Sven Začek
Värvide lend
Varrak, 2007
208 lk

Noorema põlvkonna loodusfotograafina kiiresti tuntust ja tunnustust kogunud Sven Začek jätkab uue fotoraamatuga “Värvide lend” oma looduselamuste ja fotojäädvustuste jagamist. Seekord on ette võetud lindude kirev seltskond. Selles raamatus on esindatud meie praeguse linnufoto tipptase. Nii lähedalt ja põnevalt kui Svenil pole ei händkakkude ega jäälindude toimetamistesse kellelgi teisel õnnestunud süüvida.
Muljetavaldavas formaadis ja mahus, hea kujundusega fotoalbumis pühendub autor kümne linnuliigi eluolu tutvustamisele, kelle tähthetkede jäädvustamise ta on ette võtnud. Õieti on eelkõige tegemist raamatuga veelise eluviisiga või vee ja rannaga seotud lindudest. Vaid händkakk on ainsana selles seltskonnas pärit metsasügavustest, ülejäänud on kõik vähem või rohkem veesõbrad.
Veekeskkonna pildistamisel on kahtlemata omad eelised veepeegelduste ning koidu- ja ehavalguse kumaga. Ehk oleks see võinudki olla veelindude raamat? Miks kolm liiki pütte, aga mitte näiteks teder, kanakull ja teised, kellega autori teed on ristunud?
Kas mitte pole valiku põhjus see, et ühe hea linnupildi saamine nõuab ikka kuramuse moodi aega ja vaikset redutamist õigel ajal õiges kohas. Eriti, kui tahta veel vaadata magamistoa sügavustesse ja elada kaasa pereloomise ning järglaste kasvatamise köitvasse maailma.
Need pikad tunnid, mis tiivuliste seltsis kulunud, seovad sind nendega emotsionaalselt tugevalt. Selle tulemusena on sul suur kuhi häid ja veel paremaid pilte, millest loobuda on raske. Tulemus oleks olnud parem, kui mõned vähem õnnestunud või sarnased pildid südant kõvaks tehes oleks kõrvale jäetud.
Raamatu ülesehituses on autor püüdnud liigid järjestada sulestiku värvi alusel. Aga lõpuks on see järg tal sassi läinud ja nii on lõpupeatükis koos must-valge-hall händkakk ja värvikera jäälind. Üsna sassis on autoril ka suhted lindude sulestiku värvuse päritolu ja ülesannete osas – või mistarvis pidas ta vajalikuks raamatus omaenda lindude värvisüsteemi loomist? Kas ja kuivõrd ikkagi linnud oma sulestikku “värvivad” või sulekuube valivad?
Selle suurepäraste fotodega raamatu suurimaks komistuskiviks ongi tekstiosa. Kohati häirivalt inimesekeskne lähenemine, kohati kohmakas ja ebalev mõtteliin. Tundub, et toimetaja pole tekstide seadmisega suuremat vaeva näinud.
Samas on lindude sulestiku värvuste teema nii põnev ja variatsiooniderohke, et head võimalust seda huvilistele selgitada poleks tohtinud käest lasta. Aga see eeldab pikki tunde eneseharimist teaduskirjanduse seltsis, milleks varjetelgis istumise kõrvalt ei pruugi aega jääda. Või on see ka kivi meie linnuteadlaste kapsaaeda, et sellist teadmistepõhist raamatut lindude värvidest meie lugemislaudadel pole võtta?