Matsalu loodusfi lmide festivalil esilinastus Eesti-Läti film Rootsi saamidest “Tundras muutusteta”.

Saam Lars Labba ei teadnud oma lapsepõlves eriti midagi rahast – saamide kogukonnas polnud seda vaja. Neil on ju põhjapõdrad! Katsu sa saami käest küsida tänapäevalgi, palju sul põtru on! Ta küsib vastu, palju sul raha pangas on. Kas ütled…
Mootorsaanide tulekuga 1960-ndatel aastatel tuli siiski saamide ellu vajadus raha järele. Kuid vaatamata uut moodi vääringule, pole saamide elu suurtes piirides muutunud – sellest räägib Eesti-Läti ühistööna valminud film “Tundras muutusteta”. Lars Labba, Rootsi Lainiovuoma saami kogukonna vanem, on saamide olemust tabada püüdva linateose keskne figuur.

Lars, olite Eestis esimest korda välismaal, mis mulje on?
Vaatasin, et Teil on tasane maa (Lars külastas Eestis Läänemaad), on harjumatu, et silm ei näe “kaugemale”. See on teistmoodi. Käisin Haapsalus, seal olid vanad varemed, need meeldisid.
Oma kodust olen seni käinud ainult Oslos ja päeva Helsingis (aga need paigad ei lähe tegelikult välismaana arvesse – saamid liiguvad põtradega nii Soome, Norra ja Rootsi aladel – toim).

Mida praegu kodus teete?
Asume praegu oma sügismaadel. Praegu on puhkuste aeg. Kui lumi tuleb ja vesi jäätub, algab töö, sõidame mootorsaanidega tundrasse. Külmadega liigume lõuna poole Rootsi Idiovuomasse, kus on meie talvealad.

Kui suurel alal liigute aastas?
Põhjapõdrad liiguvad pidevalt vabalt, karjased teevad selle ala ümber ringe. Hoiame karja. Talvel toimub karja jagamine väiksemateks osadeks, et sööta jätkuks. Nii tuleb aastas umbes kahesajal ruutkilomeetril liikuda.
Suvel oleme Norra poolel ja talvel liigume soojemasse – Rootsi. Suvel lähevad põdrad päeva ajal kõrgemale, kus on lumi. Seal on hea lahe olla, pole sääski, kes kiusaks põtru. Lume peal siis põder puhkab. Ööseks tulevad nad kõrgemalt tundras madalamale toituma, siis pole sääski.

Milline loom on põhjapõder?
Põhjapõder tähendab saamile elu. Põhjapõder – see on söök, kaitse külma eest, riided, saapad. Põhjapõdrast mõtleb saam aga kogu aeg, hommikul, kui üles tõuseb, õhtul, kui magama läheb.

Kas tänapäeval veel teete ise saapaid?
Mitte kõik ei tee. See asi on muutunud ajaga.

Millal on kõige raskem aeg põhjapõdrale?
Talvel, peale jõule. Kui tuleb üle meetrine lumi, jääb sööt – põdrasamblik – liiga sügavale. Ja nüüd kliima soojenemisega on see halb, et sula järel kõik jäätub. Jää alt ei saa sööta kätte. Aga põder vajab talvel tegelikult väga vähe toitu, ta on end talve eel rasva söönud, et vastu pidada.

Filmis “Tundras muutusteta” oli palju juttu ootamisest. Saamid peavad pidevalt ootama, jälgima, kuhu põdrakarjad liiguvad, millal tulevad. Kas kohvikann tulel, mitte midagi tehes, on vahel raske muudkui oodata?
Ei ole (naerab).

Kui palju on saame, kelle kogu elu on põhjapõtradega seotud?
Mitu tuhat, päris palju. Suurem osa saame elab küll mujal ja teeb tänapäevaseid töid. Näiteks minu vend töötab televisioonis. Aga põhjapõdrakasvatus ei sure välja, seda on nendel aladel nii kaua tehtud, et see jätkub. On noori, kes lähevad laia maailma, aga on ka piisavalt neid, kes jäävad. See ei kao kunagi.

Olete Lainiovuoma saami kogukonna vanem. Millised probleemid on saami kogukonnas just praegu?
Praegu pole mingeid probleeme. Kõik on hästi. Suvi oli põtradele hea.

Kas teil on oma lemmikpõder?
Sellest küsimusest ei saa hästi aru (naerab).

Kas mõnel põdral on ka nimi?
Ei. Mitte nii nagu näiteks lehmadele pannakse. Me küll tunneme oma loomi, aga rohkem tunnuste järgi, et sellel on kell kaelas või tollel vägevad sarved. Põtru on lihtne eristada just sarvede järgi. Ja peremärkide järgi, mis lõigatakse kõrvadesse.

Kui vanalt oskab saami laps lassot heita ümber põhjapõdra sarvede?
Hakatakse harjutama juba 4–5-aastaselt. Ja sama vanalt õpitakse ära oma peremärk põdra kõrva küljes, et looma ära tunda, kellele lassot heita.

Filmis oli näha, et küla põdrad on koos mitme tuhande pealises karjas. Kui palju Sinu põtru on nende hulgas?
Aga ütle, kui palju sul on raha pangas?

Filmis ütlesid, et lapsena polnud Sul rahast eriti aimu – teie maailmas lihtsalt polnud seda vaja.
Raha ei olnud tol ajal vajalik, aga kui tulid mootorsaanid 1960-ndatel, siis see muutus. Nüüd on vaja raha, et osta masinaid, bensiini. Sealt tuli ka tõsine muutus. Pered ei tee enam pikki rändamisi kaasa põtrade järel, karjased lähevad ainult. Aga muidu on kõik sama nagu vanasti.

Kodisill kestab tänase päevani
Saamide praegune asuala läheb läbi nelja riigi – Soome, Norra, Rootsi ja Venemaa. Aastal 1751, kui Rootsi ja Norra (Taani valduses) vahele tõmmatud piir läbis saamide põliseid elualasid, tehti saamidega leping ehk kodisill, nagu saamid seda kutsuvad, mis lubas neil liikuda põhjapõtradega üle piiri Norra ja Rootsi vahel. Venemaa tsaaril ei õnnestunud kohalike saamide jaoks sellist lepingut teiste osapooltega sõlmida. Praegu moodustavad Saami, Rootsi ja Norra saamid kogukonna, kellel on ühine parlament. Nende maa omakeelne nimi on Sapmi

Eesti-Läti film saamide elust
Filmi “Tundras muutusteta” taga on loodusfilmide stuudio Vesilind eesotsas produtsent Riho Västrikuga, kes räägib, miks just eestlastel on mõttekas saamidest filmi teha.
Kas eestlastel on lihtsam saamidest filmi teha kui näiteks rootslastel?
Lihtsam, sest oleme sugulasrahvas, samas pole meil shovinistlikke kalduvusi saamide suhtes, mis – öeldagu mida tahes – on Soomes, Rootsis ja Venemaal ammugi. Norra kohta ei tea.
Saamide maid on millekski tarvis – Rootsis Kirunas kaevandatakse maaki, aga vanad põhjapõdra rännurajad kulgevad sealt. Saamide huvides see ei ole.
On olemas ka soome-ugri kauge sugulus – see on väga lahe. Seda oli filmimisel tunda, et meid usaldati.
Selliseid filme, kus näidatakse põhjapõtrade pidamisega seotud toiminguid, on tohutult. Kui minult küsiti koolitusel, et mida teil on uut lisada, siis ma alustuseks ütlesin seda, et eestlased ei ole nendest riikidest pärit, kus saamid elavad ning meil on kaugeltvaataja, aga samas lähisugulase võimalik pilk sellele asjale.

Kuidas leidsite filmile peategelase?
Läksime ühe karuteemalise fi lmi asjus tutvuma selle piirkonnaga. Kui jõudsime aastavahetuse paiku saamide talvekülla, kus meid pidi ootama saami rezhissöör Paul-Anders Simma, selgus, et teda pole. Väljas oli oma 20 kraadi miinust. Parasjagu pidi algama poroerotus ehk karja jagamine – oma viis tuhat põhjapõtra oli koos. Saime põtrade aediku juures Nilsiga tuttavaks. Vaatasin, tal olid nutukad jalas, et küllap on kohalik mees. Saime lahedale jutule, minu Siberi kogemus ja Erik Siku saami koolitus mõjusid usaldusväärselt.
Siis hakkas see peale: viis tuhat looma jooksevad, ümberringi on röhkiv kari. See oli nii vapustav. Neid aetakse aina väiksematesse aedikutesse, kõik inimesed on abiks. Lassodega püütakse karja hulgast välja, keda vaja. Adrenaliinitase oli kõrge seda esimest korda nähes. Filmisime. Kui töö hakkas otsa saama, tahtsime ruttu telki üles panna. Aga Nils arvas, et see pole hea mõte ja kutsus oma hütti. Läksime ööseks sinna, magasime nahkadel. Hommikul tuli ka Nilsi vend Larsi.
Alguses oli mõte, et teeks filmi Nilsist. Ta on käinud laias maailmas, töötanud sinikiivrina Küprosel ja siis koju tagasi tulnud, praegu töötab Rootsi TV-s saami stuudios toimetajana. Kuid ta käib oma vennal abiks. Nilsil on sümboolsed põdrad ka venna karjas, puhkuse võtab ta alati selliselt, et saab venda aidata. Kui hiljem kutsusime aga lätlased kampa, arvas režissöör Dainis, et teeks filmi hoopis Larsist. Tuligi hoopis teistmoodi film: aja liikumine ja aja seismine on see, milleni me jõudsime. Saamide elu liigub nii, et on ööpäevapikkused veri- ninast-välja rabelemised ja ülejäänud aeg on seisakud. Lätlastel oli teinekord raske sellisest ootamisest aru saada. Oodatakse põhjapõtru näiteks. Looduses on kõik liikumises, kari on kogu aeg omapäi. Aimatakse, kuhu ta tuleb. Talvel tiirutatakse karja ümber, et see laiali ei jookseks, saadetakse luurajad välja. Ootamist on palju. Aga selline on saami elu.