Söömine on tore, ent nõudepesemine mitte nii väga. On hea, et nõud saavad puhtaks, kuid see võiks sündida meie tervist ja keskkonda kahjustamata. Ajakirjanik Madli Zobel uuris, kuidas lahustada rasv nõudel nii, et käed ja vee-elustik jääksid kahjustamata.

Et erinevaid nõudepesuvahendeid hinnata, on hea võtta aluseks mingi standard. Selleks kõlbab Rohelise Võtme programm, mille abil majutusettevõtted taotlevad keskkonnasõbralikuks tunnustamist. Nende kriteeriumid sobivad ka kodumajapidamise hindamiseks. “Meie kriteeriumites on välja toodud kolm ainet – NTA, EDTA, LAS, mida ei tohi kasutada puhastusvahendites,” selgitab EAS Turismiarenduskeskuse tootearenduse vanemkonsultant Tiina Tarma. “Jälgime ka kloriidide sisaldust.”
Mis teeb kodumajapidamises jälgimise keeruliseks on aga see, et pudelile märgitakse vaid, kas tegu on anioonsete või mitteioonsete ainetega, ainenimesid (näiteks LAS) pole aga täpsustatud. Need võivad olla keskkonnasõbralikud või mitte, reeglina viimased.

Fairy sisaldab ohtlikku keemiat
Toote kohustuslikult ohutuskaardilt saab täpsemat infot, kuid tavainimesel ohutuskaarti kätte saada pole just lihtne. Rahvusvahelistelt lehekülgedelt materjali otsides leiab siiski laialt kasutatud Fairy ohutuskaardi, ja selles pole midagi rõõmustavat.
Seal on kirjas järgmised ained. -Paret-polümeer Xn ja R22.
Esimene on ohtlik keskkonnale, teise puhul tuleks vältida selle sissehingamist. Amiinid, alküüldimetüül, oksiidid Xi on ärritavad, N aga keskkonnaohtlik. Nimekiri aga jätkub.
Etanool F on tuleohtlik, R11 väga tuleohtlik. Alküül Xi ärritab ning R38 on halb silmadele ja nahale, R41 puhul esineb silmade kahjustamise tõsine oht ning R50 on aga väga mürgine veeorganismidele.

Orto Puhas Kodu
nõudepesuvahend sisaldab kahjulikke komponente Väga head hinnangut ei annaks ka kodumaise Orto Puhas Kodu nõudepesuvahendile. Toote sildil on kirjas, et see sisaldab anioonseid pindaktiivseid aineid. Kahjuks ei ole kohustust lahti kirjutada, milliste ainetega konkreetselt on tegemist, ja seda ei saagi teada. Näiteks LAS hiljem ei lagune ning läbinud veepuhastusjaama, settib veekogude põhjamudasse. Keskkonnasõbralikud ettevõtted seda ei kasuta. Muide, anioonsed pindaktiivsed ained võivad olla ka rasvhapped, mis kergesti lagunduvad heitvees, puhastusjaamades ja looduses.
Orto toode sisaldab veel mitteioonseid pindaktiivseid aineid, mida nimetatakse ka tensiidideks. Need seovad rasva, eemal dades selle nõudelt. Kui toode kannab Põhjamaade luige, Euroopa lillekese või mõnd ökomärki, peavad tensiidid olema vähemalt 98% ulatuses biolagunevad. (Orto neid märke ei kanna.)
Lõhnaaineid on aga tootes lausa üleliia. EL-i dokumentatsiooni järgi põhjustab enamik lõhnaainetest allergiaid.
Orto pesuvahendis leidub veel dimetüloolglükooli ja dimetülooluureat. Need mõlemad on antibakteriaalsed ühendid, mille lagunemisel tekib formaldehüüd ehk mürk, mis on võimalik vähktõve põhjustaja. See ühend on keemiliselt väga aktiivne! Metüülkloroisotiasolinoon ja metüülisotiasolinoon on aga koos tuntud kaubamärgi Kathone nime all. Need on samuti antimikroobsed ning Euroopas ammu põlu all kui tuntud haiguse dermatiidi tekitaja ja närvimürk.
Kõik antud vahendis olevat neli antimikroobset ühendit on üldtuntud nahaärritajad ja allergiatekitajad, ning põhimõtteliselt pole nõudepesuvahendisse üleüldse selliseid komponente vaja panna. Olgem ausad, antibakteriaalsus ei ole omadus, mida me nõudepesuvahendilt ootame! Sest kesise loputamise korral võite neid järgmise toidukorraga sisse süüa ning inimese seedetraktis olev mikrofloora ei ole koht, mida mürgitada tasub.
Nõudepesuvahendit valides tasukski alati meeles pidada, et vähem on parem. Mida vähem koostisaineid, seda vähem mürgiseid aineid.

Kas meil on võimalust?
Hea uudis on see, et meil on mitu võimalust pesta oma nõusid palju keskkonnasõbralikumalt. Esiteks, kuumast veest tihtilugu nõude pesemiseks piisab. Ning loomulikult on ka Eestis saada mitmeid öko-tunnustusega nõudepesuvahendeid, näiteks firmadelt Almawin, Ecover ja Sodasan. Mida nende tooted siis sisaldavad? Nendes on kasutatud sahhariidseid pindaktiivseid aineid, mis pärinevad kartulist, maisist või ka suhkruroost, suhkrupeedist, kookosõlist, palmiõlist. Teiseks on tootes alifaatsete alkoholide sulfaadid, mis on tehtud kookosja palmiõlist (mõningatel andmetel siiski sama toimega, mis naftast pärit SLS). Ka ohutud ained, nagu glütseriin, nisuproteiinid, piimhape, keedusool, looduslikud eeterlikud õlid, on leidnud kasutust. Kokkuvõtteks on saadud tooted, mis on bioloogiliselt lagunevad ja ei kahjusta põhjavett ning ka pole neid testitud loomade peal. Ja puhastavad nõud põhjalikult ilma liigse vahuta!
Ning veel midagi: kõik ökovahendite tootjad soovitavad – kallake vette või nuustikule mitte rohkem kui tilk ainet, sest tegemist on kontsentraadiga.
Head nõudepesu!

Ammu see nõudepesuvahend siis leiutati... “Sattusin kord ühte tallu suvitama, kus puudus kõik peale elektri, ning elati hästi maalähedaselt. Ja nõudepesuks kasutati sinepipulbrit. Ei mingeid lõhnaaineid, fosfaate ega muud. Tegi täiesti kenasti puhtaks kõik alates hangunud rasvaga lihaliudadest.” “Üks tuttav peseb siiani ainult sooda ja veega piimapudeleid. Haisu võtab ära ja nõud läigivad.” “Kohvi- ja teetassid saab samuti soodaga hästi puhtaks. Ja loputada tasub äädikaga.” “Meenub, et mu vanaema pesi piimapurke ja -mannergut nõgeste ja külma veega. Ei tea, mis nipp seal on, aga puhtaks läksid hästi, isegi kuidagi eriliselt ilusti, võrreldes nõudepesuvahendi ja kuuma veega. Kahjuks rakendatav ainult maal, ainult suvehooajal ja vist ainult piimarasva puhul.”
Allikas: naised saunas rääkisid