2/2007



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis
Sammud omas Eestis. Kagust loodesse: Plaani – Sänna

Ingmar Muusikus
Kohe retke alguses pöördume küll Rõuge-teelt kõrvale, vaatama mäe otsa rajatud Plaani surnuaeda, mis Ingmari teada on kõige kõrgemal asetsev surnuaed Eestis (mäe kõrgus 269 meetrit).
Väikesel kenal kalmistul ei kõrgu marmorsambaid ega paista silma raudvarbadest piirdeaedu.
Käib leheriisumine, haudade korrastamine. Kohalik mees Tiit Torp meenutab selga sirutades oma õpiaastaid Plaani seitsmeaastases koolis. Kui tema 1959. aastal esimesse klassi läks, puudus veel sealkandis püsiv elekter. “Õpetaja pani hommikul enne tundide algust generaatori käima.”
Aastal 1970 igatahes Plaanil kooli enam ei olnud, jõuavad Tiit Torp ja surnuaiavaht Helve Vaher oma meenutustes üksmeelele.
Lehelõke tossab. Meie asume teele, paastukuu kohta kuidagi liigagi soojal keskpäevatunnil.
Ingmar leiab peagi teekraavist Haanimaa Uma lehe märtsinumbri, kus muu hulgas märgitakse, et on veel elus inimesi, kes saanud kirjatarkuse Jaanimäe, Kokke, Pressi, Plaani, Jaani, Kikre, Pütsepa, Siksali, Kunda, Ristemäe ja Pundi koolis. Mõned neist koolidest tegutsesid veel ka pärast sõda.

Oodates kedagi
Teeristil, kust viit näitab 12 kilomeetrit meie selle päeva sihtkohta Rõuge, kohtame selle kevade esimest paiselehte. Küllap ta on seal tolmuses teeservas juba mõnda aega oma blondi peanuppu sirutanud, aga nüüd oleme meie teda vaatamas. On see kohtumine juhuslik või mitte, võta sa kinni!
Mõned kilomeetrid mindud, jõuame Korgemäe (285 meetrit) külje alla Vänni tallu, kus perenaine Mall London pakub meile veeküsimise peale astelpajusiirupist valmistatud kosutusjooki. Ja kaevuvett ka.
Lapsena lasksis Mall lumelaudadel Korgemäe nõlvast alla, nii et lumesädemed kiljusid, kui ta neist üle lendas. Üle mäe kulgeb nüüd Haanja suusamaratoni rada.

Tulge ja elage!
Vänni talu maadele on Haanja looduspark kaevanud tiike haruldaseks jäänud kahepaiksetele vesilikele. Kas vesilikud neis uutes tiikides ka elutsevad, ei ole Mall London järgi uurinud. Vesilikke on Vännil nähtud ennemalt küll, vanas talutiigis.
Et kärme astumisega mitte liiga ruttu ilusal päikeserikkal päeval Rõuge jõuda, pöörame teelt kõrvale, otsustame teha väikese ringi. Kui väikese just, seda me kilo meeterhaaval kokku ei loe.
Hallimäel külastame Kalju Sapase kodu, et küsida luba ronida peremehe ehitatud torni. Kalju Sapas jätab lõunasöögi valmistamise pooleli ning tuleb meiega torni kaasa. 1989. aastal ehitas ta Hallimäele väiksema torni, praegune kõrgub aga üle üheteistkümne meetri. Kui sellele lisada veel mäe enda kõrgus, saame kokku 280 meetrit. Materjali ja jaksu paistab jätkuvat. Kui Kalju torni veel kõrgemaks teeb, võib ta varsti ehk Suurele Munamäele ülalt alla vaadata.

Kalju Sapase arboreetum
“Kui mina siia tulin, oli neli suitsu näha, praegu on ainult üks,” ütleb Kalju Sapas torni tipust Haanjamaad kaedes.
Kogu tema jõud ei ole vaid torniehitusele kulunud. Kalju Sapas on rajanud ka 250 puu- ja põõsaliigiga arboreetumi, kasutades oma puupargi allikana lähedast, kadunukeste Alo ja Anni Kure arboreetumi.
Kui priimulad peagi Kalju Sapase peenras õitsema hakkavad, saab peenrast kokku lugeda talu nime – Maasikmäe.
“Kalju Sapas on 150 protsenti roheline, oma tegudes, mõtetes, unistustes,” on Maasikmäe külalisteraamatusse märkinud tuntud raadioajakirjanik Toivo Makk.

Kõndides möödunud aega
Kas on üldse mõtet edasi minna? Seda küsimust sel päeval ei teki. Minemine meeldib.
Näib, et äkiline soe on talve valge kasuka alt välja uhtunud hilissügise. Just selle lõhna näib ninasõõrmeisse viskavat Häramäe serv, kust üles ronime.
Näeme vahtramahla tilkumas piimamannergutesse. Perenaist ei ole selles talus kodus, ja me ei saa küsida, kuid ütleme endale, et ega ta keelaks. Vastupidi, ta naerataks, kui täidame oma kruusi vahtramahla pooleldi täis tiksunud piimanõust. Ja kui täname, ütleks perenaine lõunaeestilise lahkusega: võtke aga veel.
“Uskusin, et see on veel magusam,” ütleb Ingmar, oletades, et see oli tema esimene vahtramahlasõõm üldse.
Sammume edasi mööda teed, kus jälgede järgi otsustades sammus hiljuti edasi- tagasi mäger ja vedas vankrit hobune. Kultuurinähtus, mida ei saa elus hoida Euroopa miljonid ja projektid, porrivajuv urbõkuu hobusetee.

Ingmar Muusikus
Mägra põik 13
“Koopaelanik mäger ehk kähr ei näita end naljalt inimesele, vaid tuhnib ringi tihedas võsas ja ehmatab valju röhatusega varajast õngemeest, marjulist-seenelist või karjast, pistes ise punuma oma uru suunas.
Talvel magab see laisavõitu rasvunud loomake urus sügavat talveund ega tule välja enne lumeminekut. Kähre leidub arvukalt Vällamäel, selle ümbruses ja Rõuge metsades. Õige jahimees peab kähri surmamist auasjaks, varem aga arvati, et mäger on üsna süütu loom.”
Need read pärinevad Albert Ivaski 1976. aastal ilmunud raamatust “Haanjamaa”.
Elu on edasi läinud, nüüd me enam ei räägi, et loomad on milleski süüdi, räägime hoopis, et inimene võib milleski süüdi olla.
Mäger kõnnib õnneks ikka Rõuge kandis edasi-tagasi oma teed mööda. Paneme uutele linnaosadele, võsaväljadele ja põldudele rajatud tänavatele õhust võetud nimesid: näiteks Marjamaa või Metsarahva. Miks me ei vaata maa peale ning ei nopi nimesid sealt? Näiteks Mägra põik.

Kirikukell hüüdis puhkama
Õhtu eel jõuame suuremale teele, mäger on ammu kõrvale põiganud, hobune veel mitte. Hakkab paistma Rõuge kiriku hele torn.
Rõuge maanaiste seltsi esinaine Liki Kalma räägib, et kui tema laps oli, pidid laupäeva õhtul kella kuueks kõik tööd lõppema. Kogu pere, eesotsas vanaisaga pidi olema ka saunas ära käinud, sest kell kuus lõid Rõuge kiriku kellad, kuulutades töönädala lõppu ja hingamisaja algust. Vaid Liki Kalma vanaema võis pärast kuut saunas käia.
Kahjuks on laupäevaõhtune kellalöömistraditsioon praegu Rõuges katkenud.
Ööbime Ala-Rõuge külalistemajas. Esi mese päeva kokkuvõtteks läheb Ingmarile kirja 23 534 sammu ja Juhanile 18 889 sammu (kas jättis mõõtja osa samme lugemata?).

Kivi teeristil
Kellalöömist kuuleme pühapäeva hommikul kell kümme, kui see kutsub teenistusele. Oleme siis tõusnud külalistemajas perenaise Laili Ago kaetud hommikulauast ja jalutame Rõuges ringi.
Läheme tervitama Võrumaa suusakuningannat, 77-aastast Karin Lainet, kes elab Kaussjärve lähedal. Sandisoo oja vuliseb rõõmsalt ümber ta maja.
Sportlane näitab meile oma viimaseid medaleid. Kaks kulda ja hõbe tulid märtsi alguses Rovaniemis peetud veteranide maailmameistrivõistlustelt.
Kutsume auväärset daami kaasa kõndima. Karin Laine tõmbab spordidressi selga ja saadabki meid veidi. Rõuge poe juurest läheb ta jooksujalu tagasi. Ise küüditatu, kiirustab ta kalmuaeda, küüditatute mälestuspäevale. Millised varjud võisid lasuda Rõuge kandil 60 aastat tagasi, seda tuletatakse meile veel kord meelde kivi mürakaga Sänna teeristil. Raidkiri ütleb: “Siin langes võitluses bandiitidega Võrumaa miilitsa piirkonnavolinik Aksel Hirv (2.12.1915–25.5.1945).”

Puhhi ja Notsu sport
Teel Rooksu küla ja Pärlijõe oru poole näeme, mis Euroopa rahade abil tehtud saab: korralik tee ja korralikud kraavid, kus saavad vabalt joosta kevadveed.
Tallinna tüdrukud Mia Lota ja Lara on tulnud nädalalõpuks maale, Rooksule. Nad ujutavad Puhhi ja Notsu kombel läbi teetruubi käbisid. Võtame stopperiga aega. Selgub, et kuusekäbi ujub seitsme ja poole meetri pikkusest torust läbi 17,6 sekundiga.
Kraav võib olla kena ja sirge servaga, aga auto aknast kraavi visatud pudel on alati ühtmoodi inetu. Neid pudeleid leidub pea igas postivahes. Arutame minnes, mis tunne võib olla neil, kes nii teevad: lasevad klaasi alla ja heidavad tühjaks joodud õllepudeli välja. Ingmar arvab, et neil ei olegi seejuures mingit tunnet.

Võikõllatsed tared
Sänna ümbruses hakkab silma majade kollane värv. Kenad tumekollased ja helekollased talud. Võrumaa mees Jaan Liiv selgitab meile, et see oli juba Vabadussõja järel Võrumaa mood.
Pärlijõe-äärsest padrikust kostab hääli ja tõuseb sigaretihõngu. Matkajad kanuuga ümber läinud, suitsud siiski kuivaks jäänud. Tuju hea, riided juba välja väänatud. Leivakott küll allavoolu ujunud, kuid säilib lootus see üles leida. Matkajad pakuvad meile kanuukohti Sännale sõiduks, otsustame siiski kõndimise kasuks.
Teeäärsest majast tormab välja poolesaja kilo kanti kaaluv koeravolask. Perenaine kutsub peni tagasi: “Ta on laps alles, otsib igaühega sõprust.”
Õieti teeb!
Sänna jõuame pühapäeva pärastlõunal, sammumõõtja näitab kahe päeva kokkuvõtteks Ingmarile 41 016 sammu ja Juhanile 34 059. Mõõdik jääb püksisääre külge ka õhtuste tantsukursuste ajaks. Poolteist tundi valsi, fokstroti ja samba seltsis, tulemuseks 1821 sammu.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?