1/2008

Artiklid
Ladva-kooreüraski levik laieneb

Ladva-kooreürask oli eelmisel sajandil Eestis õige haruldane, nüüd on ta levila hakanud avarduma. Artikkel keskendub üraskiliigi
bioloogiale ja levikule.

Ladva-kooreüraski emakäigud männioksal.
Kaljo Voolma
MÄNNI-KOOREÜRASK ON MUUTUNUD HARULDASEMAKS, LADVA-KOOREÜRASKI LEVIK LAIENEB
Kooreüraskite arvukus on praegu tõusuteel. Üraskikoldeid – üraskite asustuse tõttu kuivanud puude rühmi – võib näha peaaegu kõikjal kuusepuistutes. Kuid ka männikutes on üraskikahjustused sagenenud. Tähelepanu väärib meil seni harva kohatud ladva-kooreüraski (Ips acuminatus) rohkearvuline leidumine mitmel pool Lõuna-Eestis.

Kooreüraski (Ips) perekonna viiest Eestis levinud liigist kolm – kuuse-kooreürask (Ips typographus), harkkidane kooreürask (I. duplicatus) ja väike-kooreürask (I. amitinus) – asustavad kuuske, kahe liigi – männi-kooreüraski (I. sexdentatus) ja ladva-kooreüraski (I. acuminatus) – toidupuuks on mänd. Kui männikooreürask on viimastel aastakümnetel kogu Põhja-Euroopas muutunud üsna haruldaseks, siis ladva-kooreüraski arvukus on siinmail suurenenud. Juba mõne aasta eest juhtisid sellele tähelepanu Läti metsaentomoloogid. Sealse metsakaitse juhtspetsialisti doktor Agnis Šmitsi sõnul on ladva-kooreüraski tõttu hukkunud puid rohkesti just Lätimaa põhja- ja kirdeosas. Paaril viimasel aastal on seda liiki üraskeid hulgaliselt leitud ka Järvseljalt ning Viljandi- ja Valgamaalt. Kuna ladva-kooreürask on mändi asustavatest üraskiliikidest üks agressiivsemaid, tasub tema leidudele tähelepanu pöörata.

ASUSTUSE TUNNUSED PUUL: TÜVEL ON NÄHA VAIKU, ENT NÄRIPURU POLE
Ladva-kooreürask on meil elavatest kooreüraskitest kõige väiksem: keha pikkus enamasti 2,2–3,5 mm. Punakas- või kollakaspruunide kattetiibade järsaku servades on kummalgi pool kolm kida (kuuse-kooreüraskil on neid neli). Nii ürask ise kui ka tema käigusüsteem puukoore all on kergesti ära tuntav. Kuid teda pole kerge avastada, sest ta asustus paikneb kõrgel, vanemate mändide ladvapoolses tüveosas ja jämedamate okste õhukese koore all.
Erinevalt teistest kooreüraskitest ei lükka ta oma käikudest näripuru välja ja seega ei kogune seda ka tüve koorerõmedesse ega juurekaelale – niimoodi on hõlbus leida näiteks kuuse- kooreüraski asustatud puid. Ladvakooreüraski asustusele männipuu ladvaosas viitab rohke vaigu eritumine asustuspiirkonnast allpool paiknevas tüveosas. Suve lõpus muutub kahjustatud puu võra kahvatuks ning näitab sügisel juba ilmseid kuivamise märke. Tüve alaosa vaadeldes aga ei saa puu hukkumise põhjustes kohe selgust, sest tüükaosa paksu koore all ei pruugi olla putukakäike ega ka seente kahjustusele viitavaid tunnusjooni. Lõpliku kinnituse kahjuri kohta saab alles siis, kui uurida langetatud puu ladvaosa koorealust.

SUUDAB ASUSTADA KA ELUJÕULISEMAID PUID
Ladva-kooreüraski lendlus toimub tavaliselt mai keskel, seega hiljem kui männil elavatest üraskitest kõige tavalisematel – säsiüraskitel. Nagu kooreüraskitele iseloomulik, närib sisenemisava ja paarituskojaks kutsutava koorealuse kaevandi isasmardikas. Seejärel sisenevad emased, tavaliselt 5–8, maksimaalselt kuni 12 ühe isase kohta. Emasmardikad rajavad igaüks enamasti puu pikisuunas kulgeva üsna pika (kuni 40 cm) ja lookleva emakäigu, mille servadesse munetakse võrdlemisi hõreda paigutusega munad. Tõugukäigud on suhteliselt lühikesed, lõpevad nukuhälliga. Samas koore all jätkub noormardikate küpsussööm ning nad jäävad koore alla ka talvituma. Kogu käigumuster jäljendub selgesti puidu pealiskihis, mistõttu ladvakooreüraski asustus on männitüvel või okstel ära tuntav ka aastaid hiljem.
Nagu enamik ürasklasi, valib ka ladva-kooreürask elupaigaks eelkõige mingil viisil (näiteks seenhaiguste, mehaaniliste vigastuste, okkakahjurite tõttu) nõrgestatud puid, kuid erinevalt säsiüraskitest suudab ta asustada ka elujõulisemaid puid, millel mingeid väliseid haigustunnuseid näha pole. Suure arvukuse korral võib ta samamoodi kui kuuse-kooreürask rünnata ka terveid puid. Asustab ka värsket tormimurdu ja raiejäätmeid, kuid näib eelistavat siiski jalal seisvaid puid. Valgamaal Vilaskis, kus ühes vanemas männikus avastati 2007. aasta suvel mitmest puust koosnev kahjustuskolle, oli ladva-kooreürask asunud elama ka pikselöögist tabatud puudes – huvitaval kombel oli neidki seal lähestikku mitu.

LEVILA ULATUB LÄÄNE-EUROOPAST JAAPANINI
Ladva-kooreüraski levila on üsna lai: Lääne- ja Kesk-Euroopast kuni Siberi, Hiina ja Jaapanini ning Põhja- Skandinaaviast Vahemere maade ja Väike-Aasiani. Arvukam on ta Venemaa kesk- ja loodeosas, kuid märkimisväärseid lokaalseid kahjustuskoldeid on olnud Austrias, Shveitsis, Tshehhimaal ja mujal (Cech, Tomiczek, 1996; Forster, Zuber, 2001). Talvitudes puu ladvaosas koore all, talub ta küllaltki kõva pakast: allajahtumispunktiks (sel temperatuuril putukas külmub) on mõõdetud südatalvel kuni –34 °C (Gehrken, 1984). Samavõrra hästi kui Venemaa karmis talves tunneb ta end ka lõunapoolsetes maades, näiteks Hispaanias, Balkani maades ja Türgis, kusjuures neis maades, aga ka Shveitsi lõunaosas (Forster, Zuber, 2001), areneb kaks põlvkonda aastas. Kui Põhja- ja Kesk-Euroopas on ladva-kooreüraski peamine toidupuu harilik mänd (Pinus sylvestris), siis lõunapoolsetes maades asustab ta meelsasti ka teisi männiliike: musta mändi (P. nigra), kreeta mändi (P. brutia), Hiina valget mändi (P. armandii) jm. Juhuslikult võib ta asustada ka teisi okaspuid (Postner, 1974).

KANNAB EDASI PUIDUSEENI, LEVIKUT SOODUSTAB SOE JA PÕUANE SUVI
Mitut liiki üraskid kannavad edasi puudel ja puidus levinud seeni. Ladvakooreürask on üks neist. Tema seosele puidusinetust tekitavate seentega on juba aastakümnete eest tähelepanu juhtinud eesti päritolu Rootsi teadlane Aino Mathiesen-Käärik (1960). Hiljem on ladva-kooreüraski ja seeneliigi Ophiostoma brunneo-ciliatum koosmõju männile uuritud Prantsusmaal (Guerard et al., 2000). Tshehhi uurijad (Jankovsky, Palovčikova, 2003) on viidanud ka ladva-kooreüraski võimalikule seosele ohtlikku männivõrsete haigust (eriti mustal männil) põhjustava seeneliigiga Sphaeropsis sapinea (Diplodia pinea). Eestis on ladva-kooreürask olnud seni üsna vähe levinud. Kollekt sioonimaterjalide ja kirjandusallikate põhjal koostatud levikukaardil (Voolma jt., 2000) leidub vaid seitse leiukoharuutu (10 x 10 km) ning putukakogudes 25 isendit, kogutud aastatel 1973–1990. Mitu uut leidu (Järvselja, Kullamäe Viljandimaal, Vilaski) nii kasvavatelt puudelt kui ka mahalangenud okstelt ja raiejäätmetelt aastaist 2006–2007 näitavad, et seda liiki üraskeid leidub senisest sagedamini ja arvukamalt. Levikut soodustab soe ja põuane suvi, eeldusi loob ka okkakahjurite kahjustus võras. Meenutame, et 2007. aasta suvel oli Valgamaa männikutes ulatuslik punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) kahjustus, mis noorendike kõrval ei jätnud puutumata ka vanemaid, ladva-kooreüraskile sobivaid männikuid (Voolma, Kaljula, 2007).

Kirjandus
• Cech, T., Tomiczek, C. 1996. Zum Kiefersterben in
Niederösterreich. – Forstschutz Aktuell, 17/18: 12–13.
• Forster, B., Zuber, R. 2001. Ips acuminatus: experiences
from an outbreak in Southern Switzerland. – Journal
of Forest Science, 47 (Special issue 2): 80.
• Gehrken, U. 1984. Winter survival of an adult bark beetle
Ips acuminatus Gyll. – Journal of Insect Physiology,
30 (5): 421–429.
• Guerard, N., Dreyer, E., Lieutier, F. 2000. Interactions
between Scots pine, Ips acuminatus (Gyll.) and
Ophiostoma brunneo-ciliatum (Math.): estimation of
the critical thresholds of attack and inoculation densities
and effects on hydraulic properties in the stem.
– Annals of Forest Science, 57 (7): 681–690.
• Jankovsky, L., Palovčikova, D. 2003. Dieback of Austrian
pine – the epidemic occurrence of Sphaeropsis sapinea
in southern Moravia. – Journal of Forest Science,
49 (8): 389–394.
• Mathiesen, A. 1950. Über einige mit Borkenkäfer
assoziierte Bläupilze in Schweden. – Oikos, 2(2):
275–308.
• Mathiesen-Käärik, A. 1960. Studies on the ecology,
taxonomy and physiology of Swedish insect-associated
blue stain fungi, especially the genus Ceratocystis.
– Oikos, 11 (1): 1–25.
• Postner, M. 1974. Scolytidae (= Ipidae), Borkenkäfer. –
Die Forstschädlinge Europas, Bd. 2, Käfer. Verlag Paul
Parey, Hamburg, Berlin.
• Voolma, K., Kaljula, E. 2007. Vaablane sööb männikud
raagu. – Metsaleht (Maalehe lisa), 6 (89), 28. juuni.
• Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 2000. Eesti putukate
levikuatlas, 2: Ürasklased – Scolytidae. Tartu.



Kaljo Voolma, Eesti maaülikooli vanemteadur

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: