Ilmateade lubab homseks lumetormi. Tänaseks vihma ja lörtsi, aga homseks lumetormi. Sellist juttu räägib hea sõber Ingmar autos, kui see meid laupäeva hommikul retke lähtepositsioonile Tohvri poole sõidutab. Just sel päeval, homme, on meil plaanis jalgsi üle Soomaa suurima Kuresoo raba minna.
Tunnen, kuidas paanikapuhang üle turja libiseb. Kujutan ette, kuidas tihe tuisk Kuresoo tümade älveste vahel mind lumekujuks tahab muuta.
Laupäeva hommikul aga ei saja taevast veel mitte midagi, hoopis päike vaatab sealt. Piisab killust päikesest, et tihane laulma hakkaks, et inimene end rõõmsamalt tunneks ning rumalad mõtted unustaks.
Raudna näitab võrreldes novembriga, mil me retk jõe äärde küündis, hoopis võimsamat palet. Jõgi on end sängist üles ajanud ja luha üle ujutanud. Väike oja tõttab üle kruusatee (otsekui sümboolselt) Soomaa sildi juures, selle veevoolu ees auto peatubki. Jaanuarikuus nii palju vett!

Hoolimatus Ruunaraipel
Meid ootavad ees Ruunaraipe luited, neid sõnu on kena öelda. Nime luidetele olevat andnud üks talu. Kas seal talus elas siis ruun, keda peremees ruunaraipeks kutsus või sai ruun kuidagiviisi kuulsaks pärast oma surma, raipena. Seda tahaks kellegi käest küsida, aga kedagi ei ole. Esimene Soomaa päev kujuneb meeldivalt inimtühjaks, vaid kaks autot sõidab meist mööda.
Ruunaraipe luidetel, kunagises mererannas, on ilus käia. Loeme sildilt, et kahaneva Balti jääpaisjärve rannalainetus kujundas kümme tuhat aastat tagasi need, praegu kuni 12 meetrit kõrged luited.
Viljandimaa ajaleht Sakala on kirjutanud Ruunaraipe luidetest kui maastikulõhkujate lemmikpaigast, seal proovivad oma sõiduriistade võimsust maasturi- ja ATVomanikud.
Läinud aastal õnnestus keskkonnainspektsioonil ka üht Ruunaraipe liivaseina lõhkunud maasturijuhti 1200 krooniga trahvida. Maasturijälgi näeme samal seinal ka aasta hiljem.
“Troostitut pilti pakkus Ruunaraipe lagastatud matkamaja,” kirjutas Sakala 10. jaanuaril 2007. Täpselt samu sõnu võib matkamaja kohta aasta hiljemgi kasutada.
Miks ei ole midagi paremuse poole läinud?
“Seda paika peaks hoolimata lõhkumisest kogu aeg korras hoidma,” ütleb Ingmar. Matkamaja katuse saaks ju vähemalt ära parandada.

Koerad? Ei, hundid!
Liigume mööda metsasihte põhja poole, sõber seab teleobjektiivi. Ta loodab, et mõni metsloom sihile ilmub. Lootuselampi lisavad õli tihedad jäljeread sihil. Jäljed (küll üsna vanad ja sulanud) näivad kuuluvat kas suurele koerale või hundile. “Siia võiks varsti tiku varvaste vahele panna,” süvendab Ingmar jälge uurides hundiversiooni.
Metsasiht ja särav valgus toovad fotoaparaadi mälukaardile mitmeid pilte: jäljed, jääserv, käbi ja tema vari, vapper röövik, kelle ajaarvamise sulad sassi löönud. (Entomoloog Mati Martin ütleb hiljem pilti vaadates, et tegu on liblika, karuslase röövikuga: “Need röövikud jalutavad üsna jaheda ilmaga ringi, kuid lumel ei ole ma neid näinud.”)
Meie huntkoera jäljed teevad põike teetruubi juurde. “Tahtis juua või vaatas, kas kobrast on!” märgib Ingmar. Korraga oleme veendunud, et meie eelkäija on olnud hunt, mitte koer. Sama veendunud, kui selles, et meie kõrvu kostab sel kaunil metsapäeval musträhni ja mitte viirpapagoi laul.
Paelamaa oja lähistel õnnestub pildistada sihti ületavat metskitse.

Kosemeistrite rõõm
Soomaa on niigi märg paik, ja kui sekkuvad koprad, võib ta veel märjemaks muutuda. Siis sekkub omakorda inimene, et päästa kõrvenurki ühendavaid madalaid teid üleujutustest. Valgeraba servaalal näemegi äratõstetud koprapaisu – vabanenud vesi tormab tammist nagu väike Jägala juga (meie eelkäija hunt on ka seda paika uudistanud).
Kõrgust ei ole sel joal küll kaheksa meetrit, nagu Jägalal, aga nelikümmend sentimeetrit küll – ja kohin on ka täiesti olemas. Vett voolab kogu väikse metsatuka all. Vett on kõikjal, kobraste rõõmuks. Vaid mõnisada meetrit eemal näeme aga jääga kaetud metsaalust, kust vesi on ühel hetkel jää alt kuhugi ära voolanud.
Märkmikus leidub konarlik, väikesele väsimusele viitav (käidud tosin kilomeetrit) sisekanne: “Kohisevad veed, libedad teed – tõeline Soomaa.”
Hundijälgedega jõuab Soomaaal harjuda, üks paik näeb välja aga kui sute tantsuplats. Mis nad seal tegid? Viimaks pulmitsesid? Ingmar kõlistab zooloog Peep Männilile, kes kõneleb, et Soomaal võib elutseda 20 hunti, aga pulmi nad veel ei pea. Pulmad alles algavad. Männil oletab, et jäljepusa tekitasid mängivad noored hundid. Kas pole armas mõelda mängivatele hundinoortele?!
Järgmisel päeval kavatseme ületada Kuresoo, aga sel päeval möödume Kurekiiva käsitöötalust (nii ütleb silt), teame, et seal elab ja töötab topisemeister.
Hundijäljed lõpevad veidi enne talu, kohtame neid peatselt pärast talu. Tundub, et Soomaal leidub vähe neid metsateid, mida hundid ei kasuta.

Matkalised pimeduses
Juba päris hämaras, auklik-porisel raielangiteel, lausa tühjuses, ilmuvad tagantpoolt ootamatult kaks mürisevat laternasilma. Auto! Sõidab alguses mööda, siis jääb seisma ja tagurdab. Läbi allalastud tuuleklaasi hargneb sõbralik vestlus, vestlejad teineteise sihverplaati ei näe.
“Kuhu minek?”
“Hüpassaarde.”
“Olete mitmekesi?” (Ingmarit ei ole autojuht silmanud.)
“Jah. Lähme Hüpassaarde ja siis Aivar Ruukeli juurde.” (See nimi näib asja paika panevat.)
“Matkalised siis.”
“Seda jah!”
Auto liigub edasi, ühest poriaugust teise ronides.
Taevas siravad tähed, neid ei ole me omil rännakuil kuigi tihti saanud näha. Üle mahajäetud talu katkise katuse, mida Ingmar pildistab (“Kuuled, händkakk! Ta võiks sinna katusele lennata!”), paistavad lõunakaares punane planeet Marss ja punane hiigeltäht
Betelgeuse Koodi ja Reha tähtkujus.
Marsime maapealse tähekese, pealambi valgusvihus kiiresti edasi. Hüpassaarel juba ootab Soomaa hea tundja ning matkajuht Aivar Ruukel, et meid öömajale viia.
Juhani sammumõõtja sel päeval streikis, Ingmari oma näitas aga 32 336 sammu.

Lähe Hüpassaarest
Pühapäeva hommik äratab meid Navesti jõe äärses Saarisoo talus Ruukeli pere külalistena. Kohvilaua tagant avaneb vaade õuele, kuhu langevad valged ebemed. Ingmar noogutab paljutähenduslikult – sealt ta end ilmutabki, loodusfotograafi ihaldatud maailmamaaler – lumetuisk.
Saarisoo peremees Ain Ruukel jutustab oma jahilkäikudest ja metsloomade jälgedest. Kui hommikukohv joodud, lakkab lumesadu. “Ilus ilm tuleb teil minekuks,” ütleb Ain Ruukel.
Koos poja Aivariga tõstavad nad kaks kanuud autokatusele, kuidagi peab ju Kuresoo poolt tulles ka Navesti ületama. Soe talv hoiab jõge lahti.
Sõidame oma retke jätkama Hüpassaarde, helilooja Mart Saare (1882–1963) majamuuseumi juurde. Muuseumi järelvaataja Kalle Jaaniste avab uksed, me kiikame korraks ekspositsiooni.
Mart Saare looming on tihedas seoses tema koduga, Hüpassaare metsavahitaluga, ümbritsevate soode ja metsadega.
Aivar Ruukel on kuulnud, et Mart Saar olla ka seda teed käinud, mida meie kavatseme ette võtta, üle Kuresoo Leetvale.
Raamatust “Mart Saar” (1983) võime lugeda Tallinna kultuuriülikooli jalgsimatkadest Hüpassaarde, mis algasid juba 1961. “Matka kulminatsioon – jalgsimatk üle õõtsuva Leetva raba. Paarisaja aastased männijässid – rahva visaduse sümbolid; suplused laugastes, hanereas marss mööda Navesti kõrgeid kaldaid.”
Kui juba Mart Saar ja tema loomingu sajad austajad on üle raba saanud, siis saame meie ka. Seda enam, et kaasa sammub Soomaa parimaid tundjaid Aivar Ruukel. Meil on abiks ka GPS, üle raba paistvad mobiilimastid ning Suure Tõllu jalatseid meenutavad räätsad. Ole ainult mees ja astu!

Räätsad
“Need on Prantsusmaa päritolu, Alpide lumel kõndimiseks, lihtsad ja lollikindlad,” tutvustab Aivar Ruukel räätsasid, kui neid rabaservas kummirihmade abil saabaste külge seame. “Samm on küll vähe teine, astud rohkem täistallaga.”
Taolisi vitstest punutud abivahendeid kasutasid juba meie esivanemad soos liikumiseks. Tänu räätsadele jaotub keharaskus hulga suuremale pinnale kui tavaliste kamassidega astudes. Matkaja ei vaju sisse ja rabagi rõõmustab, sest turbasambla kiht jääb terveks.
Paneme tööle Magellani kepsu ehk GPS-vastuvõtja. Kui keps saab sideme satelliitidega loodud, teatab ta, et meie sihi, teisel pool sood asuva Kingatu bussipeatuseni (mille koordinaadid on aparaati sisestatud) jääb 6,52 kilomeetrit.
Juba esimese saja rabameetriga saab selgeks, et raba on vaatamata suladele külmunud ja räätsadega võib rahulikult astuda üle jäätunud laugaste, älveste ja mudaväljade.
Jätame selja taha lauka, mille kaldal asuv tahvel teatab, et seal olevat Mart Saar ujumas käinud.
Vardo Rumessen kirjutab ülalmainitud raamatus: “Mart Saar oli metsade, soode ja rabade romantik. Hüpassaare mets oli talle templiks ja puud ning põõsad altariks, mille ees käis ta palvetamas ja oma laule esile manamas. /---/ Andunult süvenes ta igasse oksakesse, soosilma ja samblaniiti, milles nägi looduse imepärast kunstiteost.”
“Hetkeks paistis päike, ja vaata, mis ta tegi,“ räägib Aivar Ruukel. “Enne oli ilus, aga nüüd on teistmoodi ilus.”
Nõiduslik Päike on härmatise rabataimedel kümne minutiga veepiiskadeks muutnud.
Kui saame läbi ühest soomändide tukast (muuseas, professor Viktor Masing eristas soos nelja männivormi), ja ees paistab rabalage, jääb Ingmar pingsalt ettepoole vaatama. “Loom! Hunt!”
Jookseme räätsadel oletatava hundi järele, aga ei näe rohkem kedagi. Lund jatkub rabas ka liiga napilt selleks, et hakata jälgi otsima. Põnev lugu!
Nüüd võin mina, kes ei ole looduses hunti näinud, öelda, et ma nägin Ingmarit, kes nägi hunti.
Nüüd me ei vaatagi enam oma jalge ette, vaid avarusse ja kaugusesse, kus kumavad kõrgete puudega soosaared. Ja Leetva raba ei olegi veel Kuresoo kõige laiem osa.
Kella poole kahe paiku hakkab sadama lund, veidi hiljem rahet. Kaansoo mobiilimastid kaovad pilvedesse, kuid keps näitab endiselt suunda ja loeb Kuresoo rabalagendikel meetreid.
“Need paigad on vist suvel kaunis läbimatud,” ütleb Aivar Ruukel, kui otsekui foksi tantsides üle mudaste väljade läheme.
Meie jalad saavad märjaks siiski, aga mitte rabas, vaid rabaäärses lodus mütates, kui oleme juba räätsad alt võtnud.
Täpselt kell kolm jõuame Navesti jõe äärsesse Mesimuraka tallu, mille peremees Raiko meid lahkelt parvega üle jõe sõidutab.
Vedas, et Raiko kodus oli – kanuusid ei läinudki vaja.
Jätame Aivar Ruukeliga ning tema räätsadega jumalaga ning veame end veel hämaras paar kilomeetrit üle põldude Suurejõe poole.
“Kes on üle raba saanud, ei karda enam põldu,” julgustab Ingmar väsimust ületama. Ajame ühest kraavist tahtmatult üles kuus kitse, need otsekui lendavad tagumike välkudes üle välja.
Kell pool kuus õhtul jõuame Kaansoo- Suurejõe vahel maanteele. Madiste bussipeatusest korjab Suurejõelt pärit Canon Overalli sekretär Kerli Varrik meid oma autosse ja sõidutab Paidesse.
Kahe päevaga tegi Ingmar 54 413 sammu, Juhani tulemus teisel päeval: 21 036 sammu.
Räätsad on ikka imeasjad.