aastal koostatud teadustööde nimekirjas on märgitud, et Eesti metsaühingute liidule on saadetud avaldamiseks 80leheküljeline „Dendroloogia” käsikiri, mis on ette nähtud põllutöökeskkoolidele õpikuks. Peatselt algava sõja tõttu jäi raamat ilmumata. dendroloogiakirjuTised emigraTsioonis Andres Mathieseni dendroloogiategevus jätkus ka emigratsioonis. 1949. aastal avaldati ajakirjas Eesti Metsamees Eksiilis tema pikem kirjutis „Alaska ning Alaska metsad”, kus on põhjalikult iseloomustatud ka seal kasvavaid puuliike. Sama ajakirja veergudel on käsitletud Ontario provintsi metsi ja sealseid puuliike. Mõned aastad hiljem ilmus samas ajakirjas tema artikkel puulehtede varisemise ajast Bergianska botaanikaaias ning metsandusülikooli pargis. Juba pärast Andres Mathieseni surma üllitati 1960. aastal kogumikus „Eesti Teadusliku Seltsi Aastaraamat III” tema kirjutis „Estonian trees and shrubs”. Selles on lühidalt iseloomustatud Eestis kasvavaid puid ja põõsaid, kaasa arvatud poolpõõsad. Andres Mathieseni suuri teeneid metsanduse arendajana hinnati kõrgelt juba tema eluajal. Ta oli valitud akadeemilise metsaseltsi (1932), Soome metsaseltsi (1934), Läti metsaseltsi (1936) ja Leedu metsaseltsi (1938) auliikmeks. Professor Andres Mathiesen oli 20. sajandi algupoolel kahtlemata Eesti silmapaistvaim dendroloog ning meie dendroloogiateaduse alusepanija.