Harva on püütud anda ülevaadet Eesti metsavarude muutumisest pika ajavahemiku jooksul. Sedapuhku on vaatluse all meie metsad alates eelmise sajandi teisest veerandist kuni praeguseni.

Eesti metsad kui osake Euroopa ja kogu maailma metsadest
Me võime uhkusega öelda, et Eesti on metsane maa. Statistilise metsainventuuri (SMI) 2006. aasta andmete alusel on meil metsamaad 2 251 900 miljonit hektarit, mis hõlmab 49,8% riigi pindalast. 2005. aastal koostud rahvusvahelise metsandusstatistika järgi oleme metsasuselt Euroopa 43 riigi seas auväärsel neljandal kohal. Jääme selle poolest alla ainult Soomele, Rootsile, Sloveeniale ning uusimatel andmetel ka Lätile, kus metsasus on suurenenud 55,9%-ni.

80 aastat tagasi oli pilt aga hoopis teine. 1930. aastal soomlaste Ilvessalo ja Jalava koostatud ülevaate järgi asus Eesti 28 Euroopa riigi pingereas alles 16. kohal ning metsamaa võttis enda alla ainult 20,5% meie riigi pindalast. Eestiga kõrvutades olid metsasemad näiteks Šveits (23,2%), Poola (23,1%), Saksamaa (27%) ja isegi Portugal (21,3%). Tabelis toodud andmete järgi oli tollal Euroopas (ilma Nõukogude Liidu Euroopa-osata) metsamaad 134 293 000 hektarit ehk ligikaudu 26% pindalast. Kogumiku “State of the World’s Forests 2007” põhjal hõlmas metsamaa 2005. aastal Euroopas 192 604 000 hektarit. Võrreldes 1930. aastaga on metsamaad tublisti lisandunud – 43%. Vahemärkusena: vaadeldavad maa-alad siiski ei kattu täielikult. Eritledes aga Eesti näitajaid, ilmneb, et siin on metsasus samal ajavahemikul suurenenud ligikaudu 240%! Kas meil on siis tõesti metsa 2,4 korda enam kui esimese Eesti Vabariigi ajal?

Eesti metsasuse kohta on tänini liikvel eri andmeid
Pelgalt eeltoodud arvud ei tarvitse aga peegeldada tegelikkust objektiivselt. 1937. aastal kirjutas metsateadlane Paul Reim: “Metsa mõiste ei ole teatavasti küllalt selgelt määratletav. Meil kasvab näiteks rohkesti puid sois, karjamail, puisniitudel ja tihedais sarapuu- ja valgelepavõsastikes. Juba meie võrdlemisi väikesel maa-alal on puid kasvatavail aladel väga erinev ilme ja on raske metsa mõistet looduses määratleda metsa, soo, karjamaa või heinamaana. Veel raskem on aga metsa mõistet määratleda nii, et mitmes riigis oleks võimalik õieti otsustada, mis alad kuuluvad selle mõiste alla.”
Ehkki kirjutise ilmumisest on möödas ligi 70 aastat, defineeritakse metsa mõistet Euroopa riikides veel praegugi võrdlemisi eri moodi. Kui pidada ühtlasi silmas metsamaa arvestamise metoodikat (maakatastriandmed, SMI, aero- või satelliidipildid) ja riigi pindala eri tõlgendusi (kogu territoorium või ainult maismaa), pole metsa mõiste täpset sisu teadmata kuigi kerge võrrelda andmeid eri riikide metsamaa ja metsasuse kohta.
Ka Eesti metsasus ja metsamaa pindala võib eri tõlgenduste tõttu mõneti erineda. Artikli algul toodud metsasuse protsent 49,8 näitab metsamaa osakaalu kogu riigi territooriumist. Jättes Eesti pindala arvestusest välja Peipsi järve, on tulemus paratamatult teistsugune, 2006. aasta andmetel näiteks 51,5%. FAO ülevaate järgi on metsamaa osatähtsus Eestis 53,9%. Kui SMI on metsamaad määrates lähtunud metsaseaduses toodud metsa mõistest, siis rahvusvaheliselt on kasutusel ka FRA (Global Forest Resources Assessment) metsamaa definitsioon, mille järgi peetakse metsamaaks vähemalt poole hektari suurust maatükki, kus kasvavate puude kõrgus on üle viie meetri ja võrade liitus vähemalt 10% (või on võimelised saavutama neid kriteeriume tulevikus). Kui võtta aluseks eeltoodud määratlus, on Eestis metsamaad hoopis 2 391 100 miljonit hektarit ehk 52,9% riigi pindalast. FRA järgi võib metsamaaks pidada ka 139 000 hektarit põõsastikke ja puudega kaetud soid.
Meil ei ole metsamaa eri tõlgenduste alusel saadud metsasuse näitarvude vahe kuigi suur, kuid naaberriigis Soomes, kus siseveekogud hõlmavad 10% riigi territooriumist ja FRA definitsiooni järgi saab metsaks arvata poole vähetootlikust metsamaast (kitumaa, scrub land), võib eri andmeil saada kuni 10% erineva metsasuse. Vähetootliku metsamaa pindala on Soomes 2 670 000 hektarit, seda on rohkem kui Eestis metsamaad (“Metsätilastollinen vuosikirja 2005”).

Metsamaa mõiste polnud 20. sajandi algul kuigi täpselt piiritletud
Kui isegi 21. sajandil võib metsa mõistest erinevalt aru saada, siis 20. sajandi alguses oli olukord tunduvalt segasem. Eestis peeti metsamaaks maa-alasid, mis katastris olid arvele võetud metsamaana. Maakatastris olid liigituse aluseks maahindamised, mida Põhja-Eestis (Eestimaa kubermang) tehti aastail 1896–1904 ja Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermang) 1904–1914, kusjuures metsa ja kõlbmatut maad (peamiselt soo) piiritleti eri moodi. Saaremaal jäi maahindamine enne Esimest maailmasõda tegemata, Petserimaal, mis varem kuulus Pihkva kubermangu koosseisu, kasutati eelmistest erinevat metoodikat, mistõttu metsamaa mõiste Eesti eri osades ei kattunud.
Katastriandmed on olemuselt staatilised, mistõttu juba vabariigi algusaastatel selgus sageli, et kohas, kus pidi olema mets, laius põld, ja vastupidi. Seetõttu annab katastriandmetest tuletatud maade kõlvikuline jaotus alati mõnevõrra vananenud pildi. 1920. aastal katastrikokkuvõtte alusel koostatud Eesti kõlvikuline jagunemine on toodud tabelis 1(NB!Tabelit vaata trükiväljaandest!).
Katastri järgi oli tollal metsamaad 898 279 hektarit ehk 20,51% riigi pindalast. 1929. aastal hinnati metsamaa pinnaks 945 956 hektarit, kusjuures talumetsade pindala arvutati põllumajanduslike üleskirjutuste alusel. 1932. aasta arvutuste järgi hõlmas metsamaa ligikaudu 930 000 hektarit. Tolleaegne metsade jagunemine omandikuuluvuse järgi on esitatud tabelis 2(NB!Tabelit vaata trükiväljaandest!).

Enne teist maailmasõda oli Eesti metsasus hinnanguliselt 32%
Ülekaalukalt suurim metsaomanik oli riik, kellele kuulus 744 000 hektarit metsamaad ehk 80% kõigist metsadest. Järgnesid talumetsad, mille hinnanguline pindala oli 160 000 hektarit ja mis hõlmasid 17,2% metsamaast. Riigimetsad olid enamasti ainsad, mille kohta oli olemas enam-vähem korralik ülevaade metsakorralduse andmetena ja mille majandamiseks koostati metsakorralduskavad. Talumetsade kohta polnud kogu esimese Eesti vabariigi ajal täpset ülevaadet, kõiki esitatud andmeid tuleb pidada hinnanguteks, kusjuures piir metsa-, heina- või karjamaa vahel oli hägune.
Tolleaegsete metsandustrükiste järgi võib otsustada, et vabariigi esimesel kümnel aastal pöörati talumetsadele äärmiselt vähe tähelepanu ja metsi majandati üldjuhul halvasti või ei tehtud seda üldse. 1930. aastatel, eriti pärast uue metsaseaduse jõustumist 1934. aastal pöörati teravdatud pilk ka talumetsade poole. 1939. aastal tehtud põllumajandusloenduse käigus saadi ülevaade, kui palju on talude kasutuses puitu tootvat maad. Peale metsamaa võeti arvele ka heina- ja karjamaaning võsametsad, kusjuures piiriks, mil maa arvati metsaks, oli täius 0,3. Selline määrang on küllaltki lähedane praegusele metsamaa definitsioonile, seega võib kõnealuse loenduse andmeid võrrelda tänapäevastega. Siiski ei saa loendust pidada kuigi täpseks meetodiks. Põllumajandusloenduse põhjal selgus, et peale 193 000 hektari metsamaa on talude kasutuses ka 171 000 hektarit heina- ja karjamaametsi ning 371 000 hektarit võsametsi (Eesti metsaühingute liidu andmed). Kokku oli taludel 735 000 hektarit puitu tootvat maad – see ületas isegi riigimetsa pindala.
Hinnanguliselt võttis metsamaa enne Teist maailmasõda enda alla 1 464 000 hektarit, s.o. 32% riigi pindalast. Eeldatavasti ei olnud see arv kogu maailmasõdade vahelisel perioodil oluliselt väiksem. Seega, kui kõrvutame praegust ja sõjaeelset metsasust, peamegi lähtuma sellest, mitte ametlikust metsamaa hulgast. Järelikult ei ole metsamaa pindala ja metsasus võrreldes vabariigi algusega suurenenud mitte 2,4, vaid 1,54 korda.

Metsade sõjaeelse liigilise ja vanuselise jagunemise ning tagavara kohta leidub vaid ligikaudseid andmeid.
Kui teave metsamaa pindala kohta oli esimese Eesti Vabariigi lõpuaastal enam-vähem objektiivne, siis metsade liigilise ja vanuselise jagunemise ning tagavara kohta on teada üksnes väga umbkaudsed hinnangud. 1935. aasta andmetel hõlmasid korraldatud riigimetsadest (615 000 ha) 71% okaspuu- ja 29% lehtpuupuistud. 1939. aasta põllumajandusloenduse järgi oli talumetsadest (167 000 ha) 78% okaspuu- ja 22% lehtpuumetsad; heina- ja karjamaametsade hulgas (171 000 ha) valdasid lehtpuumetsad. Võsametsad (371 000 ha) olid enamjaolt lehtpuumetsad, eelkõige hall-lepikud ja teiste lehtpuude noorendikud.
Sellise umbmäärase andmestiku alusel võib oletada, et okaspuu- ja lehtpuumetsade osakaal oli ligikaudu võrdne, kuid siiski mõnevõrra okasmetsade kasuks. Veel raskem on midagi kindlat väita metsade vanuse kohta. 1935. aasta seisuga on antud riigimetsa puistute jagunemine vanuseklasside kaupa. Nende alusel saab arvutada, et riigimetsa okaspuupuistud olid ligikaudu 58 ja lehtpuupuistud 31 aastat vanad. Põllumajandusloenduse käigus koguti andmed ainult talumetsade (ametlik metsamaa) vanuselise jagunemise kohta ja sedagi väga üldistatult. Hinnati, et 67% okasmetsadest on alla 40 aasta vanad ja 33% 40-aastased või vanemad. Lehtmetsadest hinnati 56% nooremaks kui 20 aastat ja 44% 20-aastaseks või vanemaks. Heinamaaja karjamaa metsade vanust ei määratud, kuid oletati, et nende vanus, eriti lehtpuumetsade oma, on isegi kõrgem kui “ametlikes” metsades, sest nooremad metsad arvati võsametsade hulka. Nimetus “võsametsad” ütleb vanuse kohta palju – need olid noored. Seega olid talumetsad riigimetsast tunduvalt nooremad ja nende keskmine vanus ei küündinud 30 aastani. Võrreldes praeguse erametsaga olid talumetsad sel ajal kaks korda, kõik metsad aga ligi kakskümmend aastat nooremad.
Toetudes professor Mathieseni arvutustele, tuletas Paul Reim 1937. aastal riigi puidutagavara. Võtnud kõigi metsade hinnanguliseks hektaritagavaraks sada tihumeetrit, leidis ta, et Eesti metsade puuvara on ligikaudu 93 miljonit tihumeetrit (metsamaad 930 000 ha). Väljaspool metsamaad (heinamaad, karjamaad, sood) kasvava puidu tagavara oli tema arvates 15 miljonit tm. Liites need arvud, oli Eesti puidutagavara väga ligikaudse hinnangu järgi 108 miljonit tihumeetrit. Tänapäeval on see palju täpsema hinnangu järgi 453 miljonit tihumeetrit ehk vähemalt neli korda suurem (joonis 2)(NB! Joonist vaata ajakirja trükiväljaandest!).

Sõda ja sõjajärgsed aastad olid rasked ka metsale
Eesti ajaloos järgnesid sõjale keerulised aastad ja kollektiviseerimine. Aeg oli raske nii inimestele kui ka metsale, eriti kannatas riigimets. Põhjalikum sõjajärgne ülevaade meie metsadest ja metsandusest saadi, kui 1958–1959. aastal koostati Eesti NSV metsamajanduse arendamise generaalplaan aastateks 1959–1975. Kuigi põhitähelepanu on seal riigimetsadel, on küllalt hea ülevaade antud ka kolhoosi- ja sovhoosimetsadest (endised talumetsad). Esimest korda olid nende metsade kohta olemas täpsemad andmed, sest 1955. aastal alustati kolhoosi- ja sovhoosimetsade metsakorraldusega.
1957. aasta maakorralduse bilansi järgi oli Eestis metsamaad 1420 300 hektarit (tabel 1-tabelit vaata ajakirja trükiväljaandest!) ehk 32,6% vabariigi pindalast. Metsakorralduse andmetel oli see näitaja küll natukene väiksem, 1 409 700 hektarit. Riigimetskondade kasutuses oli metsamaad 769 000 hektarit (55%) ja teistel valdajatel 641 000 hektarit (45%), viimasest oli kõige enam kolhoosimetsi, 478 200 hektarit. Võrreldes 1939. aasta hinnanguga oli metsamaa pindala mõnevõrra väiksem. Ent siinjuures tuleb arvestada, et Eesti pindala oli vähenenud ligi 162 500 hektari võrra: Narva jõe tagune ala ja osa Petserimaad olid ju arvatud Venemaa koosseisu. Esimest korda oli võimalik anda ka täpsemad andmed metsade liigilise ja vanuselise jagunemise ning tagavara kohta. Metsade jagunemine enamuspuuliikide kaupa on toodud joonisel 3(joonist vaata ajakirja trükiväljaandest!).
Okaspuupuistud hõlmasid metsadest 64,4% ja lehtpuupuistud 35,6%, metsade keskmine hektaritagavara oli 103 tihumeetrit (joonis 4) ja keskmine vanus 42 aastat (joonis 5)(Jooniseid vaata ajakirja trükiväljaandest!). Kõigi metsade tagavara oli hinnanguliselt 135 miljonit tihumeetrit.

Aastad 1960–1990 olid metsadele “kuldaeg”
Kuni 1999. aastani peeti metsavarude üle arvestust metsakorralduse andmete alusel. Võrreldes varasema ajaga oli ülevaade metsadest tunduvalt parem, kuid puudused olid ka sellel meetodil. Metsakorraldust tehti üldjuhul kümneaastase intervalliga, mistõttu kasutatavad andmed olid keskmiselt viis aastat, mõne piirkonna kohta kuni kümme aastat vanad. Teine ja olulisemgi puudus oli see, et kolhoosi- ja sovhoosimetsi korraldati nn. punase joone sees. Enne metsakorraldust määrati kaartidel punase joonega alad, kus tuli teha korraldus, sealjuures ei järginud joon sageli kõlviku piire ja osa metsa jäi korraldusest välja. Valdavalt olid need kaasikud ja hall-lepikud, kuid mõnikord jäi joone taha ka okaspuumetsi. Seetõttu oli korraldatud metsamaa pindala väiksem tegelikust metsamaa pindalast.
Mõnevõrra moonutatud oli pilt ka metsade liigilisest jagunemisest, kuna välja jäid eelkõige lehtpuumetsad. Okaspuumetsade osakaal hinnati üle, lehtpuumetsade osakaal alla. Metsamaa pindala suurenes jõudsalt ja 1988. aastaks, kui koostati Eesti NSV metsade majandamise ja puidukasutuse arenduskava “Eesti mets 2010”, oli pindala kasvanud 1 916 400 hektarini (joonis 6-joonist vaata ajakirja trükiväljaandest!) ja metsasus 42,4%-ni.
Võrreldes 1957. aastaga oli kasv 496 000 hektarit ehk 35%. Keskmisena oli metsamaa pinda aastas lisandunud 15 000 hektarit. Veel jõudsamalt täienes puidutagavara, mis kolmekümne aastaga peaaegu kahekordistus. Suurenes nii puistute keskmine vanus kui ka hektaritagavara. Alates 1960. aastate algusest oli raie väiksem kui metsade juurdekasv, kusjuures viimane suurenes oluliselt osalt metsakuivendustööde, osalt keskkonnaolude muutumise tõttu.

Täieliku ülevaate meie metsadest andis SMI
Koos Eesti Vabariigi taastamisega muutus ka metsakorraldussüsteem: regulaarselt korraldati ainult riigimetsi. Erametsi hakati korraldama talude viisi, sedamööda, kuidas neid eraomandisse vormistati, kusjuures osa erametsa ja reformimata metsamaa kohta puuduvad siiani uuemad metsakorraldusandmed. Sellises olukorras ei olnud võimalik erametsade kohta objektiivset infot koguda.
Saamaks ülevaadet kogu Eesti metsavarudest, käivitati 1999. aastal statistiline metsainventeerimine (SMI). Juba esimene inventuur näitas, et metsamaad on meil arvatust tunduvalt enam. Metsamaa pindalaks saadi 2 187 700 hektarit, metsasus oli suurenenud 48,1%-ni. Võrreldes 1988. aastaga on see 271 300 hektari võrra suurem, kuid reaalselt lisandus vaadeldaval ajavahemikul metsamaad märksa vähem. Ligikaudu pool sellest vahest on objektiivsemast meetodist tulenev korrektsioon: arvele võeti ka metsakorraldusest välja jäänud metsaalad. SMI-d on tehtud kümme aastat ja esimestel aastatel näitas see metsamaa pindala kasvu, kuid viimastel aastatel on toimunud teatav stabiliseerumine. Põllumajandustoetuste ulatuslik maksmine on soodustanud söötis maade ülesharimist ja üha vähem põllumaid metsastub.

Nii suuri metsavarusid kui praegu pole Eestis olnud sajandeid
Puistute liigilise jagunemise järgi on lehtpuumetsade osakaal pidevalt suurenenud. Jooniselt 7 näeme, et võrreldes 1958. aastaga on lisandunud kõigi puuliikide puistuid, kuid haavikute ja hall-lepikute pindala on suurenenud neli korda, kuusikute pindala ainult veerandi võrra. Välja võib tuua mitu põhjust. Enamjaolt on metsamaa pind täienenud põllumajandusmaa metsastumise arvel, kuigi oma osa on andnud ka sookuivendus (joonis 8-joonist vaata ajakirja trükiväljaandest!). Põllumaad metsastuvad valdavalt lehtpuuga, kuid mõnes kasvukohas ka männiga. Kuivendatud soodest saavad valdavalt soo kasvukohatüüpide männikud või kaasikud.
Teiseks võttis SMI arvele varem korraldamata metsad, valdavalt lehtpuupuistud, eelkõige hall-lepikud. Üldteada on ka asjaolu, et paljud okaspuu lageraielangid uuenevad lehtpuuga ning eriti agaralt raiuti kümmekond aastat tagasi kuusikuid. Kuusk on puuliik, mis ilma inimese abita eriti hästi ei uuene, ei raiesmikul ega põllumaal. Metsad on jäänud vanemaks. Põhjused võivad olla mitmesugused. Hall-lepikuid raiutakse vähe, sestap vananevad metsad paratamatult. Kuusikuid raiutakse võrdlemisi palju, kuid oluline osa raiesmikest ei uuene kuusega: noori metsi lisandub vähe ja allesjäänute keskmine vanus suureneb.
Kui aastail 1958–2006 on metsamaa pindala suurenenud 59%, siis metsamaa tagavara tunduvalt enam: 135 miljonilt tihumeetrilt 453 miljoni tihumeetrini ehk 335%. Metsamaad on rohkem, puistute vanus ja hektaritagavara on suurem ja juurdekasv parem. Kuid tagavara kasvu on üksjagu mõjutanud ka SMI kasutatav tagavara arvutamise metoodika. Metsakorraldus toetub silmamõõdulisele hindamisele, SMI tagavara näitajad aga arvutatakse proovitükkide kluppimise andmete põhjal: nõnda pole subjektiivseid mõjutusi. Senine praktika näitab, et SMI mõõdistamisega saadakse vähemalt 15–20% suurem hektaritagavara kui tavametsakorraldusega.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et meie metsavarud ei ole olnud nii suured juba sajandeid. Eriti märgatav on olnud kasv viimase 50 aasta jooksul. Kuid kas me oskame seda rikkust mõistlikult kasutada?