2/2007



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Matsalu
Kes on uus Matsalus?

MATSALU HAUDELINNUSTIK: MUUTUSED JA TRENDID LÄBI 50 AASTA


Matsalu laht koos Kasari luha ja ümbritseva rannikuga ning sellega liituva saarerikka Väinamere osaga võimaldab soodsaid toitumisolusid väga mitmekesisele vee- ja rannikulindude seltskonnale mõlemal rändeperioodil. Olulised on siinsed lagedad ranna- ja luhaniidud, saared ning roostikud ka paljude lindude pesitsus- ja sulgimisalana.


Kevad- ja sügisrände ajal lendab siit üle enam kui 2 miljonit vee- ja rannikulindu, lühema või pikema rändepeatuse teeb neist kevadel 124 000-230 000, sügiseti 185 000-290 000. Vaid läbirändel kohatavaid liike on 50. Arvukamad neist on kevadel valgepõsk-lagle, merivart ja tuttvart, sügisel viupart, punapea-vart, sõtkas, sookurg ja hallhani, viimasel ajal on arvukas ka valgepõsk-lagle. Regulaarselt pesitsevaid linde on 162 liigist, lisandub 7 ebaregulaarset pesitsejat. Matsalus pesitseb kokku 136 000-185 000 paari linde. Värvulised moodustavad siinsest haudelinnustikust 88% (kogu Eestis umbes 95%). Suur on siinses haudelinnustikus niidu- ja roostikulindude osatähtsus – keskeltläbi 30% kõigist haudelindudest on seotud avamaastikuga. Vee- ja rannikulinde pesitseb Matsalus 13 000-16 000 paari 52 liigist. Allpool käsitletakse mõnede Matsalule iseloomulikumate liikide leviku ja arvukuse muutusi.


Linnustikku on lisandunud kormoran 1984. aastast; hallhaigur 1993. aastast, kühmnokk-luik pesitseb 1963. a. roostikus ja 1977. a. ka saartel, valgepõsk-lagle 1981. aastast, soo-loorkull 1980.-test aastatest, naaskelnokk ebaregulaarselt 1973. aastast, alates 1990.-test iga-aastane pesitseja; rohunepp leiti pesitsemas 1977. aastal, ilmselt oli liik siin juba mitmeid aastaid varem; tutt-tiir on ebaregulaarselt harv pesitseja 1970.-test aastatest, 2006. a. esmakordselt üsna arvukas; roo-ritsiklinnu esimene pesitsus sedastati 1977. a.; roohabekas on regulaarne pesitseja alates 1989. aastast; kukkurtihane, kelle esimene pesitsemine Matsalus ja üldse Eestis on dateeritud 1955. aastaga, umbes samast ajast on pärit ka hõbekajaka esmapesitsus.


Merikotkas pesitses siin veel XX sajandi esimesel poolel, pesitsus taastus 1970.-te aastate lõpus, sookurg pesitses deltaroostikus umbes aastani 1910, asurkond taastus 1970.-tel aastatel. Ka mitmetel teistel siinmärgitud liikidel ei pruugi see olla esimene kord Matsalu lahe ümbruses pesitseda, meil lihtsalt ei ole selle kohta andmeid. Kõik need liigid on meie linnustikku jõudnud loomuliku levimise teel, inimese kaasabi levila laiendamisel võib kahtlustada vaid kühmnokk-luige puhul.


UUED LIIGID KESKMINE ARVUKUS
1977-1980 1995-2001 2005-2006
Kormoran 0 3748 3100-3160
Kühmnokk-luik 27 360 300-350
Merikotkas 0 4 5-6
Naaskelnokk 1 22 15-20
Rohunepp 10 60 70-100
Tutt-tiir 0-1 0-1 19
Roo-ritsiklind 10 850 2100-2700
Roohabekas 2 50 50

Mitmed uutest liikidest on siin hästi kohanenud ja nende arvukus hästi kasvanud. Eriti tormiliselt on kasvanud kormorani haudepaaride arv, väga arvukaks on muutunud ka roostikus elav roo-ritsiklind, erakordselt hästi tunneb siin ennast kühmnokk-luik.


Kasvava arvukusega liigid


Üle kümne korra on arvukus tõusnud valge-toonekurel (2 paarilt 28-35 paarini), kadakatäksil (30 ? 800) ja rääkspardil. Hahk ja hõbekajakas saavutasid arvukuse maksimumi 1990.-te esimeses pooles (vastavalt 4400 ja 1500 paari) ning on hakanud pärast seda kiiresti arvukust kaotama. Merikajaka arvukuse maksimum saabus hiljem. Ülejäänud kasvava arvukusega liikidel on kasvutrend siiani kestnud, mis muidugi ei tähenda, et vahepeal ei oleks ka neil langushetki olnud. Kasvanud on eelkõige saartel ja roostikes pesitsevate lindude hulk. Eriti märkimisväärne on avamaa värvuliste arvukuse tõus – kolme-neljakordseks on tõusnud põldlõokese, sookiuru ja lambahänilase arvukus, ka linavästrik on meie randades ja saartel üha sagedasem pesitseja. Veelgi enam on tõusnud roostikuvärvuliste hulk – teatavas mõttes on ju seegi avatud rohttaimedega maastik.


KASVAVA ARVUKUSEGA LIIGID KESKMINE ARVUKUS
1958-1960 1977-1980 1995-2001 2005-2006
Rääkspart 3 31 55 65-80
Hahk 92 895 2518 600-650
Hõbekajakas 1-2 304 1015 550-600
Merikajakas 18 129 415 200-220
Hüüp 15 18 29-35 40-50
Rooruik 55 70 95 200-400
Täpikhuik 145 130 190-300 400-500
Rukkirääk 115 65 320 200-320
Tikutaja 340 1100 1200 1000-1500
Suurkoovitaja 150 80 260 250-300
Randtiir 445 510 600 900-1000
Sookiur 1180 1550 3100 2700-3300
Lambahänilane 670 1000 2330 2000-2500
Kõrkja-roolind 1260 3800 9000 8000-12500
Tiigi-roolind 105 120 760 1000-1200
Rästas-roolind 175 170 310 600-800
Rootsiitsitaja 460 3000 8600 6600-11500

Vähe muutunud arvukusega liigid


Liikide arvukus kõigub aastati üsna suurtes piirides ja tulemus oleneb tegelikult käsitletavast ajavahemikust ning selle algus- ja lõpp-punktist. Hetkel võib enam-vähem stabiilse arvukusega liikide alla paigutada siin äratoodutest üheksa liiki, ometi on ka neil omajagu langusi ja paremaidki päevi ette tulnud.


SUHTELISELT STABIILNE ARVUKUS KESKMINE ARVUKUS
1958-1960 1977-1980 1995-2001 2005-2006
Tuttpütt 160 160 175 150-200
Hallhani 165 325 420 200-250
Sinikael-part 490 570 525 500-600
Rägapart 186 270 190 180-200
Rohukoskel 25 165 40 40-50
Roo-loorkull 32 22 33 30-33
Punajalg-tilder 790 730 635 600-650
Räusktiir 44 206 1 63
Jõgitiir 265 285 155 200-270

Tugevalt on arvukus langenud mitmel pardiliigil, samuti on palju arvukuse langusega liike kurvitsaliste hulgas. Roostikes on langenud punapea-vardi (150 ? 20-30 paarini), laugu ja mustviire arvukus. Tugevalt langenud arvukusega liigid on enamasti biotoopide muutumise ohvrid, neile on mõjunud ka röövulukid, mõned on aga oma elualadelt välja tõrjutud tugevama liigi poolt. Viimaste aastate jõupingutused niitude hooldamise parandamiseks on juba pidurdanud mõnel pool kurvitsaliste arvukuse langust. Katastroofiliselt on arvukus langenud tutkal, väikekajakal, kivirullijal ja väikehuigul – neid kõiki pesitseb Matsalus veel vaid mõni paar. Matsalu haudelinnustikust on kadunud veetallaja, keda 1930.-tel aastatel pesitses siin 8-12 paari, viimased pesitsused jäävad 1960.-tesse aastatesse. Kadunud on ka siniraag. Nende liikide arvukuse taastamiseks ei saa me kahjuks aga vist midagi muud ette võtta kui hoida nende pesitsusalad endises korras, et neil oleks võimalus siia uuesti pesitsema asuda. See eeldab niitude jätkuvat majandamist ja võib-olla ka röövulukite arvukuse vaoshoidmist


LANGEVA ARVUKUSEGA LIIGID KESKMINE ARVUKUS
1958-1960 1977-1980 1995-2001 2005-2006
Soopart 62 78 17 10-15
Luitsnokk-part 245 215 57 70-80
Tuttvart 162 355 68 90-100
Tõmmuvaeras 100 82 30 15-20
Lauk 1160 600 80 80-90
Merisk 255 165 220 120-150
Liivatüll 520 296 190 150-190
Kiivitaja 3100 1750 910 700-1000
Niidurüdi 780 415 300 200-250
Mustsaba-vigle 580 770 125 50-70
Naerukajakas 3170 12200 200 500-600
Kalakajakas 1300 1970 770 550-650
Väiketiir 83 49 63 20-30
Mustviires 140 150 40 35-50
Tutkas 930 700 10 5-10
Kivirullija 45 35 20 2-4




Eve Mägi
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?