Orkaanid on viimastel aastatel aina sagedamaks ja tugevamaks muutnud. Kui siiani on nad kõik mahtunud kategooriatesse üks kuni viis, siis tuleb klimatoloogide sõnul tulevikus skaalasse lisada kategooriad kuus ja seitse. Austraallased võtavad nüüdsest orkaanihooaega tõsisemalt kui enne – kõigil on värskelt meeles aastatagune purustav ja ootamatult ilmunud Larry.

Inimesed ei taha kuidagi loodusõnnetustest õppida. California maavärinad, Indoneesia aktiivsed vulkaanid ja Põhja-Austraalia orkaanid ei ole hirmutanud miljoneid inimesi valima elukohaks alasid, kus järgmine loodusõnnetus on ainult aja küsimus. Vaatamata teadmisele, et pidev oht varitseb, näib õnnetus inimestele iga kord sama ootamatult tulevat.

Oli tavaline sügispäev
Pühapäev 19. märts 2006 oli Austraalia Põhja-Queenslandi rannikul täiesti tavaline sügispäev. Inimesed lebasid rannal, pidasid piknikke ja mängisid kriketit. Päike säras sinises taevas ja tuulevaikus oli täielik. Meie kõrval oli kellelgi raadio ja ennelõunastes uudistes räägiti, et Korallimerel on orkaan, suunaga Põhja-Queenslandi rannikule, kuid naabrid keerasid vaid teist külge. Orkaane oli sel aastal keerelnud ookeanil päevade, vahel nädalate viisi, eksitades põhjaaustraallased valelikku kindlustundesse.
Järgneval täistunnil hakkas raadio undama – enam ei olnud see uudis, vaid hoiatus, mis saadetakse ainult ohus olevatele aladele. Pärast häiresignaali öeldi, et orkaan Larry on kasvanud teisest kategooriast neljandasse ja saabub ennustuste kohaselt Põhja-Queenslandi rannikule 15 tunni pärast. Nüüd hakkasid piknikupidajad üksteisele mõtlikult otsa vaatama, kuid asju veel pakkima ei asutud – orkaan oli ju alles 500 km kaugusel ookeanil ja tal oli veel küllalt aega kurssi muuta.
Kuid igatunnised hoiatused muutusid aina tõsisemaks ja palusid nüüd inimestel mõelda evakueerumise peale. Varsti hakati võõrastega rääkima, asju pakkima ja pärastlõunal oli rand tühi. Liiklus oli tihe nagu tipptunnil, igaüks oli teel kuskilt koju. Bensiinijaamades ja poodides kasvasid järjekorrad. Raadiost tulevate hoiatuste ja nõuannete saatel rüsisid kõik riiulite vahel ning lastisid kärudesse patareisid ja konservpurke. Toitu soovitati osta vähemalt nädalaks – kes teab, kui kauaks elekter kaob ja millal poed jälle lahti on. Kuna orkaanidega kaasneb pikaajaline vihm ja üleujutused, olid konservid ja muu veekindel toit hea valik.
Kodudes siblisid kõik aias. Tassiti tuppa aiamööblit, jalgrattaid, muruniidukeid – kõike lahtist kraami. Autod pargiti garaazhi, puudelt saeti oksi, igale aknaruudule kleebiti teibiga diagonaalselt rist, lootes,valmis, oli ka õhtu käes. Ilm oli vaikne ja lämbe, nagu orkaan oleks viimsegi tuuleiili õhust välja imenud.

Kõrv raadio küljes
Kohalik raadiokanal rääkis nüüd ainult Larryst. Pidevad reportaazhid erinevatest ilmajaamadest, teated koolide, asutuste ja lennujaamade sulgemisest ning koduaedadesse ilmuvatest mürgistest meremadudest ja krokodillidest täitsid eetrit.
“Meil on tegemist orkaaniga, mida me ei ole kogenud vähemalt 40 aasta jooksul.”
“Larry lisab jõudu ja me ennustame, et ta saab olema tugevam kui Tracy kaldale jõudes,” rääkisid asjatundjad läbisegi.
See juba tähendas midagi. Tracy, mis Põhja-Austraalia rannikul 1974. aasta jõululaupäeva hilisõhtul ookeanilt ootamatult Darwini linna peale keeras, oli järgnevaks hommikuks tapnud 66 inimest, vigastanud tuhandeid, jätnud 20 000 kodutuks ja purustanud 95 protsenti Darwini linnast. Tracy oli Austraalia üks surmavamaid orkaane ja midagi temast tugevamat ei tahtnud keegi isegi ette kujutada. Kuid kuhu sa vastu ööd enam põgened.
Terror raadiost jätkus.
“Kuigi me oleme pärast Tracyt ehitanud orkaanikindlaid maju, on meil ka vanemaid maju, kõik ei pea vastu neljanda kategooria tormile.”
“Kui Larry läbib mõne linna, siis see linn saab olema ground zero – täiesti paljas.”
Järgnesid nõuanded, kuidas ja kuhu evakueeruda, mida esmaabiks kaasa võtta, ning täielik väljamineku keeld orkaani ajal. Nendele, kes otsustasid koju jääda, soovitati elekter ja gaas välja lülitada, istuda akendeta ruumis, peita end voodi või laua alla, kattes end tekkide ja madratsitega, ja kuulata raadiot.

Larry jõuab linna
Uudised Larry käekäigust kestsid terve öö, kuni hommikul ta saabus.
Kella kuue paiku hommikul äratas mind telefonihelin.
“Tal on kategooria viis,” ütles mu sõbranna Stephi värisev hääl, “printisin just orkaani kaardi internetist, pool kaarti sai prinditud, siis kadus elekter.”
Ja rohkem ta öelda ei jõudnud, sest nüüd kadus telefoniühendus. Steph elab põhja pool Cairnsis, meie lõuna pool Inghamis ning meie vahel möllas orkaan, mis oli kategooria võrra Tracyst tugevam! Me hoidsime hinge kinni.
Ainuke kergendus oli, et Larry oli öö jooksul 100 km oodatust põhja poole keeranud. See tähendas, et meile tuli ainult ta lõunapoolne serv. Kuid ka see oli piisavalt kole. Ta saabus nagu kaugusest lähenev rong. Tuul ei kohisenud, see mürises. Mida lähemale rong tuli, seda kõvemaks läks mürin. Ja kui tundus, et enam kõvemaks minna ei saa, läks ta veel kõvemaks. Siis raksatas väljas üks puu pauguga pooleks ja ma peitsin pea padja alla, sest ei julgenud edasi kuulata. Pigistasin silmad kinni ja pressisin patja nii kõvasti kõrvadele, kui ma jaksasin, ja palusin, palusin, palusin, et ta vaibuma hakkaks. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi palusin, aga lõpuks ta hakkas vaibuma ning kella 10 paiku hommikul oli kõik möödas.
Uksed avanesid ja tänavad täitusid inimestega, igaüks uurimas üle teede lebavaid puid, viltuseid liiklusmärke, laiali paisatud pargipinke. Tundus, nagu kõik need inimesed siin oleksid tulnud kuskilt mujalt, toodud bussidega vaatama linna, kus keegi ei ela. Oli ju esmaspäeva hommik, kuid mitte ühtegi poodi, asutust ega kooli ei olnud lahti, mitte ühtegi kohvikut, leheputkat, mitte kedagi elamas tavalist elu. Ainult pealtvaatajad, hall taevas, ja lõpmatu vihm. Kuid majadel olid ju katused peal ja kõik olid terved. Inimesed naeratasid üksteisele ja ohkasid kergendatult – me olime kõik eluga pääsenud ja meie majad olid terved.
Kuid kõik ei olnud nii õnnelikud. Kahjuks olid ennustused Larry jõust olnud õiged ja temast sai üks purustavamaid orkaane Austraalia ajaloos. Kui ta 20. märtsil 2006 varahommikul 290 km/t tuultega Innisfaili linna jõudis, oli ta tugevam kui 2005. aasta Katrina New Orleansis.
Kahe kohutava tunni jooksul rebis ta majadelt 700 katust, jättis tuhanded inimesed kodutuks, laastas haiglaid ja koolimaju, juuris välja tuhandeid puid, tappis 14 000 km2 Maailmapärandi Looduskaitse all olevat troopilist vihmametsa, hävitas 325 miljoni dollari eest banaani- ja suhkruroo põlde, ja tegi kokku üle miljardi dollari eest kahju. 120 000 kodu oli ilma elektrita, joogiveeta, telefonita, mobiililevita – täielikus isolatsioonis. Üleujutused muutsid autoteed linnade vahel läbipääsmatuks, kui neljameetrised lained lõid kaldale ja tungisid 40 meetrit läbi kaldal olevate kodude sisemaale. Neli päeva pärast Larryt lakkas korraks vihm ning autotee meie ja Innisfaili vahel avati esimest korda. Ma istusin otsekohe rooli. See oli väga märg sõit. Mõlemal pool teed, nii kaugele kui silm ulatus, oli vesi, ja mul jäi vaid üle paluda, et jälle vihma kallama ei hakkaks, ning tänada, et keegi oli selle peale tulnud, et ehitada autotee ülejäänud maastikust natuke kõrgemale.

Hävitustsoonis
Põhja poole läks vesi madalamaks ja purustused vähehaaval suuremaks, kuni järsku algas Larry hävitustsoon. See oli ala, kus ta oli täielikult laastanud kõik, mis talle ette jäi. Rohelised vihmametsad muutusid järsku pruunide puutüügastega kuumaastikuks. Oksi nende tüügaste ümber maas ei olnud, oli oksapulber. Terve ümbruskond oli pruun ja surnud, täpselt nagu aatomipomm oleks plahvatanud ning kõik enda ümber lõhanud. Banaanija suhkruroo põllud olid maatasa. Majad katusteta. Teesildid ära lennanud. Selline maastik kestis vähemalt 50 kilomeetrit, kuni ma lõpuks saabusin Innisfaili.
Kuigi kõigis linnakestes oli tee ääres katusteta maju, ükski neist ei valmistanud mind ette Innisfailiks. Ma kõndisin mööda tänavaid, kus vähemalt iga teise maja ees oli selle katus. Tükkideks rebitud ja spiraali väänatud tugev ja raske plekkkatus. Mööda linna oli laiali paisatud majaseinu, rõdusid, mööblit. Seinteta majad seisid vihma käes nagu laste nukumajad, kus erinevatel korrustel oli näha magamistube, esikuid ja kööke. Mõnedel oli ülemine korrus puudu, teistest oli järel vaid hunnik seinu, uksi ja mööblit.
Kuulutatud oli katastroofi olukord. Kuna polnud elektrit, ei olnud ka pangaautomaate ega poode. Ainuke söögiallikas linnas oli McDonalds, mis töötas generaatorite abil ja jagas välja tasuta juustuburgereid, sest muid varusid järel ei olnud. Autoteed olid siiani kinni. Terve linn elas täielikus pimeduses ja ilma telefoniühenduseta veel nädalaid.
Inimesed katsusid oma elusid uuesti paika panna. Mootorsaed undasid, masinad koristasid rususid, elektri- ja telefoniliine. Kilesid tõmmati üle purustatud majade, et vihm sisse ei sajaks. Ja igalühel oli oma lugu rääkida. Abitult oli istutud vannitubades, tualettides, trepi või voodi all tekkidesse mässitult. Mõnel ämbrid või koogivormid kiivriteks.
Esimesena purunesid tavaliselt aknad või uksed. Siis pääses tuul tuppa ja terve katus hakkas ragisedes lõhenema. Kui katus läinud, lendasid televiisorid ja tugitoolid mööda tuba ringi nagu pesumasinas, lõhkudes seinu ja kõike, mis veel alles oli. Läbi lahtise katuse lendas sisse puid ja rususid. Samas imes tuul välja riidekappe, raamaturiiuleid, külmkappe, millede sisu mööda ümbruskonda ringi paiskus. Paljud kaotasid kogu oma vara, kuid nad olid õnnelikud – sest nad olid elus.
South Johnstone’i pensionär Jeff Cantor kaotas maja esikülje koos teiselt korruselt alla kukkunud magamistoaga. “Ma ei saanud aru mis juhtus,” rääkis ta, mind läbi oma alles jäänud tubade juhatades. “Istusin siin trepi all, ja maja värises, tundsin, kuidas tuul imes seinu, ja garaazhi uks paindus väljapoole. Siis käis jube kärgatus ja raua krigin, mõtlesin, et nüüd läks katus, kuid vihma ülakorruselt sisse ei tulnud ja ma läksin aknast vaatama. Ei saanud aru, mis maja osa see oli, aga pool maja oli keset tänavat.
Siis tuli orkaanisilm ja tuulevaikus ja Nick, ületee pubiomanik, tuli vaatama, kas ma olen elus, ja me läksime kõik pubisse varju alla, koos paari naabriga, kes kaotasid katused.”
Silm kestis 20 minutit ja siis tuli orkaani teine pool. Tuuled tulid nüüd vastassuunast ja lõhkusid seda, mis esimeses pooles lõhkumata jäänud.
“Tuul sai korraks pubisse sisse ning puhus pudeleid riiulilt ja laudu vastu seinu,” kirjeldas Jeff õudusminuteid. “Me hoidsime kaheksa mehega rasket mööblit ja suitsuautomaate uste vastas, et tuul uksi sisse ei lööks. Aga vähemalt ma teadsin nüüd, et ma ei pidanud üksi surema.”
Põhja-Queensland polnud veel Larryst toibunud, kui täpselt kuu aega hiljem, 20. aprillil 2006, saabus samale rannikule superorkaan Monica, tuultega 350 km tunnis – 55 km/t võrra tugevam kui ükski orkaan kunagi varem maailmas. Monica kurss oli õnnelikum, ta keeras põhja poole, liikus üle Austraalia väheasustatud põhjakalda ning kuigi ta ohustas korraks Darwini linna, keeras ta viimasel hetkel inimtühjale sisemaale ja vaibus. Teadlased plaanivad nüüd uutele, kliima soojenemisest tingitud superorkaanidele uusi kategooriaid, kuid inimkond nendeks valmis ei ole.