MATSALU HAUDELINNUSTIK: MUUTUSED JA TRENDID LÄBI 50 AASTA

Matsalu laht koos Kasari luha ja ümbritseva rannikuga ning sellega liituva saarerikka Väinamere osaga võimaldab soodsaid toitumisolusid väga mitmekesisele vee- ja rannikulindude seltskonnale mõlemal rändeperioodil. Olulised on siinsed lagedad ranna- ja luhaniidud, saared ning roostikud ka paljude lindude pesitsus- ja sulgimisalana.

Kevad- ja sügisrände ajal lendab siit üle enam kui 2 miljonit vee- ja rannikulindu, lühema või pikema rändepeatuse teeb neist kevadel 124 000-230 000, sügiseti 185 000-290 000. Vaid läbirändel kohatavaid liike on 50. Arvukamad neist on kevadel valgepõsk-lagle, merivart ja tuttvart, sügisel viupart, punapea-vart, sõtkas, sookurg ja hallhani, viimasel ajal on arvukas ka valgepõsk-lagle. Regulaarselt pesitsevaid linde on 162 liigist, lisandub 7 ebaregulaarset pesitsejat. Matsalus pesitseb kokku 136 000-185 000 paari linde. Värvulised moodustavad siinsest haudelinnustikust 88% (kogu Eestis umbes 95%). Suur on siinses haudelinnustikus niidu- ja roostikulindude osatähtsus – keskeltläbi 30% kõigist haudelindudest on seotud avamaastikuga. Vee- ja rannikulinde pesitseb Matsalus 13 000-16 000 paari 52 liigist. Allpool käsitletakse mõnede Matsalule iseloomulikumate liikide leviku ja arvukuse muutusi.

Linnustikku on lisandunud kormoran 1984. aastast; hallhaigur 1993. aastast, kühmnokk-luik pesitseb 1963. a. roostikus ja 1977. a. ka saartel, valgepõsk-lagle 1981. aastast, soo-loorkull 1980.-test aastatest, naaskelnokk ebaregulaarselt 1973. aastast, alates 1990.-test iga-aastane pesitseja; rohunepp leiti pesitsemas 1977. aastal, ilmselt oli liik siin juba mitmeid aastaid varem; tutt-tiir on ebaregulaarselt harv pesitseja 1970.-test aastatest, 2006. a. esmakordselt üsna arvukas; roo-ritsiklinnu esimene pesitsus sedastati 1977. a.; roohabekas on regulaarne pesitseja alates 1989. aastast; kukkurtihane, kelle esimene pesitsemine Matsalus ja üldse Eestis on dateeritud 1955. aastaga, umbes samast ajast on pärit ka hõbekajaka esmapesitsus.

Merikotkas pesitses siin veel XX sajandi esimesel poolel, pesitsus taastus 1970.-te aastate lõpus, sookurg pesitses deltaroostikus umbes aastani 1910, asurkond taastus 1970.-tel aastatel. Ka mitmetel teistel siinmärgitud liikidel ei pruugi see olla esimene kord Matsalu lahe ümbruses pesitseda, meil lihtsalt ei ole selle kohta andmeid. Kõik need liigid on meie linnustikku jõudnud loomuliku levimise teel, inimese kaasabi levila laiendamisel võib kahtlustada vaid kühmnokk-luige puhul.

Mitmed uutest liikidest on siin hästi kohanenud ja nende arvukus hästi kasvanud. Eriti tormiliselt on kasvanud kormorani haudepaaride arv, väga arvukaks on muutunud ka roostikus elav roo-ritsiklind, erakordselt hästi tunneb siin ennast kühmnokk-luik.

Kasvava arvukusega liigid

Üle kümne korra on arvukus tõusnud valge-toonekurel (2 paarilt 28-35 paarini), kadakatäksil (30 ? 800) ja rääkspardil. Hahk ja hõbekajakas saavutasid arvukuse maksimumi 1990.-te esimeses pooles (vastavalt 4400 ja 1500 paari) ning on hakanud pärast seda kiiresti arvukust kaotama. Merikajaka arvukuse maksimum saabus hiljem. Ülejäänud kasvava arvukusega liikidel on kasvutrend siiani kestnud, mis muidugi ei tähenda, et vahepeal ei oleks ka neil langushetki olnud. Kasvanud on eelkõige saartel ja roostikes pesitsevate lindude hulk. Eriti märkimisväärne on avamaa värvuliste arvukuse tõus – kolme-neljakordseks on tõusnud põldlõokese, sookiuru ja lambahänilase arvukus, ka linavästrik on meie randades ja saartel üha sagedasem pesitseja. Veelgi enam on tõusnud roostikuvärvuliste hulk – teatavas mõttes on ju seegi avatud rohttaimedega maastik.

Vähe muutunud arvukusega liigid

Liikide arvukus kõigub aastati üsna suurtes piirides ja tulemus oleneb tegelikult käsitletavast ajavahemikust ning selle algus- ja lõpp-punktist. Hetkel võib enam-vähem stabiilse arvukusega liikide alla paigutada siin äratoodutest üheksa liiki, ometi on ka neil omajagu langusi ja paremaidki päevi ette tulnud.

Tugevalt on arvukus langenud mitmel pardiliigil, samuti on palju arvukuse langusega liike kurvitsaliste hulgas. Roostikes on langenud punapea-vardi (150 ? 20-30 paarini), laugu ja mustviire arvukus. Tugevalt langenud arvukusega liigid on enamasti biotoopide muutumise ohvrid, neile on mõjunud ka röövulukid, mõned on aga oma elualadelt välja tõrjutud tugevama liigi poolt. Viimaste aastate jõupingutused niitude hooldamise parandamiseks on juba pidurdanud mõnel pool kurvitsaliste arvukuse langust. Katastroofiliselt on arvukus langenud tutkal, väikekajakal, kivirullijal ja väikehuigul – neid kõiki pesitseb Matsalus veel vaid mõni paar. Matsalu haudelinnustikust on kadunud veetallaja, keda 1930.-tel aastatel pesitses siin 8-12 paari, viimased pesitsused jäävad 1960.-tesse aastatesse. Kadunud on ka siniraag. Nende liikide arvukuse taastamiseks ei saa me kahjuks aga vist midagi muud ette võtta kui hoida nende pesitsusalad endises korras, et neil oleks võimalus siia uuesti pesitsema asuda. See eeldab niitude jätkuvat majandamist ja võib-olla ka röövulukite arvukuse vaoshoidmist