Jules Verne

Jälle – seekord Päevalehe raamatuna – on trükivalgust näinud üks minu ikka-veel-ja-alati-lemmikuid, Jules Verne`i “Saladuslik saar”, omanäoline rännak looduses.
Saladuslikuks saareks nimetatud maatükk asub umbkaudu tuhande kahesaja miili kaugusel Tahitist ja Tuamotu saarestikust, rohkem kui tuhande kaheksasaja miili kaugusel Uus-Meremaast ja üle nelja tuhande viiesaja miili kaugusel Ameerika rannikust – põnev koht. Kui võtta atlas ja otsida sealt – leiame sinise tühjuse Vaikse ookeani ääretuses.
Sinna nad õhupallil maanduvad, viis tulevast kolonisti ja koer Top. Edaspidi aitab neid hädas allveelaevnik kapten Nemo, aga põhimõtteliselt saavad nad täitsa ise hakkama, oma teadmised tugipunktiks. Suurt rolli mängivad siin teadmised loodusest, mis on inseneril Cyrus Smithil, meremehel Pencroffi l ja noorukil nimega Harbert Brown.
Võib-olla on seiklusliku aimeraamatu mõned teadmised tänaseks kaotanud mõndagi oma uudsusest, saanud teise teadmisvarjundi või ehk hoopis ümber lükatud. Jules Verne kirjutas selle raamatu 1874. aastal (eesti keeles ilmus see esmakordselt 1929. aastal).
Kriitikud on nurisenud selle üle, et saare taime- ja loomariik on kokku korjatud peaaegu kogu maakeralt. Meremees Pencroff küsib isegi, kas sellised saared nagu neil, ongi loodud merehädaliste jaoks.
Mõnd asja on Verne vaadanud omal ajal teisiti: näiteks külvab raamatus nagu mitmes teises Verne`i romaanis hirmu loom nimega dugong, kes muidu on kirjanduslikult olnud rohkem merineitsi prototüübiks ning himuäratav võiks selle mererohuga maiustava looma juures olla pigem suurus.
Ent teisalt on Verne oma loomingus terava pilguga aimanud paljut, mis tulemas – allveelaevu, aga ka helikoptereid ja kosmoselaevu. Ning see on üks tema kaasahaaravamaid teemasid – teadmisjanu, uudishimu, leiutamistahe, säde silmis – seikluse kõrval saarele saatnud meeste teadmistepagas. Iga taim ja nähtus saab nime, tundmatust saab uurimisretkedel tuttav. Võiks olla nüüdki nii, kui me ka enam tollases teaduse võiduusus ei ela.