Leidsin igasuguse kila-kola seest ühe jõuluvanast mälestuseks jäänud kommikoti ja tahtsin minema visata. Aga koti põhjas olid mõned üllatusemunad, mis polnudki katki!
Ja need olid tõesti terved, vaatamata suurele hulgale asjadele, mis rõhusid oma raskusega ja oleksid iga muu maiustuse lapikuks vajutanud.
Hm ... munad on vist tõesti tugevad.
Eks proovime järele ja korraldame ühe koormustesti.
Otsime natuke pakkematerjali, sellist valget vahtu, mille sisse tavaliselt on pakitud raadiod või muu elektroonika.
Lõikame sellest kaks klotsi.
Uuristame nende sisse ovaalsed süvendid ja paneme muna sinna vahele.
Nüüd asetame kõige peale ettevaatlikult mingi raskuse ja jälgime, millal muna katki läheb.
Minu katses selgus, et shokolaadist koorik pidas vastu 3 kg raskusele.

Miks on siis muna nii tugev?
Koorikule mõjuv jõud jaguneb ühtlaselt laiali kogu selle ulatuses. Muna pindala on suur ja nii võimegi sellele asetada päris raske koormuse.
Kuid piisab suhteliselt väikesest surumisest seestpoolt väljapoole, et tekiksid praod ja koorik laguneks tükikesteks. Nii saavad munadest välja linnupojad – kilpkonnapojad, krokodillipojad ja ussipojad.
Kui katsetad tavalise munaga, siis pane kõige alla kile või kauss.
Nii jääb töölaud puhtaks.