Ajalehed ülistasid septembris metsade tohutut seenerikkust. Küllap koges mõnigi seeneline, et päris üldine see rohkus siiski polnud: mõneltki lootusrikkalt alustatud saagiretkelt naasti pettunult peaaegu tühja korviga.
Ometi oli kübaralisi metsaande siiski nii palju, et kõikjal korraldati seeneõppusi ja -näitusi. Toome vaid mõne näite. Rõuges olid Tartu seeneteadlaste juhitud retked 5. ja 6. septembril; 6. septembril kokkuseatud näitusel võis näha ka Urmas Tartese seenemaailma makroinstallatsiooni, näitus oli lahti ka veel järgmisel päeval. Soomaal päädis matk seeneroa maitsmisega, Aegviidu looduskeskuses sai aga proovida valmistada seenepaberit ja vaadata videofilmi.

Saarlaste suurim seeneüritus oli kolmepäevane ja leidis aset RMK Mändjala puhkemajas; hiidlased seadsid Palade looduskeskuse juhi Karin Poola eestvedamisel 13. septembril Kärdla turuplatsile kaheksa meetri pikkuse seeneleti, nädal hiljem korraldas seeneõpperetke hiidlaste matkaklubi Muku. Muidugi õpetas huvilistele seeni ka Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus ning loomulikult ei jäänud tavapärased väljapanekud korraldamata ka ei Tallinnas loodusmuuseumis ega botaanikaaias. Tartus oli suuremaid näitusi koguni kolm: ülikooli loodusmuuseumis koos eelnenud seenehuvipäevaga, keskkonnahariduse keskuses ning Maarja laadal lausa vabas õhus.