Psühholoogid teevad vahet kartusel ja hirmul. Kartus teatud tegude või asjade pärast seostub sooviga vältida vigu. Hirm on aga sügavam, ennekõike emotsioonidega seotud tunne. Ilmselt on uue jahiseaduse vastuvõtmine veninud just hirmude tõttu.

Kõigepeal taustast

2006. aastal alustati keskkonnaministeeriumi eestvedamisel jahinduse arengukava koostamist. See päädis 2008. aastal keskkonnaministri käskkirjaga nr. 1323, millega kinnitati
„Jahinduse arengukava aastateks 2008–2013”. Kava nägi ette huvipoolte teatud kompromissi. Eesmärk oli tagada maaomanikele paremad jahi korraldamise võimalused ja vähendada ulukikahjustuste negatiivset mõju.

Loogilise jätkuna hakati 2010. aastal koostama uut jahiseadust. Aasta lõpuks ministeeriumide kooskõlastusringile jõudnud seadusemuudatused puudutasid eelkõige maaomanike ja jahimeeste suhteid. Nähti ette, et riik määrab jahipiirkonna piirid või muudab neid, kuid jahirentniku otsustavad riigi asemel maaomanikud. Seda juhul, kui maaomanikud on 2/3 jahipiirkonna ulatuses saavutanud ühise kokkuleppe vahetada senine jahipiirkonna kasutaja välja.
Maaomanikud pidid saama võimaluse võtta jahindusorganisatsioonidelt jahimaa tarvituse eest tasu. Eelnõu järgi pidid maaomanikud ja jahimehed lahendama ulukikahjustustest tekkinud probleemid kokkuleppe teel. Jahiulukite küttimise mahu pidi edaspidi määrama jahipiirkonna kasutaja.
Eelmainitud muudatused jäid aga Eesti jahimeeste seltsi toetuseta. Metsa- ja maaomanikud, kes olid pingsalt otsinud probleemidele lahendust ja mitme kompromissettepanekuga nõustunud, tundsid ühtäkki, et protsessi venimine nullib kõikide töö ja eelnevad kokkulepped. Seetõttu paluti mitmel ministril toetada jahiseaduse uuendusi ja viia see kooskõlla õigusriigi põhimõtetega. Üldjoontes soovivad maaomanikud õigust korraldada jahti omal kinnistul.
Kohati on sellest valesti aru saadud ja tõlgendatud seda kui absoluutset õigust suvaliselt loomi lasta. Ent küsimus on eelkõige korraldamise õiguses. Ilma jahipidamisõiguseta (mis eeldab jahirelva luba, jahitunnistust ja -luba) ei saa ka maaomanik jahti pidada. Seevastu peetakse loomulikuks, et maaomanik võib omandiga kaasnevat jahiõigust tasuta või tasu eest vabalt üle anda teisele isikule.
Selline käsitus on aga tekitanud jahindusorganisatsioonides hulganisti küsimusi. On loomulik, et muudatuste ootusega kaasnevad teatud hirmud (eriti kui detailid ja kaasnevad mõjud pole lõpuni selgitatud). Nõnda ka seekord. Vaatleme peamisi hirme ühekaupa, püüame selgitada nende tagamaid ja prognoosida võimaluse korral, mida üks või teine muutus tegelikult kaasa toob.

Esimene hirm: uus süsteem muudab jahipidamise kulukamaks
Kardetakse, et vaesematel jahimeestel vähenevad seetõttu võimalused jahil käia. Võib tekkida olukord, kus mõned jahiklubid ei suuda enam jahiala rentida ja peavad oma tegevuse lõpetama. Seetõttu võivad ära kaduda maaelu jaoks olulised kogukondlikud ühendused.
Tõsi ta on, et andes maaomanikule õiguse jahipidamist rentida ja rentnikke valida, luuakse uus turusituatsioon. Mängu tulevad reaalne pakkumine ja nõudlus, mis dikteerivad hinna. Parematel jahialadel võib hind tõusta. Näide selle kohta on 2011. aasta kevadel RMK korraldatud jahilubade (sisuliselt aga jahialade rentimise) oksjonid, kus keskmiseks hinnaks kujunes 1,72 eurot hektari eest. Ilmselt on see hind pigem erand kui reegel. Juhtum peegeldab praegust olukorda, kus hulk jahist ja jahiturismi arendamisest huvitatud inimesi ei saa ennast 2011piisavalt teostada.
Omamoodi teetähiseks on ka eelmainitud oksjoni alghinnad (keskmiselt 0,5–0,6 eurot hektari kohta), millest võidakse tulevikus läbirääkimistel rohkem juhinduda. Enamjaolt võib eeldada, et jahiseltsid, kelle liikmete seas on palju maaomanikke ja kelle suhted kohaliku kogukonnaga on head, jätkavad toimimist paljuski samadel majanduslikel alustel kui nüüd. Strateegiliselt oluline on jahindusorganisatsioonide koostöö maaomanikega, et hoida ära ulukikahjustusi. Kui see nõnda ei toimi, siis hakkavad metsa- ja maaomanikud n.-ö. kulusid üle kandma jahimaa rendihinnale.
Peale ühikuhinna tasub vaadata ka tervikhinda. On tõsi, et väiksemad jahialad tähendavad kohati ka väiksemaid kulusid, samas jääb seltsidele endiselt võimalus jahti pidada. Paari tuhande hektari suurune jahiala võib olla igati paslik 30 aktiivliikmega seltsile. Kui renditasu jääb 0,5 eurot hektari kohta, siis saaks 35-eurose aastamaksuga selle kulu tõepoolest katta. (Ma ei hakka siinkohal kõrvutama jahipidamisega kaasnevaid muid kulusid, näiteks transport, ulukihooldetööd, varustus, ega ka hüvesid, nagu jahielamus, kvaliteetne liha jne.).
Sellest aspektist vaadatuna peaks jahindusorganisatsioonidele väiksema jahipiirkonna nõue olema isegi kohane. Ärgem unustagem, et jaht pole vaid põdrajaht. Metskitse, siga ja väikeulukeid saab väga edukalt majandada ka väikestel territooriumidel. Väikekiskjate jaht aga isegi ei eeldaks jahiala olemasolu: igal jahimehel on võimalik sõlmida selle kohta eraldi kokkulepped maaomanikega.
Mõnikord on avaldatud kartust, et hinnad tõusevad rikaste välismaa jahimeeste siiatuleku tõttu. Jahiturismiga on tegelnud paljud jahiseltsid, maaettevõtjad ja üsna hiljutisest ajast ka RMK. Tõsiasi on siiski see, et rikaste välisjahimeeste horde pole kuskil ootamas. Muidu oleks nii mõnigi jahiseltskond selle äri tõttu juba ammu väga jõukale järjele tõusnud. Eriti hästi maksvate klientide kohalemeelitamiseks peab tegema äärmiselt tõhusat turundustööd ja pakkuma kvaliteetset teenust.
Põhjamaades, mis suudaksid tänu oma loodusele ja taristule pakkuda väga kvaliteetset jahiturismi, jääb välisturistide arv ikkagi alla 1%. Rikaste sakslastega hirmutamine sarnaneb pisut ajaga, kui hakati kaotama maamüügi piiranguid välismaalastele. Paljud ennustasid, et Eesti maa satub kiiresti välismaalaste omandisse. Maakatastri järgi on välismaalastel praegu vaid 41 000 hektarit maad, Eesti kodanike omandis aga 1,83 mln. ha. Tegelikult ei ihaldanud võõrad Maarjamaad nii kõvasti, nagu kardeti.

Teine hirm: jahipidamist hakkavad määrama suurmaaomanikud
Selle hirmu ajendil peljatakse, et siis kujundatakse suurmaaomanike huvide järgi ümber kogu jahinduspoliitika.
Tuleb tunnistada, et eri suuruse omandiga omanikel on erinevad huvid. Väikemaaomanikud on vähem orienteeritud tulule. Näiteks paljude väikemetsa omanike jaoks on mets pigem emotsioonide tugi ja „roheline pangakonto” rasketeks aegadeks. Ilmselt ei arva nii mõnigi väikemetsaomanik oma maal toimuvast jahipidamisest midagi. Vähemalt seni, kuni nende uut metsakultuuri pole ära söödud või sügisese seenelkäigu ajal jahimehi oma metsas tegutsemas ei nähta. Neil pole ka suuri ootusi jahirendi suhtes.
Suuromanik üldjuhul püüab omandist saadava tulu maksimeerida pikemal perioodil: ta teeb oma otsuseid suuresti turgude arengu põhjal. Kui jahinduses nähakse turuväärtust, siis hakatakse sellega ka ise tegelema või püütakse korraldada asju nii, et jahiõigust saaks müüa turuhinnaga. Kui valdav osa jahiseltsi maadest kuulub suurmaaomanikele, siis tuleb paratamatult arvestada sellega, et rendihind hakkab lähenema turuhinnale. Samas ei tohi aga unustada, et suuromanike maa koosneb enamasti paljudest lahustükkidest ja nende vahel olev väikemaaomanike maa ei kao kuskile. Ligi 84 000 erametsaomanikust on vaid paarisajal üle 200-hektarine maaomand. Nende mõju on üksnes kohalik, kindlasti ei suuna see Eesti jahinduskorraldust. Loomulikult tuleb selles kontekstis eraldi vaadata suuri põllumajandustootjaid ja riiki kui maaomanikku.
Paindlikud jahiala piirid ja väiksem pindala annavad samas parema läbirääkimiste positsiooni mõlemale poolele. Kui suuromanik küsib ebamõistlikult kõrget hinda, siis võib ta rentnikust hoopiski ilma jääda. See tähendab küll jahiseltsile koormust uusi jahialasid leida (ja kaduma läinud investeeringuid jahirajatistesse), kuid sel juhul peab maaomanik ise ulukikahjustuste probleemiga tegelema (näiteks palkama professionaalse jäägri).
Samas ei saa väikemaaomanikku üheselt oma pilli järgi tantsima panna: ka temal on võimalik suurest lahku lüüa. Kriitiline tähtsus on läbirääkimiste oskusel: normaalses turusituatsioonis ultimaatumid ja laest võetud hinnad ei toimi. Veel üks oluline aspekt on asjaolu, et suurettevõtja eelistab majanduslikku stabiilsust. See eripära annab parema positsiooni ka jahiala üle läbirääkimisi pidada, pikaajalised kokkulepped peaksid mõlemale poolele tagama tehtud investeeringute tulemuslikkuse.

Kolmas hirm: väikesed jahipiirkonnad ei võimalda piisavalt tõhusalt reguleerida suurulukite arvukust
Euroopa kogemus ja ka Eesti lühiajaline praktika näitab midagi muud. Sellele tasukski toetuda. RMK oksjonitel müüdi suurulukite jahiõigust ka 1000–2000 hektari suurustele tükkidele. Suurkiskjate küttimist hoitakse meil vaos niikuinii maakonna tasemel. Ka 2010. aastal tehtud uuring „Maaomanike õiguste ja kohustuste analüüs jahiõiguse rakendamisel ja jahi pidamisel kuue Euroopa riigi praktika põhjal” annab teavet, et rootslastel pole kehtestatud jahipiirkonna minimaalset pindala, soomlastel on see põdra puhul 1000 hektarit (metskitse kohta üldse puudub), Lätis põdra puhul 2500 hektarit ja kitse puhul 200 hektarit ja Saksamaal 75 hektarit.
Uuringu kokkuvõttes tõdetakse, et Eestis kehtiva korra ja vaadeldud riikide suurimad erinevused seisnevad jahipiirkondade suurustes, ulukite staatuses (väike- ja suuruluk), jahiõiguse rakendamise võimalustes, aga ka ulukipopulatsioonide erinevuses. Eestis kehtiv minimaalne pindala ei võimalda kaasata maaomanikke jahinduse korraldamisse sellises ulatuses nagu vaadeldud riikides.
Rääkides selliste suurulukite arvukusest nagu põder, punahirv ja metssiga, ei tohiks planeerimisvigadega kaasnev üleküttimine küll olla kaalukas argument. Näiteks praeguste hinnangute järgi on sõraliste arvukus järgmine: põtru 12 460, hirvi 3285, metssigu 22 610. Samas on nende ökoloogiliseks miinimumarvukuseks sätestatud vastavalt 2000 põtra, 200 hirve ja 3000 metssiga. Niisiis on nende ulukite arv praegu veel kindlasti kriitilisest kaugel.

Neljas hirm: võib suureneda salaküttimine
Selle hirmuga kaasneb usk, et maaomanik ei luba võib-olla edaspidi teistel oma maal jahti pidada ja toimetab siis oma äranägemise järgi vabalt. Kui aga sel viisil vähendatakse metskitsede ja sigade arvukust, kahandab see omakorda väärtuslike suurkiskjate arvukust.
Lihtne oleks öelda, et endiselt jääb Eestis kehtima seadusest tulenev nõue omandada jahiluba ja tegutsevad ka keskkonnainspektsioon ning politsei. Kuid see oleks liiga sinisilmne väide. Sama sinisilmne, kui oleks kujutlus, et kõik nüüdsed jahimehed on korralikud ja aatelised inimesed. Ühiskonna kirju läbilõige peegeldub nii jahindusorganisatsioonides kui ka maaomanike seas. Seda kinnitab keskkonnainspektsiooni statistika, mille järgi registreeritakse igal aastal keskmiselt 150 jahiseaduse nõuete rikkumist. Ka Põhjamaades pole salaküttimine tundmatu nähtus. Suure tõenäosusega tegelevad salaküttimisega siiski jahimehe paberitega isikud, sest relvad on eelkõige neil.
Eeldatavasti on selliseid ebaausaid inimesi jahimeeste seas siiski vähe, seega pole kuigi tõenäoline, et seda laadi õigusrikkumine muutub laialdaseks. Olgu ühtlasi mainitud, et enamik maaomanikest pole niikuinii ise jahimehed ega ka mitte potentsiaalsed salakütid. Meie üldine õigussüsteem peaks tagama, et vähese seaduskuulekusega inimesed ei saaks kergelt jahitunnistust ega üksiti võimalust soetada jahirelva.
Siinkohal võib mõningat julgust ammutada Soome kogemustest. 2005. aastal muudeti metskits seal seaduse järgi väikeulukiks ja tema jahiks ei pidanud maaomanikud enam taotlema luba. Jäi vaid kohustus kütitud ulukist teada anda. Muudatusega ei kaasnenud midagi katastroofilist: metskitsede populatsioon ei kahanenud suurenenud küttimise tõttu.

Viies hirm ehk tagasi esimese hirmu juures: kui sundida jahimehi kompenseerima ulukikahjustusi, suureneb omakorda jahipidamise kulukus
Ulukikahjustuste talumine ja kompenseerimine on tegelikult üks osa maaoma 2011niku ja jahimehe vahelisest kokkuleppest. Enamik ratsionaalselt mõtlevaid inimesi ei eelda, et ulukikahjustusi ei tohiks üldse olla. Peab eksisteerima mingi mõistlik taluvuse piir. See piir on seda kõrgemal, mida enam loodab maaomanik saada tulu koostööst jahindusorganisatsiooniga.
See tähendab, et jahindusorganisatsioon peab enda jaoks selgeks tegema kompromissi hinna: kas olla valmis loobuma osast populatsioonist väiksemate ulukikahjustuste nimel või vastupidi, panustama tulemuslikumale (sealhulgas trofeed silmas pidades) jahile, makstes selle eest lõivu ka kompensatsioonina. Sellega seostuvad ka otsused, kuhu teha söödakohad ja kui hoolikalt korraldada ulukiloendust. Üldjuhul on ennetustöö odavam kui tagajärgedega tegelemine.
On ka muid võimalusi peale kompenseerimise. Näiteks võivad omanikud ja jahiseltsid kokku leppida, et väiksemaid kahjustusi ei hüvitata, pigem panustab jahiselts uuendusalade kaitsemeetmete omafinantseeringu katmisse (näiteks praegu tasub riik 50% repellendi kasutamise kulust ehk kuni 80 eurot hektari kohta). Teiseks võib otsese kompensatsioonikohustuse n.-ö. üle kanda tuleva perioodi baasrendihinna korrektsiooni. See tähendab, et suured kahjud tõstaksid hinda, kahjude puudumine aga vähendaks. Ahne maaomanik aga jääks ulukihooldest üldse ilma ja peaks sellega ise tegelema või teenust ostma. Kitsi jahimees peaks omakorda piirduma kasinamate jahipidamisvõimalustega ja seega oleks ta ebaefektiivne ja lühinägelik.
Kokku võttes: eelkirjeldatud hirmud ei põhine ei meie ega teiste reaalsel kogemusel. Vastupidi, meie naabrite kogemus julgustab jahindust reformima, et jahimees ja maaomanik saaksid olla reaalsed partnerid ilma seaduse takistava mõjuta. Tekiks hoopis pingevabam õhkkond, kus kumbki pool saaks paremini tegeleda enda jaoks meelepärasega. Maaomanik saaks paremini pühenduda metsa kasvatamisele ja põllupidamisele, jahimees aga nautida oma hobi.