Foto: Aare Baumer

Minu vanaema teadis saladust, kuidas keeta head moosi.
Selleks oli vaja kolme asja: parajalt kuuma pliiti, suurt potti ja magusaid õunu.
Keemist tuli valvata, et moos liialt ei muliseks, vaid rahulikult podiseks. Vahtu pidin ka pealt koorima. Juhtus aga selline vahutilk tulisele pliidile kukkuma, oli tuba kärsahaisu täis.
Algul tundus see tegevus mulle lõpmata igav, muudkui seisa ja valva kulbiga poti sisu! Ühel hetkel aga märkasin, et kuumale pliidirauale valatud vesi käitus väga imelikult – väikesed tilgad liikusid siia-sinna ja ei auranudki kohe ära. Uurisin asja lähemalt ning nägin, kuidas nad lausa kihutasid üle pliidiraua, ise susisesid veel pealegi.
Nii puutusin ma kokku ühe kõige huvitavama vee käitumisega:
Leidenfrosti efektiga.
Seda nähtust nimetatakse teadlase järgi, kes uuris veetilkade käitumist juba 1756. aastal. Lühidalt on asi nii: kui kuuma aluse temperatuur on kõrgem mingist kindlast väärtusest ja ulatub näiteks 290 kraadini, siis veetilgad püsivad kaua. Kui aga pliidi temperatuur on alla 210 kraadi, siis aurustuvad need kiiresti, vaid mõne sekundi jooksul.
Kogu saladus peitub selles, et veetilga ja kuuma pliidi vahele jääb õhuke, ligikaudu 0,09 mm paksune aurukiht. See juhib halvasti soojust ja nii võibki veetilk takistuseta liikuda ning kaua pliidil püsida.
Leidenfrosti efekti saab kasutada vee all ülikiirelt liikumiseks.
Ühes vanas ulmeraamatus kuumutati allveelaeva välimist kihti 2000 kraadini. Selle ümber tekkis aurukiht ja nii lendas laev meteoorina läbi merede ja sügavate ookeanide.
Ei oska küll öelda, kas laeva meeskonnale oleks meeldinud minu moos.
Head katsetamist!