1/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas eestis
Kagust loodesse: Inka – Põõsaspea

Läänemaa kõige rõõmsam läveesine
Ingmar Muusikus
Läheme Lõuna-Ameerika järele lõhnava nimega bussipeatusest (Inka) 10. jaanuari muutlikes ilmaoludes teele. Enne kuuleme autoraadiost, et sulale järgnenud külm on sundinud katkestama kuut võistkonda talve-Ernal. Kujutleme ette, kuidas oleks higise turjaga külmhoonest läbi joosta, kuid kindlasti on meie ettekujutus poolik. Meie ei ole Erna-retkel ega ole öö otsa üleval olnud, hakkasime astumakeskpäeval ning kulgeme mööda teid.
Nagu tankivägede kindral enne pealetungi oli Ingmar küll hommikul pöidlaga vedanud üle Nõva kandi kaardi, üle suurte Läänemaa soode ja kuulsate soojärvede. „Vaat siit oleks tore olnud minna, ja vaat siit! Üle külmunud Tänavjärve ja Veskijärve.”
Kuigi külmunud rabad kannaksid võibolla ka kergemat tanki, ei ole meie peaeesmärk siiski jääkooriku ja enda proovilepanek, vaid järgmise päeva õhtuks mereni, Põõsaspea neemeni jõudmine. Ja see tundub olevat võimalik, 35 kilomeetrit pakub Ingmar kahe päeva teekonnapikkuseks.
Selgub, et tuisumöllus kitsukesena tundunud rada, mida mööda Madis Jürgen novembris oma Kingpoole-autoga meile Inka bussipeatusse järele sõitis, on tegelikult päris lai tee, asfaltkattega pealegi.
Esimesed sammud lähevad liuhkadi libedal. Pidamismäärdena tulevad taldadele appi männiokkad, neid on Läänemaa rabamännikud alla puistanud justkui oleks kuskil ülal niitnuudlite kott rebenenud. Või on need lihtsalt vanaks saanud ja maha kukkunud okkad.

Kõik väärivad pirukat
Novembrituisus rühmates me ei märganud ka seda, et maastik meie ümber on läinud pisut mere nägu. Nende tuules mühisevate mändide taga aimub avarust, seal võib kindlasti oma raskeid ja soolaseid ning samas õhkõrnu ohkeid ohata tema, meie eesmärk meri.
Astume siiski veel metsadevahelisel asfaltteel, mis ei välista huvitavaid trehvamisi. Varikul hakkab meile järgi jooksma kass. Ohohohoo, kui palju oleme oma teel kasse kohanud! Koeri võib-olla veel rohkemgi. Kas mäletate seda pikakõrvalist loikamit, kes Võrumaal Tõnkoval me kintsude külge soovis klammerduda? Või Üdruma näljast seltskonda, kes ühe võileiva eest oleks ka kõik oma kuus kuuti panti pannud, kui neil vaid oleksid need kuudid olnud.
Meie uut sõpra iseloomustab võrratu jõnksuga saba. Justkui oleks Taevaisa viimases hädas selle mõnelt Aafrika džungliahvilt laenanud ning Eesti külahallile külge õmmelnud. Ingmar kostitab kõutsi lihapirukaga. „Tavaliselt on kassid ikkagi umbusklikud, ei ole kontakti loomas,” kõneleb ta seejuures tunnustavalt.

Lootsime põtra, nägime metsa
Variku taga kulgeb tee kivikülvide ja rändrahnude vahel. Vanad kivist looduskaitsemärgid sulanduvad palju sõbralikumalt maastikku kui uued – jämeda metalltoru külge kinnitatud tahvlid.
Ühe üpris suure Nõmmemaa küla kivi on poolitanud pihlapuu, just nõnda see täpselt paistab. Või on pihlakas osanud end kasvama sättida prakku ja siis aastakümnetega sirgudes kivi kahte lehte lükanud. See paistab olevat kui Pipi Pikksuka seljavõit Georg Lurichi üle.
Hoiatusmärk „Põder teel” paneb Ingmari objektiivi vahetama. Tõepoolest, põtra võiks ju Läänemaal matkates kohata. Või koguni ilvest.
Piirduda tuleb siiski vaid põdrajälgedega. Loomad võivad jalgsimatkaja lähenedes peitu pugeda, kuid liikumatud objektid ei kao see-eest kuhugi. Näeme kena männimetsa all maitsekal sildil tähti WWF. Algul arvame, et tegu maailma looduse fondi abil hoitud metsaga, siis selgub, et WWForest on metsaettevõte. Kõlistame sildile märgitud telefoninumbril.
„Meie mitte ainult ei raiu, vaid ka istutame ja hooldame metsa, lõikame võsa. Eesti (erametsaomanik) on hakanud aru saama, et ka seda on vaja teha,” kõneleb WWForest eestvedaja Arto Matikainen.


Ingmar Muusikus
Metsaelaniku ehmatus
Mitte üksi mere lähedust ei ole tunda, vaid ka teistsugust kultuuri. Oleme jõudmas kunagisele rannarootslaste asualale. Maastikust ja majadest hõngub hoolitsetust, korrastatust.
Pöörates väiksemale teele Valsi ja Musa raba vahel näeme risti üle nõmmede kulgevaid tulekaitseribasid. Näeme ka Läänemaa rabametsadele iseloomulikke tulekahjustusi, mustaks põlenud mände.
Kumbki meist ei kuku ninuli neil libedavõitu sammumistundidel, aga piruette teeme küll. „Hullunud varese kraaksatus,” iseloomustab Ingmar pärast üht eriti keerukat uisufi guuri õhku paiskunud Juhani karjet.
Hämaral metsasihil kuulame veel üht möiratust, aga see ei tule inimese suust. Praksuvad oksad ja tume kogu vihiseb üle metsasihi. Ja tema vist kukub tõesti, mütsatab nagu raskekaallase poksikott kraavi. Kult!
„Eks ehmatasime ta ära,” pakub Ingmar.
Tusari küla teeristis loeme esimese päeva sammud kokku: Ingmar 26 125, Juhani 25 080.
Öömaja saame Villa Dirhamis, nii kutsub sõber Jüri Kull oma puhuriga köetavat kalameheonni. Traditsioonilist makaronirooga süües tulevad jutuks rannarootslased. „Kakskeelsed külasildid ei ole lihtsalt sildid, rootslased möllavad siin kogu aeg ringi,” kõneleb Jüri. „Rootsi pensioniga on siin päris kuninglik elu – ja ongi kuningad tagasi.”

Hundid ranna-aladel
Järgmisel hommikul Tusarile sõites näeme merikotkast põllu kohal tiirutamas. Läänemaal töötab Internetist jälgitav kotkakaamera (www.looduskalender.ee), mille söödaplatsi käivad kuuldavasti uudistamas ka Soome merikotkad.
Ise avastame, et oleme moonakoti ööbimispaika unustanud – ja meil ei ole kahjuks tiibu, et Helsingisse lõunastama lennata.
Peraküla lähistel jõuame jahikantslitega vürtsitatud küla maastikku ning saame oma käidud teede kontosse kanda ka jupi tsaariaegset munakiviteed. Seostame seda rannakaitsesuurtüki vana platvormiga, mida hiljem metsasamblas silmame. Kui juba rannakaitsesuurtükk, siis peab meri lähedal olema.
Oma silmaga veendume selles, vaadates Allika järve kaldale välja pandud Nõva puhkeala kaarti.
Aastal 2004 paiknes Allika järve kaldal Vereta jahi fotovõistluse laager, kõneleb Ingmar. „Üks kamp pildistas kaht noort hunti, kes tulid metsast välja kitsi püüdma. Tookord oli üllatus, et neil aladel üldse hunte leidub.”
Liigume edasi piki mereparrast, mändide kaetud rannaseljandikku jõeni. Kuni Ingmar jõel kihilise tordina paistvaid jääkihte pildistab, tõmban ühe kampsuni peale teise, sest edelatuul (torm) näib tugevnevat.

Sõbralik Rannarootsi
Kui üht tulekaitseriba pidi mereni jõuame, avaneb Põõsaspea neem meie ees kui peopesal. Võtame aja maha, pühendume haakriku uurimisele ja murduvate lainete jälgimisele.
Näeme lähenemas üht naist ja rõõmustame, kui selgub, et ta on rannarootslane. Elupõline Gotlandi saare ehk Ojamaa gümnaasiumiõpetaja Birgit Eldh räägib huvitava aktsendiga eesti keelt. Ta sündis Eestis 1940. aastal, läks Rootsi 1944. aastal ja on nüüd oma rannas tagasi.
Rannarootsi rand näib üpris eriline. Seal puuduvad kallid traataiad, lukustatud väravad, kurjaksaetud koerad ja altkulmu pilgud. Väike puust silt rannakivide vahel kõneleb sõbralikult kui õppetund eestlastele: mis on lubatud ja mis ei ole.
Lõpumeetrid kulgevad tuulepealsel rannikuosal. Raske on üksteisele midagi rääkida ja raske (külm) on isegi püsti püsida. Jookseme Ingmariga üle kivide tuletorni juurde. Kiire pilt.
Merre lendab pudelpost kirjaga: „Juhani Püttsepp ja Ingmar Muusikus Põõsaspea neemel pärast 26 päeva kestnud jalgsimatka Eesti kagutipust täidetud optimismi, raugematu tahtejõu ning vastupandamatu sooviga kirjeldada ajakirja Loodusesõber lugejale Eesti looduse ilu ning oma ühtekuuluvustunnet selle imeilusa maalapiga.”

Kahe peale 2 miljonit
Sammud saame märkmikku kraabitud alles tuulevarjus, sõber Jüri autos. Ingmar kahe päevaga kokku 43 436, Juhani 39 124. Kagust loodesse kokku: Ingmar 628 581 ja Juhani 594 750.
Kui liidame juurde veel põhja-lõuna astumise, selgub, et oleme kolme ja poole aasta jooksul koos Loodusesõbraga astunud 1 044 356 (Juhani sammu) ja 1 114 821 (Ingmari sammu).

Mis jäi kagust loodesse käigul kõige enam meelde?
Juhani: „Kevadpäev mägrajälgede ja vahtramahlaga vanal teel Plaani ja Rõuge vahel.”

Ingmar: „Talvine matk Parmu nukast Plaanile, Karula künkad pärast vihma, Soomaa oma hundijälgede ja Kuresoost üleminekuga.”
Kui põhja-lõuna etapil teenis Matkaja Saatjalinnu austava tiitli pasknäär, siis kagu-loode etapil läks tiitel jagamisele ronga ja musträhni vahel.
Kõik algas aga suurest Regio Eestimaa kaardist, kuhu pliiatsiga jooni vedasime.

Juhan Viiding on kirjutanud (võtke seda kui soovitust): „Põhi Lõuna Ida Lääs Kirre Kagu Edel Loe: Lapse toa seinal on maailma kaart, söögitoa seinal on Eestimaa kaart, tööruumi seinal on kodumaa kaart, isa toa seinal on isa maakaart.”



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?