Maailma rahvaste seas on soomlased meie lähisugulased. Me tunneme nende loodust ja kirjandust ning pursime vahelduva eduga soome keelt. Väga paljudel meist on Soomes sõpru ja nagu naabrite vahel ikka ette tuleb, on meil kombeks ennast nendega võrrelda või siis lihtsalt naabri aeda kiigata, et mis seal huvitavat on. Seekord ei tule juttu Nokiast, metsatööstusest ega sellest, miks nende ülikoolid on maailma TOP 500 sees. Räägime hoopis koertest, kelle seas on üha suuremat tähelepanu võitvad suisa iidse päritoluga lapi- ja porokoerad, kes liialdamata üteldes kannavad endas killukest soome-ugri rahvaste iidsest pärimuskultuurist. (Tõlkija)

Olen parasjagu sammumas mööda kruusateed kodu poole, kui minu koduaiast mööduv auto on signaaliks, mis päästab seespool tara lahti kahe häälse reipa haukumise. Haukujad kihutavad ennastunustavalt mööda aiaäärt nagu turris karvapallid. Näen nende lehvivaid sabasid kadumas krundi teise serva. Teen värava lahti ja siin nad ongi – silmad säramas ülevoolavast rõõmust – meie oleme sinu koerad ja sina ise meie oma!

Juba ammustel aegadel porokarjatamiseks kasutatud koertel on karjahoidmine veres. Ja karjatamine käib teatavasti haukudes. Hõredalt asustatud külas pole möödujaid kuigi palju ja sellepärast ei tüdine lapikoerad kunagi koduaiast mööda liikuvate autode, jalutajate või ratsutajate karjatamisest. Nõnda saavad nad rahuldada oma karjatamisinstinkti. Linna niisugune käitumine muidugi ei sobi, kuid elu on näidanud, et neile arukatele ja kiitusttunnustust ootavatele koertele on kerge õpetada ka oluliselt vaiksemat käitumist.

Inimese parim sõber
Soome lapikoerad on reipad ja sõbralikud askeldised, keda ei häiri ka väga valjult paukuv pakane. Nad on koerte keskmisest veidi väiksemad, kaaludes 16–25 kilogrammi. Isaste puhul peetakse ideaalseks turjakõrguseks 49 ja emaste puhul 44 sentimeetrit. Selle tõu puhul pole kehtestatud väga ranget karvastikumustrit ja seepärast leidub neid nii tumedamaid kui heledamaid. Pika pealiskarva all on neil väga tihe ja soe aluskarv. Kõrvadki pole täpselt reglementeeritud, need võivad olla kikkis või veidi otsast lontis. Saba on kohev ja pikakarvaline ning liikudes kannab koer seda uhkelt selja peal keerdus. Käppadele kasvavad talvel pikad kohevad karvad. Tihti mainitakse lapikoerte liikumist ja käitumist kirjeldades, et see sarnaneb ahmi omaga.
Lapikoera jaoks pole midagi toredamat kui lumine talv. Siis saab möllata ja püherdada, koonuga sügaval lumes sorkida, suuri lumekoopaid kaevata ja kõhuli mäest alla lasta. Koerale meeldib õues olla, kuid ta ei sobi üksildaseks õuevalvuriks. Ta tahab aina oma karja keskel viibida ehk siis pererahva seltsis olla. Lapikoer on tõeline inimese parim sõber. Algselt oligi tema töö porode karjatamine inimese abilisena. Karjas käis ta ainult koos peremehega. Tänapäeval peetaksegi seda tõugu koeri eelkõige kui lihtsalt seltsilisi inimesele. Lapikoertega käiakse koos matkamas ja vaba aega viitmas, kuid nad õpivad kerge vaevaga ka päästekoera ametit ning osalevad edukalt koerte kuulekuskoolitustel ja takistusraja (agility) võistlustel.
Tänapäeval käib porokarjas tööl vaid tillukene osa lapikoertest. Siiski korraldatakse Lapimaal koerte porokarjatamisvõistlusi, kus osaleb hulgaliselt ka n-ö amatööre.
Igal aastal avaldab Soome kennelliit värsked andmed 100 Soomes kõige rohkem levinud koeratõu kohta. Selle aluseks on aasta jooksul registreeritud kutsikate arv. Soome lapikoera populaarsus kasvab nende andmete põhjal aastast aastasse. Aastal 2007 oli lapikoer juba 5. kohale tõusnud. Temast eespool olid soome hagijas (2 130), saksa lambakoer (1 980), labradori retriiver (1 642) ja kuldne retriiver (1 478).

Iidsest karjakoerast kaks tõugu
Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa põhjaaladel kasutati juba kiviajal kikkiskõrvalisi koeri. Tõenäoselt olid nad abiliseks jahipidamisel. Kui aastail 1100–1500 sündis ja arenes poropidamine, võeti need koerad appi ka karjatamisel. Iidsetest suguliinidest aretati karjakoerad, kes tulid toime eluga karmis talvepakases, keset mitmemeetriseid lume hangi ning suutsid vastu panna ka hirmuäratavale suvisele sääse- ja kihulaserünnakule. Neist koertest said poromeestele nutikad kaaslased, kes tulid toime saja- ja lõpuks isegi tuhandepealiste porokarjade suunamisega.
Lapi karjakoerad eristati esimest korda ametlikult omaette tõuna aastal 1946. Välimuse poolest oli see tõug üpris muutliku ilmegaeriti suuri kõikumisi on kasuka värvi ja karvastiku pikkuse osas. Ühes ja samas pesakonnas võib ette tulla nii pika- kui lühikarvalisi kutsikaid.
Pärast mõningast arutelu hakati lühikarvalistest koertest aretama eraldi tõugu, mis 1966. aastal sai nimeks lapi porokoer. Järgmisel aastal aga paigutati pikakarvalised karjakoerad omaette registrilahtrisse ja 1993. aastast alates kannavad need kohevakasukalised endised porokarjatajad soome lapikoera ametlikku nimetust. Teatavasti tuleb erimeelsusi ette ka kõige paremates peredes ja viimasel ajal on vaidluse all ka nende koerte välimus. Nimelt olid karjakoerad algselt kikkiskõrvalised, mitmed uuema aja koeraharrastajad aga leiavad, et kikkis kõrvad pole enam nii tähtsad kui paks karvakasukas. Praeguse suundumuse kohaselt läheb tõunäitustel kõige paremini silmatorkavalt kohevatel ja kahustel, lühikese kere ja tugevalt seljale käändunud sabaga lapikoertel.

Tagasi lätete juurde
Erimeelsused lapi kunagiste karjakoerte tõuaretuses tõid 1981. aastal kaasa Karjakoera verd lapikoerte seltsi asutamise. Selle rühmituse eesmärk on säilitada porokarjatuses kasutatud koerte pärilikku materjali ja ühtlasi jätkata põhjamaist päritolu koeraliinide kasvatust. Tähelepanu pööratakse eelkõige koerte olemusele, nende iseloomule ja põlvnemisele, mitte aga karvastiku ja kõrvade värvile ning kujule. Karjakoera verd lapikoertes on õnneks säilinud aastasadu lumistel tundrutel elanud saamikrantsidest esivanemate vastupidavust, reibast meelt ja tugevat tervist. Neil on säilinud ka karjatamisinstinkt, mis lööb tänaseni edukalt välja porokarjatamisvõistlustel. Pole siis ime, et need koerad on tähelepanu pälvinud ka väljaspool koerakasvatajate ringkondi: karjakoera verd lapikoer on kuulutatud Soomes kaitsealuseks koduloomatõuks.
Nagu näeme, jaguneb soome lapikoer kaheks tõuliiniks – näitusekoeraks ja karjakoera verd koeraks. Esimene korjab auhindu näitustel, sest ta on kaunis, kohev karvapall oma lühikese kere ja koonu ning seljal rullis sabaga. Teine aga saavutab tulemusi hoopis porokarjatamisvõistlustel. Koerasõprade seas kogub populaarsust just karjakoerte liin, mis moodustab praegu juba neljandiku aastas sündinud kutsikate arvust.

Soome keelest tõlkinud Indrek Rohtmets