Ühel hommikul ärkasin hambavaluga. Kaua ei olnud vaja kannatada ning arstitädi andis valutanud hamba mulle ilusasti tagasi, et mälestuseks või nii.
See hammas oli üks tugev töövahend. Rohkem kui nelikümmend aastat teenis ta mind usinasti. Meenuvad ajad, kui hammustasin pehmeid asju – saia, leiba, mannaputru. Ja siis veel kivikõvasid asju – kuivanud küpsiseid, komme ja pähkleid.
Ja olen ka limonaadipudelilt plekist korki maha kangutanud. Lausa hirmus mõteldagi!
Ükski minu metallist kruvikeerajatest, tangidest ega mõõteriistadest ei ole nii vana. Kõik nad on ammu lagunenud, purunenud ja tükkidena mööda maailma laiali kantud.
Aga hammas püsis ju üle neljakümne aasta!
Kuidas see võiks küll nii olla?
Kõigepealt vaatame, mis seal sees on. Saeme hamba rauasae lehega pooleks.
Nii saame korraliku läbilõike.
Kõige välimine kiht on hambaemail.
See koosneb sooladest ja on kõige kõvem organismi kude. Kahjuks ei uuene see üleüldse ja iga auk võib tähendada hambale surma. Järgmise kihi moodustab hambaluu. Kõige keskel on piklik hambaõõs.
Aga mida hambaga võiks teha?
Proovi ehitada endale väike hambakirves või kogu neid kaelakee jaoks. Mina teritasin oma pooliku hamba nii teravaks, et saan nüüd paberit lõigata.
Närige terviseks ja peske hambaid hoolega.