Novembrikuu esimesel päeval lahkus meie seast Eesti metsanduskõrghariduse grand old man, mitme metsameeste põlvkonna õpetaja emeriitprofessor Endel Laas. Vaatame tagasi tema eluteele.

Ülikooli metsaosakonna lõpetas Eesti Vabariigi ajal cum laude
Eesti metsanduse juhtfiguuride seas on olnud palju võimekaid ja sügavat austust väärivaid isiksusi, seda nii praktilises metsanduses kui ka metsanduslikus kõrghariduses ja teaduses. On aga vaid üksikuid, kelle nimi ja ametinimetus Eesti metsanduses on metsameeste mälus lahutamatult seotud. Endel Laasi lahkumisega on omamoodi lõppemas periood, kus sellised paarisseosed on olnud väga tugevad. Kiire areng on muutnud elu ning tööstiili projektipõhisemaks, aga ka viimasel paaril aastakümnel on paljud südamega metsamehed andnud oma parima panuse Eesti metsanduse arengusse.
Ent kui räägime sõjajärgsest ja Eesti taasiseseisvumisega lõppenud ajast, siis on meil olnud üks pikaaegne metsanduse minister – Heino Teder. Samuti üks kauane metsandusteaduskonna dekaan – Endel Laas –, kes pidas seda ametit veerand sajandit (1960–1985) ja on jätnud sügava jälje metsanduslikku kõrgharidusse. See on niisama ilmselge nagu sõjaeelsest ajast Andres Mathieseni esmatähtis roll metsandusliku kõrghariduse rajamisel ja arendamisel.
Oma noorusest on Endel Laas kirjutanud mälestusteraamatus „Mõningaid märkmeid möödunud aegadest” (2002). Ta sündis 29. augustil 1915. aastal Tartus pere üheksanda lapsena. Isa oli varem olnud sõiduvoorimees, tollal aga teemaja- restorani pidaja. 1916.−1924. aastani elas pere Tartu lähedal Kvissentalis ja 1930. aastast Tartus. Kooliteed alustas Endel kolmandast klassist Tartu IV algkoolis 1926. aastal.
Aastatel 1930–1935 õppis Endel Laas Tartu poeglaste gümnaasiumis. Järgnes sõjaväeteenistus Julius Kuperjanovi pataljonis Tartus ja Tallinnas Tondil sõjakoolis, mille ta lõpetas lipnikuna. Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna lõpetas Endel Laas cum laude 1940. aastal. Seega on Endel Laasiga kadumas põlvkond, kes omandas ülikoolihariduse enne Teist maailmasõda: ta jõudis olla Eesti Vabariigis sõjaväeteenistuses ja kõrgharitud metsamehena riigi teenistussegi asuda. Narva metskonna metsnikuna töötas ta aastail 1940–1941 Narva jõe paremkalda metsades.

Sõjajärgne teaduskonna ülesehitamine: lipuvärvid erinevad, aga ee smärk üks
Endel Laasi õppejõutee algas 1946. aastal. Läbides ametiredeli kõik astmed, sai temast 1976. aastal professor. Mitme põlvkonna metsameeste mälestustesse jääb ta aga eelkõige kauaaegse EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonna dekaanina. Kirjeldades siinkohal peaasjalikult Endel Laasi rolli metsanduslikus kõrghariduses, ei tohi unustada, et tegelikult juhtis ta EPA suurimat teaduskonda, kus ühevõrra tähtsad olid ka maaparanduse ja maakorralduse erialad.
Olles metsandushariduse juht nõukogude perioodil, oli Endel Laasile antud olla metsameeste peres tunduvalt kauem: ligi kaks aastakümmet ka vabas Eesti riigis. Kui üheksakümnendatel kippusid meie hinnangud eelnevale ajalooperioodile olema liialt mustvalged, siis nüüd saame seda ajajärku paremini mõtestada. Saame eritleda selle perioodi elu mitmekesisust paljudes toonides.
Elu paljutahulisus kehtib ka metsanduslikus kõrghariduses sõjajärgsetel aastakümnetel tegutsenud õppejõudude ja nende juhtide kohta. Palju tüüpilist Eesti ühiskonna ja rahva saatuse kohta peegeldub ka professor Endel Laasi eluloost. Ühtsete vaadetega Laasi perekonnagi pillutas sõda eri suundadesse. 1941. aastal mobiliseeriti Endel Laas Punaarmeesse (1941–42 tööpataljonis); sealt vabanes ta alles 1946. aastal. Oma töömeheajastu ainsa partei ridadesse ei astunud ta kunagi. Samas, teades tänapäeval rohkem tema kaasaegsete õppejõudude elulugudest sõjaajal, võime öelda, et teaduskonnas said edukalt ennast teostada ka need mehed, kes olid olnud teisel pool rindejoont. Ja just need mehed aitasid tagada teaduskonnale selle aja reeglitele vastava parteilisuse taseme.
Ilmselt ei saa me kunagi lõplikult mõista sõjast pillutatud meeste hingelisi siseheitlusi ja kaalutlusi otsuste tegemisel. Tuleb olla tänulik professor Endel Laasile, et ta dekaanina tagas oma mitmekesise taustaga meeskonna stabiilse töö ja hoidis oma inimesi. Kuigi lipuvärvid olid valed, oli meestel neil aegadel üks ühendav eesmärk: hoida sõjaeelseid traditsioone ja arendada edasi Eesti metsandusharidust ja selle kaudu Eesti metsa ja metsandust.

Akadee milise metsaseltsi ja üliõpilasseltsi Liivika taasasutamise ee stvedajaid
Niipea, kui hakkasid puhuma demokraatia tuuled, asus Endel Laas kogu oma energiaga taastama seda, mis oli olnud talle oluline üliõpilaspõlves ja noore spetsialistina metsandust teenides ning aidanud kujundada tema aatelisi ja eetilisi arusaamu. Need kaks armastust olid akadeemiline metsaselts ja üliõpilasselts Liivika. Endel Laasist sai taastatud akadeemilise metsaseltsi president aastail 1989–1993; seltsi auliige oli ta elu lõpuni.
Olles üliõpilasseltsi Liivika taastamisel suureks toeks, kutsus ta seltsi liikmeteks ka noorema põlvkonna metsandusõppejõude, kelle üliõpilasiga oli langenud aega, mil sellisest võimalusest ei osatud unistadagi. Mõned asjad on elus väga lihtsad, kuid nende sügavust mõistad alles hiljem. Üliõpilased mäletavad, kuidas professor õpetas ja nõudis õppejõudude korrektset teretamist, ise terele alati soliidse härrasmehena vastates. Ta kasvatas lugupidamist ka EPA rohelise vormimütsi kandmise suhtes. See kõik võimaldas vähemalt osaliselt anda edasi tema noorusaja üliõpilaste akadeemilisi tavasid ja käitumisstiili.

Teadlasena kirglik viirpuude ja lehiste uurija
Teadlasena oli professor Laas väga põhjalik ja süvitsi minev. 1956. aastal valmis tal kandidaadiväitekiri lehise seemnete kvaliteedist ja istutusmaterjali kasvatamisest. See oli uurimus, mis nõudis hulganisti seemnete kvaliteedi määramise ja idandamise katseid ning põhjalikku andmetöötlust. Pidi olema palju kannatlikkust ja püsivust ning soovi probleemides sügavuti minna.
Ka tema teadlasperioodi viimaste aastakümnete meelisteema – liigirikas viirpuude perekond – nõuab liikide ja vormide eristamisel suurt süvenemist. Viirpuude uurimise kokkuvõttena ilmus 1998. aastal raamat „Viirpuud Eestis, nende kasvatamine ja kasutamine”. Kui siia lisada dendroloogiaõpiku avaldamine 1967. aastal ja selle täiendatud kordustrükk 1987. aastal, siis valdab aukartus professori teadlastöö vastu, mis ju enamjaolt tehti dekaani haldustöö kõrvalt.
Praktilise metsanduse seisukohalt on olulised Endel Laasi uurimused kuuse- ja lehiseliikide ning ebatsuuga istutusmaterjali kasvatamisest ja kuusekultuuride rajamisest. Kuigi metsandus on üks stabiilsemaid inimtegevuse valdkondi, muutuvad prioriteedid ja arusaamad siingi. Mitu sajandit oli üks metsanduse huvitavamaid valdkondi võõrpuuliikide uurimine ja introdutseerimine. Sel alal olid Endel Laasi eriliseks lemmikuks lehised. Ja ehkki uuema aja keskkonnakaitse arusaamade taustal on suhtumine võõrpuudesse muutunud, tuleb Endel Laasi selle eestki tänada. Võõrpuud pole meie metsi rikkunud, pigem rikastanud meie metsade ja metsamaastike välisilmet.
Vaieldamatu püsiväärtus on kaugelt toodud puu- ja põõsaliikidel meie parkides. Endel Laasil on ka siin teened pargimajanduse spetsialistide koolitaja ning paljude parkide korrashoiu ja inventeerimise suunajana. Üks tema elu suurtegusid on Tähtvere dendropargi rajamine. Olgugi et ka selle pargi puhul on aeg teinud oma korrektuuri, jäävad need puud, mis juba kasvamas, kauaks püsima mälestusmärgina Endel Laasile.

Spordi ja karskete eluviiside toetaja
Kõik Endel Laasi käe all õppinud üliõpilased ja temaga koos töötanud kolleegid mäletavad tema tohutut spordilembust. Selle mõningad põhjused leiab tema mälestusteraamatust. Noorusajal tegeles ta spordiga niivõrd, kuivõrd kooliskäimine ja põllutööd ning pärast sõda õppetöö vähegi võimaldasid. Sport aitas Endel Laasil ka sõjast väiksema riskiga välja tulla ja võib-olla ellugi jääda. EPA algaastatel võttis ta osa õppejõudude võistlustest ja käis õppejõudude võimlemisrühmas nii kaua, kui liikumine seda võimaldas. Dekaanina oli üliõpilasspordi toetamine üks tema peamisi tööga vahetult seotud hobisid.
Võib küsida, kas metsameeste koolitamisel oli kindlasti vaja toetada sporti. Kuid toonasele ajale polnud omane praegune välissuhtlus ega eriala või asutuse enesereklaam – siis oli just sport see lisaväärtus, millega sai metsandusharidust ja -teaduskonda ühiskonnale tutvustada ja märgatavaks teha. Ja nii ei peetud tollal, kui Endel Laas dekaan oli, ühtegi üliõpilasspordivõistlust, kus ta poleks omasid toetamas olnud ega osalenud teaduskonna võistkonna komplekteerimisel ning suunamisel. Tulemused olid nii mõnigi kord üllatavad: EPA metsanduse ja maaparanduse teaduskonna sporditulemused olid sageli TRÜ kehakultuuriteaduskonna omadest paremad. Sport oli Endel Laasi jaoks tihedalt seotud tema austust vääriva isikuomaduse – karske eluviisiga. Ka selle põhimõtte kujunemise algetest räägib ta oma mälestusteraamatus, tuues näiteks, kuidas tööpataljonis jäid näljapajukil meestest ellu need, kes oma leivanormi suitsu vastu ei vahetanud.

Järjekindel õpetaja ja juhendaja
Üliõpilased mäletavad Endel Laasi nõudliku ja printsipiaalse dekaani ja õppejõuna. Ta õpetas üht kõige enam järjekindlat õppimist vajavat õppeainet – dendroloogiat. Väga põhjalikud olid metsa taimekasvatuse ja metsakultuuride õppeaine loengud. Ega teda alati mõistetudki – nagu suurte õpetajatega tihti, võib austus ja lugupidamine tekkida alles hiljem. Küllap Endel Laasi napisõnalisus, aga samas selge ja argumenteeritud eneseväljendus olid teguri, mis tagasid tema kauaaegse püsimise dekaaniametis eri rektorite juhitud EPA-s.
Eraldi tuleb rõhutada üht professori tegevusvaldkonda, mida ta erilise entusiasmiga tegi – üliõpilaste teadustööde juhendamine. Kui palju ta kokku diplomitöid juhendas või kui paljud tema juhendatud uurimistööd üliõpilaste teadustööde võistlustelt auhinnalisi kohti tõid, seda on raske täpselt öelda. Tagantjärele tundub, et ta suutis ka teised juhendavad õppejõud lausa sportlikult omavahel konkureerima panna ja ise seejuures oma juhendatavatega parimate hulgas olla.
Teaduskonna juhina tagas ta väga hea koostöö praktikute ja ministeeriumidega. Hea kontakt tollase metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumiga tähendas tuge teaduskonna varustamisel, aga mis veelgi olulisem: õppejõud teadsid ja tundsid, et nad kuuluvad eesti metsameeste ühisesse perre. Nii jõuti teaduskonna uue hoone rajamiseni Tähtveres ja taastati jahiloss Järvseljal. Paljud katsekultuurid ja Agali arboreetum Järvseljal on rajatud professori toetusel.

Austavaid tiitleid mitmes vallas
Tartlaste jaoks on Endel Laasi elutöö eelkõige Tähtvere dendropargi rajamine Emajõe lammile. Linlaste elukeskkonna haljastamise ja hoidmise eest valiti ta 2005. aastal Tartu aukodanikuks. Eesti Vabariigi 81. aastapäeval autasustas vabariigi president teda Valgetähe III klassi ordeniga.
Tuntust väljaspool Eestit näitab tema valimine Soome metsandusseltsi (1984) ja Soome dendroloogiaseltsi (1994) auliikmeks. Eesti metsanduse arendamise eest pälvis ta 1976. aastal teenelise metsakasvataja aunimetuse. Mõistagi pole siin praegu nimetatud kaugeltki kõiki Endel Laasile osaks saanud tunnustusavaldusi ega erialaseltse, kuhu ta kuulus.
Professor Endel Laasi tegevus metsamehena jätkub nii tema õpilaste kaudu kui ka vahetult oma perekonna põlvkondades selle austatud ameti valinute kaudu.