Suvi on Eestis mõnus aeg, aga lõunapoolsetel maadel võib praegu olla väljakannatamatult kuum, kuiv ja toiduvaene periood. Seepärast jäävad paljud loomaliigid suveunne, et elutegevuseks ebasobival ajal ellu jääda. Rändlindudel on lihtsam – neil on ju tiivad – nad põgenevad jahedamatele ja niiskematele aladele.

Soojemas kliimas meenutavad just talvekuude temperatuurid mõnusat Eesti suveilma, praegu aga on mõnedele liikidele ainus ellujäämisvõimalus viia oma hingamine ja ainevahetus miinimumini, st jääda pikka unne.

Funktsionaalselt on suve- ja talveuni sama: kehatemperatuur langeb, see aeglustab ainevahetust ja energiavajadust. Tüüpilised talve- ja suveune magajad on kõigusoojased loomad, kelle kehatemperatuur sõltub välistemperatuurist. Samuti väikesed püsisoojased loomad, kelle keha pind võrreldes massiga on liiga suur, et välistemperatuuri liiga suure kõikumisega hakkama saada.
Suveuni on teadlastele uuem mõiste kui talveuni. See on ka loomade seas harvem nähtus, kuna talveune peamiseks põhjuseks on külm ilm, kuid suveune peamiseks põhjuseks ei ole kuumus, vaid kuivus. Kuumus omab tähtsust ka suveune magajate seas, kuid erinevalt talveunest ei ole temperatuur suveune peamiseks põhjuseks. Loomad, kes magavad suveund, kannataksid suve ajal ärkvel olles kuivusest põhjustatud joogivee- ja toidupuuduse all.
Ja enamik loomi, kes peavad kuumust vältima, kasutavad selleks hoopis lihtsamat strateegiat – tegutsevad öösel. Enamus maailma suveune magajad on kõrbeloomad.

Kalad – jäävad veeta
Väikesed veeloomad jäävad suveunne, kui nende tiigid kuivavad.
Eestis võivad suveunne vajuda ebasoodsate välistingimuste korral linask ja luts. Igati visa ja vintske linask talub hästi kõrgeid veetemperatuure. Kuid väga soojadel suvedel võib ta vee liigsel soojenemisel langeda kuumaunne ehk siis suveunne. (See ei kesta meie oludes pikalt ja võib juhtuda kindlasti üsna vähestes veekogudes.) See on mingi tardumusaeg, mille kestel linask lebab mudas, võta siis kinni, kui palju ta ta sel ajal liigutab või teeb, hingab küll, kuid ei söö.
Külmalembene ja ainus magevee tursklane luts veedab suvekuude kõrge temperatuuri perioodi suveunes. Poeb alati sügavamasse ja jahedamasse kohta veekogus.
Aafrikas elav kopskala ruuge ürguim ja teised kopskalad ehitavad mudasse kookoni, kui tiigid kuumas suves ära kuivavad. Kitsa tunneli kaudu sisenevad nad sellesse ja jäävad suveuinakusse. Nende süda, ainevahetus ja hingamine aeglustuvad, ning nad ei vaja sööki, vett ega palju hapnikku, kuna kasutavad vähe energiat ja lähevad üle õhuhingamisele. Niimoodi võivad nad elada kuid või isegi aastaid.

Kahepaiksed – ei kannata kuiva ja kuuma
Kahepaiksed on kõigusoojased ning nad ei kannata kuivust ja kuumust. Kuumas kliimas elavad kärnkonnad kaevavad koopa maasse, kus siis suvel magavad. Koopa seinad katavad nad limaga, et niiskust sees hoida.
Põhja-Ameerikas elav lamav labidajalgkonn kaevab 20–70 cm sügavusse maasse koopa ja magab seal 7–10 kuud aastas. Kui vihmad algavad, tulevad nad koobastest välja ja on võimelised sööma ühe õhtuga ära terve aasta energiavarud, kui see peaks olema ainuke vihmane päev!
Ta on klassikaline näide kahepaiksest, kes elab põuaaja üle maasse kaevunult. Tal on tagajäsemetel mustad labidakujulised servad, millega võib ennast mullas või liivas meetri jagu edasi kaevata. Kord juba maa sees, katab ta ennast veekindla kookoniga, mis tekib pärast naha korduvat maha ajamist ning jääb siis tukkuma ja vihma ootama. Kui see kätte jõuab – mõnikord alles mitme kuu pärast – pudeneb kookon seljast ja konn tuleb maapinnale sigima.

Roomajad väldivad veepuudust
Ameerika Mohave kõrbe kuiv kuumus paneb kilpkonnad magama maist veebruarini. Kõrbekilpkonnad kaevavad end liiva alla või peidavad end kivide varju, et suveund magada. Enamik kilpkonni on aga veeloomad, nemad magavad suveuinakut kas muda all või lihtsalt veekogu põhjas. Austraalias elav madukaelkilpkonn kaevab end mitmeks kuuks muda alla mussoonvihmasid oodates.
Aasias elav arvukas madu Amphiesma stolatum otsib koopaid, pragusid kivides või auke maas, kus kuum aeg mööda saata. Suuremates koobastes kõrbeliiva all võib magada sadu madusid korraga.
Ka sisalikud on kõigusoojased, mis tähendab, et kui väljas on +45 °C, on ka sisaliku kehatemperatuur 45 °C, ja see on juba eluohtlikult kuum. Paljud neist elavad kõrbes ja magavad terve suve. Kesk-Ameerika mürkvaraanlane tola-hini ehk eskorpion kuulub maailma ainukesse mürgiste sisalike perekonda.

Imetajad – suveund magavad vähesed
Siilid on ühed vähestest püsisoojastest imetajatest, kes magavad talveund ja suveuinakut. Euroopa siilid magavad talveund, kõrbes elavad siilid aga suveund ehk õigemini uinakut. Aafrika Sahara kõrbe ja Araabia poolsaare kõrvuksiilid teevad seda aasta kuumimal ajal, kuid nad ärkavad ja jalutavad ringi umbes korra nädalas, kuna suveuinak ei ole sama sügav kui siilide talveuni.
Austraalias täidab siili ökonishi välimuselt siiliga sarnane austraalia sipelgasiil. Sipelgasiil on iidne imetajaliik, ainuke kahest maailmast, kes nii muneb kui toidab oma poegi piimaga. Sipelgasiil on kohanenud Austraalia lumistest mägedest kuumade kõrbeteni varieeruva kliimaga ja levinud üle terve mandri. Lõuna- Austraalia külmas kliimas elav sipelgasiil magab talveund. Kõrbes elav teeb aga suvel uinaku.

Jääkaru jääb toidupuudusesse
Ka jääkarukohta võib vahel kuulda, et ta magab nii suve- kui ka talveuinakut. Jääkaru veedab mingi aja talvest lumekoopas, kuid nagu pruunkaru, ei vaju ta õigesse talveunne, vaid uinakusse. Kanada Hudsoni lahe ääres, Churchilli linna lähedal asuvad jääkarupopulatsioonid magavad vahel ka suveuinakut. Nad kogunevad suveajal kaldale, aga kuna nad ei saa hülgeid püüda ilma jääta, mis eriti viimase aja kliima soojenemisega rohkem ja rohkem sulama on hakanud, siis söövad nad sel ajal väga vähe ja säästavad energiat paigal püsides, kuid nad ei vaju otseselt unne. Churchilli jääkarud on kuulsad, kuna nad on nii turistidele kui teadlastele üks maailma ligipääsetavamaid asurkondi ja neid on seepärast rohkem uuritud.