Bookey Peek
Kogu kodutee
Lugusid ühelt Aafrika looduskaitsealalt
Tõlkinud Liisi Ojamaa
Varrak, 2007, 280 lk

Nii nõiduslik on tõepoolest millegi uue peale sattumise kogemus, et juba otsimine ise muutub sõltuvuseks – iseloomustab Bookey Peek oma raamatus hästi rändurite ja loodusesõprade mõtteviisi. Usun, et paljude noorte loodusesõprade unistus on elada mõnda aega tõeliselt lähedal loodusele ja metsloomadele. Nõnda lähedal, et neid jälgides unustad, kes oled ja kust tuled ning tunned end lihtsalt osana loodusest. Sääraseid elamusi kirjeldab autor tüügassigadega, kaelkirjakutega, erinevate antiloopidega ja veel paljude loomade-lindudega, keda ta Zimbabwe looduses kohtas ning keda ta ka oma koduses loomade varjupaigas aitas.
Autori poeg kasvas koos loomadega, tal oli koeraga ühine kutsikapõlv ja tüügasseaga olid nad koos põrsad. See oli kui Jean-Jacques Rousseau raamatu “Émile” idee elluviimine – lapse kasvatamine võimalikult looduslähedaselt.
Minus tekitasid sooja äratundmisrõõmu kirjeldused mustkotkaste lennu ja elu jälgimisest. Meenusid minu enda kogemused, kui töötasin keskkonnaorganisatsiooni vabatahtlikuna Horvaatias ühel väikesel saarel, kus elasid kaeluskotkad. Mind suutis alati lummata nende võimsate lindude lend taeva all. Nende jõud ja ilu pani alati imetlema, kuigi olin neid juba sadu kordi lendamas näinud.
Nii raamatu autori kui ka minu mõtte võtab kokku raamatus toodud tsitaat: “Ma arvan, et kui ma kunagi väsin mustkotka lennu vaatamisest, olen ma väsinud elust enesest.” (Peter Steyn “Kotkapäevad”.)
Põnev oli lugeda autori tähelepanekuid kohalike põlisrahvaste elu, uskumuste ja traditsioonide kohta. Näiteks kohalike nõidarstide soovitus, et mees kodu lähedusse hoiaks, tuleb toidu sisse segada elusa sisaliku hakitud saba. Või bushmanite tarkus, kuidas käituda lõvi või leopardiga kohtumisel.
NB! Mõnda lehekülge lugedes tundus, et toimetaja on ära väsinud ja magama jäänud – palju kirjavigu hakkas silma.